Tallinna linnavolikogu opositsioon on Vabariigi Valitsuses ja Riigikogus võimu koalitsioon! Kas tõesti ei ole Riigikogu enamusel ja Vabariigi Valitusel võimalik sundüürnike küsimust tahte olemasolu korral, ilma Keskerakonnata, õiglaselt lahendada?

see ymmargune mula hakkab ara tyytama. pole vahet, kes seal riigikogus ja parteides on, ootame LAHENDUSt rahalise KOMPENSATSIOONI naol.

tagastati inimesele, kelle tegelik omanik oli surnud enne natsionaliseerimist, keegi isegi ei asunud vara parima,vara tagastati tema surnud poja lapsele. st poeg suri enne kui isa. ykski parimisseadus pole sellist asja nainud kuulnud terves maailmas.

mida Eestis sundüürnike suhtes on üles näidatud, annab maailmas otsida. Ja ei maksa arvata, et ülekohus saab lõpetatud, kui vanades luksuskorterites olevad sundüürnikud peaksid mingi ime läbi kätte turuhinnas kompensatsiooni oma korteri eest. Kas ülekohtu toimepanijad tuleks unustada? Ei, nende nimed tuleks kui kivisse raiuda rahva mällu!

"omandireformi" autoreid samamoodi karistusega ähvardama nagu praegu ollakse 1949. a. märtsiküüditamise juures kõrget karmi käsku täitnud Arnold Mere kallal? Elame-näeme.

Olge hea, kirjutage oma jutt pikemalt lahti ja lisage ka omapoolseid lahendusettepanekuid ja saatke oma artikkel ka Kesknädalale! Teised keegi ju ei avalda, ja nagu Lemme Krimm siin eespool unistas , Aarne Rannamäe ühtki sundüürnikku oma saatesse ei võta, sest tema ajusse on taotud, et neid pole olemas meie edukas reformiriigis ja sundüürnikud on ise ennast välja mõelnud tuhandete kaupa .

Kui me ei saa raha kaotatud korterite eest ja kui ükski poliitik siin riigis meid jutule ei võta ja kui nüüd need ankedid ka kaugemale ei jõua kui üürnike liidu kausta, siis võiksime küü niin palju erksust üles näidata lp sundüürnikud,et teeksime tõepoolest mingi mälesustsamba , ja see võiks olla negatiivne! Kui tavaliselt püsitatakse mälestussambaid austuseks ,siis seekord võiks seda teha HÄBIKS - tõesti raiude nende nimed sisse ,kes hävitasid eesti perede mitte ainult kodud, vaid ka elud ja tervised! LAAR, HÄNNI, HALLASTE; KAMA, ja võiks vanadest hääletustulemustest vaadata, kes kuidas hääletas ja kõik sinna kijra panna, eriliselt veel kuidagi needes ja neile ja nende järelpõlvedele halba soovides. Sest seda valu mis nad meile tegid, nad nagunii kunagi ei mõista! Ja mingit nutulaulu-sammast nagu "Kaotatud kodule" vms ei ole ka mõtet püstitada, neid on küüüditatutele pandud terve Eesti juba täis. Midagi peaks tegema aktiivselt ,et NAD ei saaks rahulikult elada enam, nagu meiegi.

1940 a. tühistas Nõukogude okupatsioonivõim kõik võlad, et võita enda poole osa Eesti kodanikke. Eesti riigi iseseisvumisel 1990-tel lähtus ka osa eesti poliitikuid ENSV-st ja vabatahtlikult NSVLiitu astumise versioonist. Seetõttu tehti omandireformi alustades kompromisse tunnustades legitiimseteks ka osa ENSV seadusi: ostu-müügitehingud, maaeraldused ja muu hulgas ka eelmainit võlgade tühistamine. Samad inimesed, kes nõuavad täna okupatsioonieelsete kinnisvarahüpoteekide arvestamist ei nõustuks mingil juhul näiteks individuaalelamukruntide maaeralduste tühistamise ja maa eest turuhinna maksmisega.

Väga vähestel sundüürnikel on okupatsioonieelsed üürilepingud. Seega toetub kogu sundüürnikke vähegi hoidev seadusandlus okupatsioonijärgsetele üürilepingutele, mis kuulub samasse punti koos 1940.a. võlgade tühistamise seadusega. Ei ole võimalik süüa kooki ja see ühtlasi alles jätta!

Keegi pole isegi teinud ettepanekut mälestada monumendiga varade konfiskeerimise ohvreid, sest ehkki ebaõiglane, ei olnud see nõukogude kuritöö oma koleduselt võrreldav nõukogude võimu inimsusvastaste tegudega. Sundüürnikelt NB! ei ole keegi midagi isegi konfiskeerinud, nende küüditamisest rääkimata. Neid lihtsalt jäeti kingisaajate hulgast välja. Ka see on õnnetus ja mõnel puhul suhteliselt suur õnnetus, kuid endi küüditatutega võrdlemine sundüürnikele sõpru juurde ei too ja arusaamist ühiskonnas ei edenda.

Kesknädalat loevad vähesed ja seal sundüürnike kohta kirjutatut ka vähesed. Kuigi ajaleht ilmub igal nädalal, ei jõua sundüürnike probleemid mitte kusagile. On vaja kirjutada suurematesse päevalehtedesse, kasvõi Eesti Päevalehte. See leht trükib küll ära. Lugege viimaseid artikleid, mis ilmunud EPL-s: 31.augustil "Meenuta: 31.august 1994!" (Elle Tobreluts, seltsing Tartu sundüürnikud) ja 3.septembril "Sundüürnikke sunnitakse välja kolima" Enn Püttsepa lugu Tartust!!! Ja loomulikut võtke Kesknädalast 7.veebr.2007 artikkel "Riigi esipetturid korteritehingutes". Ka see artikkel tasuks tuua EPLi ja seda võiks teha Peeter Tedre isiklikut, kes selle Kesknädalas avaldas. Nii et julget kirjutamist ja faktide väljatoomist! Nii et mida rohkem kirjutate suurematesse päevalehtedesse, seda mõjusam on. Ka need kommentaarid võiks avaldada kas Postimehes, SL Õhtulehes või EPL.

Kuule anna oma nn. kingitus vabatahtlikult mõnele sundüürnikule ja ela ise sundüürniku staatuses. Siis lõpeb su jutt kohe. Sundüürnikust jooksevad sõbrad kaugelt mööda, sest arvavad, et see jätab neile ka pleki külge. Eesti riigis ei tahetagi seda probleemi lahendada ja peale seda, sundüürnikud on kodutud. Teatavasti ei võetud kodutuid isegi kaardistamise vaevaks. Kui väliseestlastele räägiti küüditamisest või kodutuks jäämisest, siis nemad teatasid, et miks me ei kutsunud politseid? Niisugune naiivne arusaamine ongi neil, kes siin ei ole elanud ja neid mahhinatsioone seestpoolt ei tea.

See politsei kutsumise jutt tuli sellest, et kui eesti pagulased (väliseestlased) rääkisid ameeriklastele... Väliseestlased on muuseas enamasti elanud ka aastaid pagulaslaagrites ning pidanud tõepoolest lausa nullist alustama. On tõsi, et sundüürnike asi on neile enamasti arusaamatu, kuid mitte rohkem kui kodueesti individuaalelamus kasvanule ja väikelinnade ning ääremaade elanikele. Olen kogenud, et nii mõnigi sundüürnikevaenulik ajakirjanik või poliitik on ise endine sundüürnik mõnest väikelinnast, kes oma pere kogemusele tuginedes arvab, et küsimuse oleks ammu saanud kergelt lahendada. Tallinna asju mõistavad ikka enamasti vaid tallinlased. Hoidume mittemõistjate sõimamisest, sest ükskõiksus on siiski parem kui vaenulikkus.

Kodutuse probleem ei ole ainult Tallinna probleem, siin on seda ainult kõige rohkem. Tsiviliseeritud riik oleks selle probleemi juba ammu lahendanud ja maksnud välja kompensatsiooni turuhinnas selle pinna eest, mille kodutu kaotas, sest olukord on võrreldes 16 aastat tagasi väga oluliselt muutunud. Ka nendele tuleb välja maksta kompensatsioon, kes iseseisvalt lahendasid oma probleemi, kuid olid siiski sundüürnikud e. kodutud.

Isegi suhteliselt suures Valgas oli üüri piirmäär alguses kõrgem, kui vabaturul. Paljud ääremaa sundüürnikud lahkusid ise ja üürisid midagi paremat ja odavamat, kuid enamasti ostsid nad endale uue päriskodu. Valgas sai toona korteri umbes 10 tuhandega ja Tallinnas Lasnamäel kahetoalise 50 tuhandega. Kodutud ja sundüürnikud on kaks eri asja, mis harva on kombinatsioonis. Asjalikul protestantlikul keskmisel eestlasel on raske mõista, miks paljud Tallinna heade elurajoonide üürnikud ei ostnud endale 1990-te alguses esimesel võimalusel isegi ühetoalist ahjuküttega kööktuba kasvõi väljaüürimiseks ja tulevikuks igaks juhuks. Tallinna sundüürnike vaesust on tavainimesel sama raske mõista, kui Balzaci teoste rikaste vaesust. Mittetoimiva selgituse kordamine üha valjemisni ja ägedamalt on tulutu.

Maailmas ei teata niisugust terminit sundüürnik, see on Eesti Vabariigi sünnitis. Maailmas öeldakse niisuguste inimeste kohta, kes on kodu kaotanud, kodutu.Kuna me oleme liitunud EL Sotsiaalhartaga, siis Artikkel 31 käsitleb Õigust eluasemele , et rakendada tulemuslikult õigust eluasemele, kohustuvad lepingupooled võtma meetmeid, mille eesmärk on: 1.teha kättesaadavaks kindlale tasemele vastav eluase: 2. Hoida ära ja vähendada kodutust, et see järk-järgult kaotada: 3. muuta eluaseme hind kättesaadavaks piisava sissetulekutam isikutele. Meie kodutud on riigi poolt paljaks riisutud, mille tulemusi ei ole riik tahtnudki hüvitada, pannes oma mittetegemise omavalitsuse õlgadele. Kordan veelkord- iga arenenud riigis kompenseeritakse inimestele nendelt ära võetud vara ühel või teisel kombel, meil ainult on üks võimalus-SURRA. Pole midagi, küllap Euroopa kohus menetleb asja vastavalt Euroopa seadustele, sest Eestis ei kehti Euroopa Seadused.

Lemme Krimm siin Sa räägid küll tarka juttu. Nii see tõesti on . Minu arvamus Sinust tõusis mitme "pügala" võrra. Siiani pidasin Sind ainult Keskerakonna truuks "palgasõduriks"

Lemme pole ei tüüpiline sundüürnik, ega tüüpiline keskerakondlane, ta omandab uut ja loob loogilisi seoseid ning mõtleb oma peaga, kuid üürnike kodutuks nimetamine on absurdne. Üürnik, ka sundüürnik, üürib midagi, kus saab kodus olla. Üürikorter on ka maailma heaoluriikide esikümnes palju levinum kodu, kui erakorter või eramu. Maailmas enamasti ei teata mitte üknes sundüürniku sõna vaid ka sellist nähtust ennast. Kuid endistes sotsmaades Saksamaast Eesti ja Bulgaariani välja on see nähtus vägagi tuntud. Tänavu, kui möödub 13 aastast tagastamiste massilisemast algusest võivad mitmed vaesemad Tallinna sundüürnikud tõesti kodutuks JÄÄDA, sest pealinnas ei saa valmis ühtegi munitsipaalmaja enne 2008. Rootsi ja Soome sotsiaalametnikele on üsna aeganõudev selgitada, miks meie munitsipaalmajades antakse ülisoodsat (20 kr/m2 kuus) üürimisvõimalust ka normaalse sissetulekuga inimestele (enamasti just endistele sundüürnikele), kui samas on lausa kesklinnas näha sadu tõelisi kodutuid. Vaevalt, et ükski siinsetest kommijatest või autoritest kuulub nende hulka. Mina küll ei ole näinud ühtegi sülearvutiga kodutut.

Ka need inimesed, kes on munitsipaalmajades,endised sundüürnikud, on sundüürnikud, sest nemad ei ole seda korterit valinud omal soovil, vaid olude sunnil. Nende omanik on riik, mitte nagu tuhanded venelased mägedel, kes on omanikud. Euroopa mõistes on nad kodutud, meie mõistes sundüürnikud. Ma kordan veel, kes siin võtab sõna, siis vahetame seisused ära- sundüürnik tuleb teie erastatud omaniku korterisse ja teie asute linna üürnikuks. Kas see sobib teile? Ma arvan, et see ei sobi ühelegi erastatud korteri omanikule. Siis pange suu kinni, kui midagi muud teha ei saa. Need kes noortena tulevad Tallinna või ei taha oma vanemate juures elada, need ei ole sundüürnikud ja ei saa selleks iialgi. Sundüürnikele on riik võlga 13 aastat elu ja tervist, üle 60 000 sundüürniku on surnud, ka noored. Kas infarkti, kas vähki, kas enesetapu tagajärjel. See on riigi mõrtsukalik tegu oma kodanike vastu!!!!!!!!!!!!!

Lemme on ju Soomes töötanud. Soome on ka Euroopa. Isegi endine kodutu, kes sotsiaalkorteris elab ei ole Euroopa arusaama järgi kodutu. Sundüürnikult pole kinnisvara ära võetud. Teda pole röövitud. Töövõimeliselt ja jõukalt sundüürnikult võetakse 13 aasta möödumisel eelisõigus ehk privileeg maksta ülimadalat üüri.Majanduslikus mõttes on aga olulisim see, et väga suurele hulgale sama ühiskonna liikmetest tegi riik ülisuure kinnisvarakujulise kingituse ja sundüürnikud jäid teistest SUHTELISELT vaesemaks. Vat seda peaksid sundüürnikud poliitikutele hommikust õhtuni seletama, aga mitte musta valgeks rääkima.