Kas ei ole häbi meie Eesti Riigil,et 16 aastat ei ole tahetud lahendada seda ülivalusat probleemi?

Kodukaotusest saavad aru vaid need, kes on selle ise üle eland. Teistel pohhui.

Mis takistab inimesel tööd teha ja endale kodu rajada? On siin ka mingi seos eestlaste rohke alkoholitarbimisega?

Tundub, et keskerakonna jaoks on ainult üks probleem ,terve eesti ajaloo juures ,sundüürnikud- suures osas küüditatute majadesse ühel või teisel moel korterid hankinud inimesed.Unustage ära, et sellest tuleb mingi üldrahvalik kodukaotuspäev.

Sellest tuleb teha tähtpäev, millel oleks rahvusvahelist kaalu. Vot nii! Ja ühtaegu saavad need, kes Eestisse sundüürnikud tekitasid, häbisambasse põlistatud! Ei maksa neil loota, et rahval on lühimälu. Igatahes hakkab isamaaliitlikku luuameeste valitsust pärjama igavene häbi.

Mulle tundub, et Antsul on õigus. Aga okupatsiooni ajal oli eesti inimestel üldiselt ikka väga raske korterit saada. See oli ikka idast tulijate ning parteitegelaste privileeg.Esmalt hõivati põgenike eluasemed ja siis hakati karpe juurde ehitama. Eks ta muidugi mugav oli teise eluase karistamatult endale krabada, aga nüüd tuleb selle eest siiski ka maksta. Nii et tänage ikka kommuniste sundüürnike probleemi eest!

Sundüürnike-probleemi eitamisse tuleks hakata suhtuma sama karmilt, kui nendesse, kes peavad küüditamisi õigustatud "riigikaitseliseks operatsiooniks". Imestama paneb, et meil leidub nii ühe- kui ka teisesuguseid.

Sundüürnike probleemi ei tahetagi lahendada, kuna selle varjus on kena kinnisvaraga sahkerdada. Lõpuks, kui rohkem enam ei saa sahkerdada, siis näidatakse sellele vaesele sundüürnikust tavainimesele keskmist näppu või siis paremal juhul nenditakse nukralt, et "jah, näed juhtus nii, aga meie pole süüdi".

on seni väga edukalt kasutatud poliitilise kasumi teenimiseks ja "suurte saakide" kogumiseks - see on üha enam selgem kui selge. Selge on ka see, et senikaua, kui sundüürnikud jäävad edasi lootma mõnede poliitikute ja "poliitikute" tegutsemise tulemustele, ei muutu tegelikult suurt midagi (võib-olla peale mõne erandliku üksikjuhtumi). Probleemi tekitajad ("isamaalased", kes nüüd salgavad maha oma patuteod) ja selle igaveseks venivalt lahendamiselt loorbereid lõikajad loodavad järjest enam sellele, et ajapikku surevad sundüürnikud lihtsalt ära või on ise sunnitud tuulte kätte jäänud eluküünla kustutama või on sunnitud, hambad ristis, leidma mingi eluasemehankimise lahenduse omal käel ja omaenda kehva tasku peal. Ning siis võib rikaste ja ilusate Eesti ükskord raporteerida: probleem on lahenenud (või koguni: lahendatud). Praegu taandatakse sundüürnike küsimust vaid nende hädadele,kes elavad ehtsatele või ersats-baltisakslastele tagastada tahetavates korterites. Kuna tegemist on parajalt suurte varandustega, siis võib-olla leitaksegi mingi lahendus - makstakse uhke korter turuhinna alusel kinni (suurt raha on ju kergem leida kui väikest). Tavalised, vaesed sundüürnikud aga jäävad tõugata-lükata, sest nemad on määratud väljasuremisele (ja kui nad ise ei sure, siis tuleb nad välja suretada - leitakse elu peremeeste poole peal). Leplike eestlastena, kes nõukogude ajal ootasid, sageli tagajärjetult, korterijärjekorda pääsemist või selles vähehaaval edasi nihkumist, peavad nad nüüd jälle leppima oma saatusega. Sedasorti tegelased, kes praegu on aktsioonis oma uhkete korterite eest kõrge turuhinna taotlemisega, kauplesid ka nõukogude võimult priid korterid välja, ja nüüd peavad jälle just nemad saama. Seega - nii nagu Eesti on lõhestatud kaheks - esimeseks ja teiseks Eestiks -, nõnda jagunevad ka meie sundüürnikud kahte lehte - esimese ja teise Eesti omadeks. Ja teise Eestisse kuuluvail sundüürnikel on suurem lootus saada "viimne puhkepaik" (s.t kalmistukoht) kui selline elamispind, mille teised said tasuta, kuid nemad peavad elulõpuni jääma pankade orjusse. Kurb, aga tõsi. Ja reaalset lahendust ei paista. Või kui lubataksegi, siis on see samasorti nagu nõukogudeaegne "kommunistlik homne", mis pikalt ja pidevalt püsis horisondil.

Kahju ja kurb, aga sul on õigus. Ainus kes räägib sundüürnike probleemi lahendamisest (st tunnistab probleemi olemasolu) on küll keskerakond ,aga tema on paraku võtnud selle endale tõesti igaveseks lahendamiseks! 100 aasta pärast, kui on alles eesti riik ja kui on veel keskerakond, siis kindlasti ei ole enam sundüürnikke. Aga põlvest põlve on kindlasti liikunud kuuldus, et kui oma riik 1991sel aastal taastati, siis esimese asjana peksti oma kodudest välja 100 000 põliseestlast ja anti nende kodud kinnisvaraga parseladajatele. Ja üks minister sõimas väljaaetud inimesi koguni "asfaldiaukudeks". Vaat sihuke legend jääb.

saja aasta pärast võib neid sundüürnike vabalt olla. meenutame artiklit eesti ekspressis "sundüürnikest" kes said linnalt leivahinna eest põhja-tallinna kortereid - mõni neist lasi mähkmetesse veel kui 1991 aasta oli...

kes Eestisse sundüürnikud tekitasid, häbisambasse põlistatud! Ei maksa neil loota, et rahval on lühimälu ära pabista. ansip juba sebib kommunismiohvritele mälestusmärki. need olid ju õilsad vabastajad, kes eluasemed ühtedelt sunniviisiliselt võttis ja hiljem oma suva järgi laiali jagas.

kui hakkaks siiski tähistama kodukaotuspäeva? Karta on, et juhmid eestlased, kellel on peaasi üksteisega tülitsemine, lasevad initsiatiivi käest ja võõrad teevad asja ära.

2008. aasta kalendrites on kodukaotuspäev sees. Ühe üldrahvaliku või suurt osa rahvast hõlmava tähtpäeva kalendrisse võtmiseks pole vaja parlamendi otsust, on tarvis vaid kalendritegijate ettevõtlikkust. Tahaks näha, kas näiteks Kesknädala tuleva aasta kalendris on kodukaotuspäev sees, või ei ole. Kas oodatakse mingit "kooskõlastust" või? Selliselt toodi Eestisse kunagi emadepäev ja mõni aeg tagasi sündis ka isadepäev. Nii et - kodukaotuspäev, mis tähistab kõige laiemas mõttes oma kallist kodust ilmajäämist ning mis ühtlasi hõlmab ka Eesti Vabariigi ebaõiglase, arutu, lausa kuritegeliku jne omandireformi tagajärjel sundüürnike tekitamist, saagu meie kalendritesse ja sellele antagu sügav sisu.

seletage ära mida oleks siis pidanud tegema 1991 aastal. Kas jätma korterid ja majad hetkel seal elanud inimestele. Ebaõiglus ju nende suhtes kellelt see vara 50 aastat tagasi vägisi ära võeti.

Ühe ja sama hulga EVP - de eest sai erastada erineva turuväärtusega elamispindu, ettevõtteid ja maad! Osa aga jäeti ilma ja neile öeldi, et ostke enampakkumisel oksjonilt. Nii viidi ellu Põhiseaduse võrdõiguslikkuse printsiipi. Jäeti ratifitseerimata ka rida eurodirektiive ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni punkte, et vältida rahvusvaheline järelevalve omandireformile ja ühisomandi ümberjaotamisele varandusliku segregatsioonipoliitika teostamisele. Tallinnas jäeti erastamata ligi 500 elamut. Seda tehti Tallinna Linnavolikogu 5.mai 1994.a. otsuse nr.62 lisaga. (vt. ka Eesti Sõnumileht 11.05.1994 ja Õhtuleht 18.08.1995). Linnavolinik Liilia Möldri sõnul on erastamisele mittekuuluvate hoonete elanikel õigus osaleda vabade elamispindade erastamiseks korraldatavail enampakkumistel! Huvitav oleks teada, milline on ametlikult eratamata jäänud elamispindade staatus täna! Väljastatud EVP-l puudus rahaline kate. Sellise osakute ideega soositi üht kitsast elanikegruppi, neid kel oli nõukogude ajal võimalus saada riigilt tasuta korter.Ja eelkõige polnud need eestlased, vaid mujalt tulnud pagulased. Ja kellele parseldati maha Punaarmeest siia jäänud korterid?