Üks täpsustus ja väike lisaselgitus.

Minu mäletamist mööda kirjutas kas "Rahva Hääl" (või oli see juba mõni RH järglane) sellest, kuidas kena funkmaja (Nõmmel Ravila ja Mändmetsa tänava nurgal), kus oli elanud ENSV Ministrite Nõukogu esimees Valter Klauson, pärast tema surma tühjendati lahkunu lesest (kelle perekonnanimi oli, kui õigesti mäletan, Kalatšik). Toimus see nö avalikkuse nähes-kuuldes - ajalehes olid leheküljepikkused väga elavalt kirjutatud ja detailirohked hukkamõistulood (ka sellest, et isegi kunagise majaomaniku aegne mööbel ja pildid olid kõik veel alles). Igatahes solgutati õnnetut lesknaist, keda nt tollases Lõuna tänava majavalitsuses tunti kui väga kena inimest; ta oli töötanud Autotranspordiministeeriumis insenerina) koletumal kombel. Igatahes korrutati nendes hingestatud kaasaelamist taotlenud lehelugudes ühiskondlikku toetust äraküüditatud majaomaniku pärijate (Bertelov?) nõudmistele oma "kallist isamajakest" kibekähku tagasi saada. Saadigi.
Ümberkaudsed inimesed tundsid osavõtlikku rõõmu: näe, õiglus pannakse kehtima - kunagine omanik saigi tagasi oma omandi (mida nõukogude võim oli pool sajandit hellalt korras hoidnud). Paraku ei läinud kaua aega, kui suurte nutulaulude aineks olnud luksuslik majake vahetas omanikku. Eks pärijad, kes olid nii haledasti igatsenud tagasi oma "kallisse isamajakesse", selle maha müüsid. Räägiti, et uus omanik oli see Tartu Kommertspanga juhttegelane M., keda kaasosalised panganduskrahhis üritasid (ja üsna edukalt) teha ainusüüdlaseks.

Kas see Tartu Kommertspanga tähtis tegelane polnud siiski keegi K.?

Edgar on Püha Mees! Ilma temata oleksime kõik kadunud.

Et pead end juba pühaks meheks, koguni!