6ige! Millal ometi v6etakse rikastelt ära raha ja kuld, mida Meri ajal on nende kätte ebanormaalselt palju kogunenud. Millal v6etakse, küsin ma. Ahh...Ah...

Üldse ei saa aru, kellele oli vaja sellist presidenti nagu Lennart Meri, sest teda pole Eesti maa ja rahva edasine saatus põrmugi kogu valitsemie aja jooksul huvitanud.

Mul pole kavas Rüütli teeneid vaidlustada, need on kahtlemata suured. Aga Rüütel lihtsalt on inimene, kellel pole kvalifikatsiooni töötamaks ametikohal, kuhu ta valiti. Ta on kahtlemata rahvast teatud osa hulgas populaarne, suudab osale "inimestest tänavalt" hea mulje jätta jne -- aga see kõik ei oma presidendiameti puhul paraku määravat tähtsust, või minu meelest vähemalt ei tohiks omada. Presidendi esimene ja kõige suurem ning olulisem roll on esindada Eestit välissuhtluses ning selles osas oli ja on Meri Rüütlist puhtobjektiivselt mäekõrguselt üle, mitte midagi pole teha. Kui mind panna laeva kapteniks, peaks keegi kogu aeg mu kõrval seisma ja mul kätt hoidma, et laev karile ei sõidaks. Rüütli puhul saab selliseks käehoidjaks ilmselt Alatalu, kodanik, keda vähemalt mina lugupidamist väärivaks ei pea. Ma südamest loodan, et Välisministeeriumi poolt teda ka aidatakse nii palju, kui suudetakse -- et seal saadakse üle kergest shokist, mida tema valimine arvatavasti põhjustas ning suudetakse normaalne koostöö jalule seada. Presidendiamet pole orden, mida antakse teenete eest. Presidendil on teha oluline ja vastutusrikas töö ning see töö erineb minu meelest päris kõvasti sellest, mida Rüütel seni teinud on.

Huvitav, et ka Lennu üheks käehoidjaks on pikka aega olnud Alatalu. Sinu silmas peetud lugupeetava tütar,muide.

Noh, Lennart Meri oli suuteline ses valdkonnas ka iseseisvalt tegutsema, Rüütli vastavas võimes ma pehmelt öeldes kahtlen. Ma loodan muidugi, et eksin. Ning tegelikult ei oma see, kes kelle tütar on, erilist tähtsust, seda on ajalugu korduvalt tõestanud -- Lauristini puhul näiteks.

Tänu Lennart Merile teab maailm Eestit kui progressiivset riiki, kus nähakse kõvasti vaeva, et Nõukogude ajast pärinevat viletsust, harimatust ja mentaliteeti maha jätta ja võtta suund põhjamaaliku heaoluriigi saavutamisele. Paljuski tänu temale teatakse Eestit kui palju arenenumat riiki kui Läti või Leedu, kus olid võimul Arnold Rüütli kolleegid. Lennart Meri on andnud Eestile väga palju - äsja taasiseseisvunud riigi president peabki olema suunatud väljapoole, mitte sisepoliitikale. Loodame vaid, et Rüütel oma ametiaja jooksul kõike saavutatud hävitada ei jõua...

Nõukogude liit oli Eestist vaieldamatult ees oma sotsiaalgarantiide poolest. Ja prükkareid ning tänavalapsi polnud NL-s (vähemalt ENSVs) üldse. Läti ja Leedu pakuvad NATOle ja EurLiidule juba rohkem huvi kui Eesti, kuna on sisemiselt arengult stabiilsemad. Lennart Meri jätab maha riigi, kus talle ja tema soositud poliitikale on liiga palju vastaseid. Kuni selleni välja et rahval pole patriotismi ja riik koosneb tuimadest ja ükskõiksetest inimestest, keda ei koti, kes siia järgmisena võimule tuleb. Meri tegi palju head nendele, kes Eestit taas rünnata kavatsevad.

Ausalt öelda hakkab natuke juba närvidele käima, kuidas kõik kole hea meelega rahva nimel räägivad... Kui NLil patriotismi ei ole, siis on see tema isiklik probleem, aga ärgu tehku selle najalt üldistusi. Patriotism muide tähendab isamaa-armastust, mitte truudustmingi konkreetse rezhiimi vastu. Mis puutub prükkaritesse ja kerjustesse, siis NSVLis oli olemas niisugune instituut nagu teatud eluviisi kriminaliseerimine, st oli olemas niisugune kriminaalkoosseis, nagu parasiitlik eluviis. Sopajoodikud, prostitutsioon ja muud nähtused olid ka NSVLis täiesti olemas, kuid totalitaarse rezhiimi poolt maksma pandud karmima korra tõttu vastavad isikud viitsisid ennast enam-vähem varjus hoida ning muidugi vaikis neist ajakirjandus.

Muuseas elas NSVLi ajal ka suur osa puudega inimestest kodus nelja seina vahel. Kas see, kui nad nüüd on avalikult tegutsema hakanud, oma seltsid loonud jne., peaks olema alus arvamaks, et nende osakaal on pärast okupatsiooni lõppu oluliselt kasvanud? Sama käib ka näiteks korruptsiooni kohta -- alles hiljuti üks kõrgharidusega 1946. a. sündinud meeskodanik väitis mulle, et NSVLis korruptsiooni ei olnud. Oli, ja palju hullemal määral kui praegu Eestis, aga sellest ei kirjutatud ja oma isiklikud kogemused on igaüks jõudnud juba unustada... Ma ei hakka mingeid lõplikke väiteid püstitama, tahan vaid osutada asjaolule, et informatsiooni võim on suur teinekord võib segi minna mingi nähtuse suurus ning tema kohta antava teabe hulk -- seda tuleks silmas pidada igaühel, kes midagi analüütilist üritab kirja panna, olgu selleks või kommentaar "Kesknädalas".