Me võiksime endit võrrelda Saksamaaga tõepoolest. Aga mitte tänasega, vaid säherduse Saksamaaga nagu oli see 20 aastat peale sõja lõppu, seega aastal 1955

Võrdleme ka Saksamaad ja Saksamaad. Kuna enne "müüri langemist" õnnestus viibida nii ühes, kui teises, siis oman väga head ülevaadet. Võtame Berliini, kui kõige tuntuma Saksamaa jagatud osa. Ida-Berliinis tossutasid Trabandid ühesuguste hallide a´la lasnamäe-kvartalite vahel, kus majade fassaade oli korrastatud vist mitmekümne aasta eest. Ainuke viisakam koht oli teletorn ja keskväljak uuemate kaubakeskustega. Muu oli sama hall ja üksluine nagu suvaline vene linn, ainult veidi puhtam.
Seevastu Lääne-Berliinis vaheldusid säravad ärikvartalid korrastatud parkide ja roheluses eramutega (ainuke nn. lasna-tüüpi elamurajoon oli türklaste elupaik, mis eraldati ülejäänud linnaosast kõrge võrkaia ja hekiga).

Kuidas saab olla, et viljastavates sotsialismi tingimustes arenenud linnaosa on teise verejanulise kapitalismi sünnitatud osa kõrval nagu seasulg võrreldes luksuskorteriga?

kõike head korraga ei saa....kolhoosikorda ja inimväärseid elutingimusi.

Lgp. Toomas Paur- eeldaks Lõuna-Eesti koordinaatorilt sellise artikli peale loogilisi soovitusi- mida siis konkreetselt ette võtta. piisaks 1. või kahestki, muidu järjekordne nutulaul?

to eristumine 2011-03-23 22:32:19
Aga kuidas on näiteks Brüsseli jt klassikaliste kap.riikide linnade äärerajoonidega?

to 2011-03-23 23:02:14
Mis sulle kolhoosikorra puhul ei meeldinud?

Eesti ja ka teiste venelaste okupatsiooni alt vabanenud riikide suurim probleem oli ja on võõra võimu laastav pärand.

Saksamaa näide oli eriti ilmekas, kus täpselt ühesugusel tasemel kultuur ja majandus muutus kummalgi pool müüri paarikümne aastaga tohutult erinevaks. Kuigi mõlemal pool elasid ja töötasid sama rahvuse esindajad, erines nende mõttelaad, töökultuur ja eetika tundmatuseni. Vahe oli ainult paarsada meetrit. Enne absoluutselt samasugused inimesed just kui taandarenesid teisel pool müüri. Kas põhjus oli sakslaste geeniveas, mis järsku välja lõi või neid okupeerivates venelastes, kes surusid peale oma elulaadi? Sotsioloogid on mitmel korral rõhutanud, et nn. ossid ei parane venelaste tekitatud "ajukahjustustest". Nad jäävad elu lõpuni teistsuguseks vabas Saksamaa osas kasvanutest. Nii ka mujal.

Venelased sandistasid poole Euroopast ja haigusnähtude kadumine võtab aega vähemalt 60 aastat, kuni inimvaenuliku režiimi tekitatud kahjud paranevad.

Kommunistid upitati võimule Wall Streeti poolt, eeskujuks Suur Prantsuse revolutsioon.
Seega kehtestati Venemaal aastal 1917, Eestis aastal 1940 ja Ida - Saksamaal aastal 1945 läänelikud režiimid!
http://www.reformation.org/wall-st-bolshevik-rev.html
http://rus-sky.com/history/library/sutton/index.htm

Mine maga kaineks ära kirjuta siia luulusi

Mõttetu ja rumal jutt.....

to To-eristuja 2011-03-26 08:04:18

Sina mõtled tibla tasemel!

to tiit
Arvan, et lgp Toomas Paur tõstatas probleemi, jättes ka meile oma ajude liigutamiseks midagi lisada. Usun, et me suudame oma ääremaastumisest ja jätkusuutmatusest välja rabeleda vaid siis, kui taastame oma palju sajandeid meie nogiaks olnud, vahepeal täiesti unustuste hõlma hälbinud - eestlase talupoegliku maamajanduse. Põllumajandusdoktor Arvo Sirendi ütles hiljuti oma artiklis Maa ja rahvas, et ikka on kolmandik põllust meil harimata: " Miks pole tööd, miks lahkutakse massiliselt meie kodumaalt, miks on kolmandik põllust harimata ja maale imporditakse igal aastal miljardite eest toiduaineid?" See kolmandik põllumaad on ju pealegi endine kallilt maksma läinud maaparandatud viljakas põllumaa - millise varanduse lasime raisku minna?! Kui me ei suuda seda hõivata ja kogu oma viljaka maa potentsiaale rahva heaks ära kasutada, ei ole meil lootustki paremat ja tõhusamat nogiat leiutada, millega ääremaadele elu tagasi tuua, elu mõtte kogu riigile tagasi tuua. Kui tänaselt jätkame, siis jääb üla vaid aastaid lugeda, mil ükskord hakatakse eestlast meenutama, nagu täna liivlast meenutame...

Kui sa sünnid maal väikeses külas, vaeses peres ning jäädes oma kodule truuks siis:
Ei saa korralikku haridust.
Ei saa mehele/naisele.
Ei saa osa kultuurisündmustest.
Ei saa ka võimalikele järglastele tänapäevast elustandartit lubada.

Kui kunagi peaks Eesti keskklass piisava jõukuse omandama, siis on oodata maaelu taassündi, eelkõige ekstsentriliste linnakodanike ekstreemuseotsingute kaudu.
Vabatahtlikult ja agitatsiooni korras keegi maale ei lähe. Isegi, kui pakutakse mingeid "ulmesoodustusi". Kui mõni lähebki, siis peale soodustuste kulutamist on "maaelu fännid" linnas tagasi. Inimest kampaaniakorras ei muuda. Seda saab teha vägivallaga või isikliku veendumuse alusel.

to eelmisele
Täiesti nõus, seda minagi. Aga maal ju elati - maa oli ju täidetud lastega - nii esimese vabariigi päevil, kui ka hiljem ja varem - isegi Põhjasõja hukkunutest, katkust ja näljast toibusime ja päästsime oma rahva hukust. Mis siis nüüd juhtus? Kusagil pidi ju üks "krõks" käima, et enam ei toimi see, mis seni toimis. Laias laastus õelduna oli esimene maaelu häving läbi talude hävitamise ja kolhoosi ajamine. Kuid ka sellest ju peaaegu puhtalt tulime välja, sest kollektiivse põllumajanduse viimsel kümnendil elasime juba päris normaalselt ja eestlase iive oli plussis, tublisti plussis. Iivet ju sundkorras tõstma ei pane. Siis tuli Laulev Revolutsioon ja taasiseseisvumine - olime optimismist pakatunud ja mäletan, kui noored tõttasid linnast maale oma esiisade kolhooside poolt lagastatud talusid taastama ja igapäevast leiba teenima. Talud kerkisid ja toodangut hakkas oma tarbest ülegi jääma... Aga mis siis juhtus?? Välismaalt hakkas ootamatult mingi odav rämpstoit sisse voorima - kui teised riigid kaitsesid oma piire tollidega ja oma talupoja toodangut doteeriti, et ta suudaks konkureerida ja saaks seda välja müüa, sest nende riik talitas targalt: pigem maksame oma maainimesele peale ja tal jatkub tööd, kui et nad jäävad töötuks ning riik peab siis töötu abirahadeks palju rohkem kulutama. Aga meil? Meie noor taluperemees oma doteerimata toodanguga välismaise odavaga konkureerida ei suutnud ja läksidki pankrotti, ning igaüks jooksis, kuhu suutis...kolmandik riigi viljakat põldu on võsas...

//...Aga maal ju elati - maa oli ju täidetud lastega - nii esimese vabariigi päevil, kui ka hiljem ja varem - isegi Põhjasõja hukkunutest, katkust ja näljast toibusime ja päästsime oma rahva hukust. Mis siis nüüd juhtus? Kusagil pidi ju üks "krõks" käima, et enam ei toimi see, mis seni toimis...//

Seda nimetatakse inimkonna progressiks ehk tsiviliseerituse tõusuks kõrgemale tasemele . Protsess on pöördumatu.

//...Talud kerkisid ja toodangut hakkas oma tarbest ülegi jääma... Aga mis siis juhtus?? Välismaalt hakkas ootamatult mingi odav rämpstoit sisse voorima - kui teised riigid kaitsesid oma piire tollidega ja oma talupoja toodangut doteeriti,...//

Seda nimetatakse avatud turumajanduseks ja konkurentsiks. Protsess on korrigeeritav.

//...Siis tuli Laulev Revolutsioon ja taasiseseisvumine - olime optimismist pakatunud ja mäletan, kui noored tõttasid linnast maale oma esiisade kolhooside poolt lagastatud talusid taastama ja igapäevast leiba teenima...//

Seda nimetatakse massipsühhoosiks. Protsess on korrigeeritav.

Arvan, et need "revolutsioonäärid" pettusid oma hurraaoptimistlikus talupidamises kokkupuutes maaeluga. Kui linnas võidi elada rütmis 8-st 16-ni + lp/pp. vaba + 3-5 nädalat puhkust, siis maal, olenevalt tootmisvaldkonnast tuli füüsiliselt toimetada hommikust õhtuni ilma puhkepäevadeta ja suviste/talviste puhkusenädalateta. Noored inimesed saaksid talutöödega füüsiliselt hakkama, neil jõudu küll, kui poleks vaimset surutist - linnasõbrad teevad seda-teist-kolmandat, ilma millestki olulisest loobumata. Telerist näeb "Vapraid ja ilusaid", kelle ainus mure on võimalikult atraktiivne välja näha. Maal on kubjas ning käskija loomakari, viljapõld ja väga muutlik Eestimaa ilm. Kui poleks võrdlusmaterjali ühe ja teise elulaadi kohta, oleks väga paljud noortalunikud oma majapidamisega siiani enam-vähem õitsval järjel.
Mul on olnud võimalust mõne talupidajaga vestelda. Esialgu oli jutt üsna ühesugune. Ilus loodus, puhas õhk, lastel hea põli, aga hiljem, kui "märjukest" rohkem pruugitud, hakkavad taluperemeha hääles kõlama ka minoorsed noodid. Peretülid kasvavad, kuna perenaise sõbrannad säravad "brodveil", aga tema peab siin virtsa sees hulpima. Nii tulebki teha raske valik. Maaelu ja tõenäoline lahkuminek või linnaelu ja kooselu jätkamine. Kui inimesed on vaimselt murtud, siis ei aita ükski riiklik "meede" (välja arvatud Stalini ajast tuntud tõhus motivatsioon - püstolitoru kuklas) talupidamist edukalt jätkata. Praeguseks ongi alles jäänud suurfarmid, kus kasutatakse palgatööjõudu ja euroraha.

kui tohib, siis seda jaburat kirjutist ma ei kommenteeriks, küsiks parem sinult midagi. oled alati halvasti suhtunud laari, eelkõige seetõttu, et ta väidetavalt laostas eesti põllumajanduse. kas oskad tuua näiteks KAKS konkreetset näidet, mismoodi?
PS. kui kirjutad minu meilile oma telefoninumbri, olen valmis ka telefonitsi väitlema. või siis oma meili.

Kui Euroopas on põllumajandus riigi poolt doteeritud nagu see Eestis ka nõukogude ajal oli, siis uue vabariigi ajal seda ei tehtud ja põllumajandus muudeti konkurentsivõimetuks.

Kas on üldse mõtet toota kaupa, mis turuhinnast kallim on? Miks peaks üldsus seda doteerima?

to to Eelmisele 2011-03-28 16:06:26

Tänu hinnadumpingule saadakse võõrriikide põllumajandus välja suretada ja turg enda kätte haarata.

Mis krd hinnadumping? Kartul maksab samapalju, kui banaan! Kui põllumees tahab ühe koti kartulitega kogu põllu kulusid tasa saada, siis on see sigadus! Mädanevad oma kartulite otsa nagu Edgargi. Pätikari!