100 000 eestimaalase jaoks on kalendris kõrvuti kaks sarnase tähendusega kuupäeva. 13. ja 14. juuni.
13. juunil tähistame "sajandi süngemiat orast" - aastatel 1990 ja 1991 vastuvõetud omandireformi seadusi, mis algselt oli mõeldud NL-i valitsuse vastu, hiljem seoses iseseisvumisega aga eestlaste endi vastu, sest de jure nõukogude okupatsiooni ei olnud ja Venemaa oli 1990. aasta 12. juunil NL-ist juba lahkunud.
Võib lisada ka 1942. aasta 12. juuni, mil SS - Reichsführer Himmler kinnitas rassiliselt sobivate eestlaste - lätlaste saksastamise otsuse 25 aasta jooksul ja mittesobivate küüditamise Peipsi taha. Leedus ja Poolas jõudsid natsid küüditamisega Generalplan Ost raames ka alustada.

Omandireform Eestis polnud mingi "küüditamine" on lausa häbi neid kõrvutada 14 juunil toimunuga -kus inimesed kaotasid kodu ja paljud ka elu . Ja nüüd on nendel kes võõrastesse kodutesse sisse trügisid "nutt lahti" kui paluti maja vabastada,sest endine omanik tuli Siberist tagasi . --Tete arvates oleks pidanud seal surema ?

elasin ilma sisse kirjutamata peaaegu südalinnas allüürnikuna, korteriomanikud ise elasid oma majas, mille ehitasid linna äärde. Kohe, kui kaugest sugulasest pärija välja ilmus, sunniti mind lahkuma kõikvõimalike jõuvõtetega. Olin sunnitud sugulaste käest raha laenama ja endale kaugel südalinnast tagasihoidliku korteri ostma. Vanematelt laenatud raha jäigi maksmata, enne surid ära. Aeg teeb oma töö, harjume kõigega!

Oh sa vaesekene, ei antud sulle südalinna pinda päriseks, anti hoopis pärijale tagasi. Kahju kohe sinust.

Milline võrdlus!!!!!Inimesed surid,pea pooled lapsed teel olles,piinades,ilma toidu ja ravita.Mul hakkab õudne,kui ma mõtlen tolleaegsete küüditatute peale.Lahutatud pered,orvud,nälg,kaugel kodumaast.......kirjeldamatu.Samuti on mul hirm artikli autori ja keskerakonna ees,Kuidas küll on võimalik võrrelda võrreldamatut.Ja see on AINUS artikkel mis mainib juuniküüditamist.Jäle

Muidugi on Lembitul ja Tuulil õigus avaldada nördimust võrreldamatuste kõrvuti asetamise üle. Kui tähelepanelikult lugeda kirjapandut, siis saab hoolikas lugeja aru, et küüditamist ja "omandireformi" pole siin küll pandud ühisnimetaja alla, vaid hoopiski on esile toodud üht nende ühisjoont - kodukaotust. See on aga nähtus, millel on suur, lausa globaalne ja sügavalt ajalooline kaalukus. Küüditamisel pole paljude jaoks, kellest see rahvuslik suurõnnetus õnnelikult möödus, seda tähtsust ja valu, mida tunnevad need, keda see on puudutanud. Ka Eesti õnnetu "omandireform" jätab paljusid ükskõikseks või koguni paneb mõningaid parastama - kui sellise "ülekohtuvastase ülekohtu" läbi ise ei kannatatud või sellest koguni kasu lõigati.

Linnaosaleht "Nõmme Sõnumid" teatas:

14. juunil möödus 70 aastat juuniküüditamisest. Seda traagilist sündmust meenutati üle Eesti. Ka Pääsküla küüditatute mälestusmärgi juures toimus mälestustseremoonia. Sõnavõttudega esinesid ajaloolane Leho Lõhmus, Nõmme Rahu koguduse õpetaja Ove Sander, Nõmme linnaosa vanem Erki Korp, välisminister Urmas Paet ja Riigikogu liige Rainer Vakra.

Leho Lõhmus meenutas oma sõnavõtus, et Nõmmelt küüditati 470 inimest, kes koos Lääne-Harjumaa inimestega alustasid Pääskülast teekonda külmale maale. Pääsküla jaamas ootas kaks rongi, ühes 14 ja teises 17 vagunit.

Kas keegi eestis on võtnud vaevaks tõsiteaduslikult omandireformi mõjusid ja järelmeid uurida? Kas keegi siin väitlejatest teab öelda, kui palju oma kodus sundüürniku staatusesse jäänud üksikuid vanainimesi, invaliide, üksikemasid või muid enese eest halvasti seista suutnuid inimesi - omandireformi hammasrataste vahele jäädes sattus (loe: saadeti) selle "ajaloolise õigluse taastamise" nimel vanade- või invaliididekodusse? Kui paljude jaoks oli spetsiifilise Sundüürniku trauma otsene või post traumaatiline mõju selline et kas otsese või põhjusliku seosega sattuti enneaegu puusärki ja kalmistule.? Seni on Eestis seda teemat, sarnaselt tollesama küüditamise teemaga Nõukogude ajal varjatult kuid püüdlikult maha vaikida püütud. Teadaolevalt ei ole Eestis omandireformi mõjude ja järelmite uurimisega sellest puudutatud inimestele mitte keegi mitte kunagi tõsiteaduslikult tegelenud- või vähemalt pole neid andmeid avalikustatud. - Ja kui avalikustataks - võivad need andmed olla päris vapustavad - ja võib-olla ohvrite arvandmed ei erinegi oluliselt võõrvõimu poolt küüditatutle osaks saanud arvandmetest. Erinevalt Eesti enda omast on siin toimunu tegelikel mõjudel silma peal hoidnud suure maailmateadlased. Nede uurimistulemused on ühel korral õnneks ka Eesti ajakiranduses avalikustatud. Ja need peaksid panema nii mõnegi siin eelkirjutaja sügavalt järelemõtlema. Loe:
Suurbritannia teadlaste uurimus
BBC vahendusel.
Uurimus: erastamine suurendas suremust www.tarbija24.ee/...
15.01.2009

Suurbritannia teadlaste uurimusest selgus, et Nõukogude Liidu lagunemisele järgnenud kiire massiline erastamine suurendas meeste, sh ka Eesti meeste suremust.

Arstiteaduslikus ajakirjas The Lancet avaldatud uurimuse järeldustes süüdistatakse suremuse kasvus kaelamurdva kiirusega läbi viidud reformide tulemusel tekkinud tööpuudust, vahendasid ERR Uudised BBC'd.
Postkommunistlike Ida-Euroopa ja endise NSV Liidu riikide 1989.-2002. aasta suremust uurinud teadlased tegid järelduse, et massilise erastamisega kaasnenud majandusšokk põhjustas miljoni mehe surma. Erastamisega seostatakse 12,8-protsendilist surmade arvu suurenemist.

Kõige rängemalt mõjutas töötus Venemaad, Kasahstani, Lätit, Leedut ja Eestit, kus meeste suremus aastatel 1991-1994 kasvas 42 protsenti.

Paljud küüditati, paljud läksid võõrsile sõjapakku.
Mahajäänud kodudesse sisserändamise päeva tähistamine....

Mis tunne võis olla teiste loodud ja mahajäetud koduuksest sisse astuda?

Kellele pidi jääma teiste eestlaste loodud ja nende poolt maha käetud kodu? Kas nendele, kes tulid idast? Mõnedele see meeldiski - nad pugesid uuele võimule mis kole ja kui see impeerium lagunes, kargasid "vabat Eestit" rajama täies usinuses. Nüüd aga põlastavad ja häbistavad neid, kes tühjaksjäetud maju alles hoidsid nende jaoks, kes tuulte pöördudes otsustasid vanade varade juurde tagasi pöörduda.

Miks eestlased arvavad, et ainult neid küüditati? Samas on Eestis vaid kaks mälestuspäeva, kuigi väljasaatmisi oli palju rohkem!

Kui igale väljasaatmisele pühendada omaette mälestuspäev, jääb kalendris kitsaks ja mälestamine ühtlasi ka seevõrra pealiskaudsemaks. Parem üks sügava sisuga mälestuspäev, kui hulk lahjasisulisi.

to Magnus 2011-06-17 11:35:14

Need väljasaatmised, mis ei vasta poliitilistele ootustele, jätama mälestamata!

TO: to Nojah 2011-06-17 07:20:08

Ei põlastata ega häbistata.
Küsimus on hoopis vastupidine, põlastatakse ja häbistatakse neid, kes julgesid kaugelt koju tagasi tulla ja oma mahajäetud kodusid tagasi tahta.

Suur osa põgenes kui natsidega koostööd teinud isikud.

Tore küll - raskel ajal jätad oma kodu maja ja teed putket, ning siis, kui olud poole sajandi pärast on paranenud, tuled ja tahad olnut tagasi. (Mõni tuli ja nõudis koguni oma kunagist hobust!) Mitte ainult seda, mida maha jätsid, vaid ka selle, mis n-ö juurde kasvanud, nt majale teine korrus peale või terve hoonetiib juurde ehitatud. Selliseid hakataks kus tahes põlastama ja häbistama. Ainult Eestis ollakse selliste "õigusjärgsetega", kes sageli polnudki kunagised pärisomanikud, vaid jumal teab mitmendat järku sugulastesugulased, leebe ja mõistev oldud.

To -"eelmisele" -oled täielik idioot muud ei oska öelda nii totra juttu peale ,et SUUR OSA PÕGENEJAIST NAISTEST LASTEST ,aga neist koosneski 80.000 põgeniku, olevat TEINUD KOOSTÖÖD natsidega . Mõtle ikka enne kui sellist möla suus välja ajad . Ja eestlasel oli tookord värskelt meeles punaste mõrtsukate tapmised vägistamised ja põletamised Eestis --põgenes kellel ainult võimalus oli .

Valdavalt ajasid põgenema tõepoolest 1940/41 Eestis toimunud metsikused, kuid mõnda siiski kannustas hirm okupatsioonivõimudega vabatahtlikult või sunniviisil tehtud koostöö pärast. Et see hirm alusetu polnud, näitavad rängad karistused, mis said sellistele isikutele (sageli ka üpris alusetult!) osaks Lääne-Euroopa riikides (nt ülidemokraatlikul Prantsusmaal, kus hukati kollaborante lausa kohtuta ja arutul hulgal).

Prantsusmaa ja Eesti on võrreldavad kui jutt on eestlastest rahvareeturitest kes tegid koostööd vene okupantidega - Hävituspataljoni mehed ja muud venelaste abimehed, ka neid hävitasid eestlased- metsavennad tihti ilma kohtuta . Sellest nüüdki veel kisa Metsavennad olnud "mõrtsukad" tapnud "süütuid" inimesi . Kuid hoopis teine asi oli eestlaste "Eesti Rahvuskomitee " kutsel võitlemine Sinimägedes Punaarmee vastu ," omakaitse" mehed kes kaitsesid oma kodusi . See oli eesti rahva võitlus oma riigi oma kodude eest ja naiste ja laste põgenemine loomulik kui mõisteti ei ole võimalik kinnihoida Punaarmeed Inglismaa aga kellele nii naiivselt loodeti meid ei aita . Need "seljatagused" Eesti riigi mahamüümised Inglismaa poolt olid siis rahvale teadmata .

Paraku on tõsi see, et leidus metsavendi ja omakaitsemehi, kes olid lihtlabased mõrtsukad, ilma kohtumõistmiseta tappes ka süütuid inimesi. Tarvitses vaid kellelgi teise peale näpuga näidata - punane, kui see hukkamisele viidi. Saksa okupatsioonivõimud, kes lõpuks püüdsid Eestis mingitki piiri sellisele omakohtule panna, olid näiteks Võrumaal päris hädas: kinnipandu osutus süütuks, kuid vanglast välja lasta ei saa, sest uued pealekaebused jälle sisse antud. Kui nõukaajal karistada saanud "rahvatasujad" koju tagasi pääsesid, olid mõned olnud suures hirmus, et nende tõelised saksaaegsed vereteod hukatate veel elus olevate sugulaste poolt üles võetakse. Pahategijate õnneks olid hukatute sugulased suuremeelsed: "Ela pealegi edasi oma veresüüs, mina sind ei puutu, küll saatus ise sind karistab!" Nüüd on kunagistest Omakaitse verevalajatest tehtud süütud patrioodid, kes omakülamehi vähimagi aluseta tappes olla oma kodu kaitsenud. Hull on aga see asi, et samasugune vaen ja viha tundub Eestist mitte kadunud olevat. Anna vaid võimalus, ja kohe läheks veriseks karistamiseks isegi oletatavate poliitsümpaatiate pärast. Kas pole õudne?!