Täiesti pretsedenditu juhtum //Nõukogude repressioonipoliitikas toimus 1946. aastal, mil võeti vastu otsus Balti riikidest pärit vangilangenud kollaboratsionistid kodumaale saata. Nad pandi tööle Balti riikide tööstusettevõtetes.//

Neid Eestisse tagasi saadetuid oli üksikuid, 1946. aastal ol suund ikka Siberisse ja Vorkutasse. Tibla valetab nii, et suu suitseb. Ja mis peamine - sel värdjal puudub igasugune inimlik empaatia. Ta räägib "arvudest", täpselt samamoodi nagu Himmler või Eichmann. Kiretult. Emotsioonideta. Seetõttu võib see "ajaloolane" vabalt perse minna.
Aga aitäh Kesknädalale intervjuu eest Kremli ööbikuga.

See jutt, et 46 aastal hakati vangilangenuid kodumaale saatma on mulle arusaamatu. Minu onu, sattunud vangi, oli Karhumäe laagris ja rajas Belomorkanalit.

Kas kogu seda vestlust on siin üldse vaja kui kaks hagijat Hitler ja Stalin ei oleks omavahel kokkuleppinud ? Oleme laskunud filosoofiasse, kus hakkame üht või teist episoodi detailides õigustama või mahategema .Kellele on seda vaja?Niikaua kui Venemaa pole punaste kuritegusid hukkamõistnud, on dialoog ja poliitilise vahu üleskloppimine mõtetu tegevus.

Jutt Hitleri-Stalini kokkuleppest jääb puudulikuks, kui mitte meenutada veel 15 okt.39.a. kokkuleppest. Nüüd aastast 49. Ma ei tea täpselt, aga levisid kuuldused, et EK(b)P KK I sekr. Nikolai Karotamm oli märtsiküüditamise vastu ja tegi ettepaneku, Eesti nn "rahvavaenlased" suunata tööle meie kaevandustesse Eestis, kuid Moskva laitis selle maha ja Karotamm tagandati ametist.

olgu tulemus, milline ta on, aga omavaheline suhtlemine ja asjadest rääkimine on igal juhul vihkavast vaikimisest ja aastakümneid rusika taskushoidmisest parem.

Lugedes seda intervjuud, tundub, et tegemist on täiesti mõistliku mehega. Kuid lugege parem tema raamatut. Mind kummastas, mis kuradi pärast ta vaidleb üksikute suvaliste arvude üle, on siis tähtsust sellel, kui näiteks Eestis on koostatud nimekiri X represseeritutest, ütleme 300 inimest, siis Djukovil on eluliselt tähtis tõestada, et tegelikult oli 299. Tegelikult on ta pealkirjas ise selle küsimuse tõstatanud - kas me räägime ühest ja samast asjast? Muidugi ei räägi. Point on genotsiid, kui keegi tähele pani. Tema võetud ülesanne (ilmselt talle siiski peale pandud ülesanne) on teha kõik selleks, et jääks pilt, et mingit genotsiidi pole olnudki, ei Eestis, Poolas, Ukrainas ... ja kõik represseeritud seega ... on ise oma hädades süüdi või on see tööõnnetus või imperialistide kätetöö... ning ei mingit genotsiidi. Kuna Djukov kirjanikuna pole kuigi osav jääb tema võetud ülesanne raamatus ähmaseks. St raamatu põhiosa pole kooskõlas järeldustega, mille ta on esitanud või on see omavahel väga ligadi-logadi seotud? Enne kui Djukovile takka kiitma hakkate, üritage selgeks saada tema peaeesmärk. See on eitada toimepandud kuritegusid või kui see on täiesti võimatu, siis neid äärmuseni pehmendada ning jätta mulje, et tegemist on rohkem kohaliku initsiatiiviga. Nii, et soovitus, ärge sellele Djukovile väga tähelepanu pöörake, seda ta just ootabki, et keegi lolli peaga mässib end tulututesse vaidlustesse genotsiidi olemuse üle.

Leo to Djukov.Noh ma olen plära ka varem lugenud,kuid see on üks suurem.Kas õige ajalugu ei kirjuta,et Ukrainas üksinda mõrvati ja küüditati ning surid nälga üle 30 millioni inimesi-seda üksinda võib juba kutsuda genotsiidiks see on ainult väikene osa kommunistide kuritegudeks.Ma ei saa aru.keda ta tahab ninapidi vedada?

Üks huvitav asi, mida ma olen tähele pannud. Kui Nürnbergis süüdistati fašiste mõne miljoni juudi ja alama rassi hukkamises krematooriumites, Siis mõned aastad tagasi püüdis keegi asjatundja ajakirjanduses tõestada, et krematooriumis polnud võimalik päevas üle paarikümne inimese tappa. Ju ta püüdis fašiste õigustada, et Nürnbergis esitatud arvud on laest võetud. Tähendab, et meil on tekkinud fašistide kaitsjaid, kes nende kuritegusid püüavad olematuks teha. Või püüavad nad õiglust jalule seada? Võibolla püüab ka Djukov "õiglust" jalule seada? Aga millist õiglust? Ajalugu on näidanud, et õigus on alati tugevamal ja rikkamal. Vaesed ja väetid võivad õigusest unistada.

Kas peab siis tõena võtma kõike arve mida mingi riigi propaganda suvaliselt kirja paneb . Ja kui keegi kes arvata on siiski natuke asja tundis ja neid koonduslaagri krematooriume vaadates kahtlema hakkas selles väidetavas põletatavate arvus kohe kisa kaitseb fasiste- Ei lihtsalt oleks ammu aeg lõppetada see võitjate aastaid kestnud propaganda vale kus süüdi ainult sõja kaotanud aga mitte nemad võitjad, kelle kuriteod hoopis kaotajate omadest palju suuremad on. On aeg hakkata rääkima tõtt. Tõtt ka genotsiidi kohta Eestis. Ei olnud juudid ainuke rahvas kes kannatas ,vaid ka palju teisi rahvusi .

Leo to Naaskel.Ma olen sinuga ühes nõus-kommunistitel eriti vene omadel on paljude inimeste hinged südamel,kui neil tol ajal niisugust asja oli kui süda!

LAULA LAULA KESKERAKONDLIK
KAABAKAS

http://paber.maaleht.ee/?page=Elu&grupp=artikkel&artikkel=5071
Suur osa Eesti rahvast ei tea, et teise punaokupatsiooni (22.09.1944–19.08.1991) põhjuseks ei olnud mitte Molotovi-Ribbentropi pakt (MRP), vaid Teherani ja Jalta konverentsidel sõlmitud sobingud.
Vähe teatakse ka hitlerlaste Generalplan Ostist. Need on valged laigud meie ajaloos.

http://www.nommevalitsus.org/?p=3427
15. oktoobri 1939. aasta kolmikpakt:
Nimelt sõlmisid Inglismaa, Prantsusmaa ja NSV Liit 15. oktoobril 1939 salajase koostööpakti, mille eesmärk oli Saksamaa vallutamine. Nimetatud koostööpaktiga andsid Inglismaa ja Prantsusmaa N. Liidule õiguse okupeerida Soome ja Baltimaad ning samuti Põhja-Rootsi ja Põhja-Norra.
Seega ka esimene
punaokupatsioon Eestis ei lähtunud MRPst!

Ühtegi lepingut ei sõlmitud 1939. aastal Inglismaa, Prantsusmaa ja NLiidu vahel. See, mis kirjeldad, oli Venemaa ettepanek, mille Inglismaa tagasi lükkas. Samal ajal peeti läbirääkimisi ka natsi-Saksamaaga, kellega leiti poliitilise läheduse tõttu kiiresti üksmeel.