On juba küllalt pikalt vaetud Olegi ettepanekut ja välja tuleb huvitav seadusepärasus. Kui enamus "soovituse" laadseid komme keskenduvad meie veenmisele, et nende poe taha kogunevate "korüfeedega" pole lootustki midagi ära teha siis on lisaks minu seisukohale ka V Kalep toonud ära huvitava ja sama seisukohta kordava mõtte - asi seisab vaid riigiisade poliitilise tahte taga. Vahemärkusena võiks nentida, et sellised "soovitajad" on arvata endisest maanomenklatuurist pärit tegelased, kes infot ja partei ringkaitset ärakasutades haarasid maal enda kätte kogu tootmise ja infrastruktuuri, imesid sealt välja kogu mahla (ise midagi investeerimata või ajakohastamata), lasid siis kogu krempli pankroti kaudu allavett ja alles siis investerisid saadud raha (mida nad muuseas nimetavad oma esimeseks miljoniks) peamiselt kinnisvarasse (kinnisvara maksab mistahes maailmakorra ajal). Ega asjata ringlenud sellel lagunemise ajal ühe majandijuhi sõnad oma spetsialistidele: Kui veel kaua mõtlete kokutada, siis saab see pastlakandjate armee teada mis neid ees ootab ja proovige siis veel neid farme ja muid üksusi niisama lihtsalt enda kätte saada ... kuldsed sõnad. Need "pastlakandjad" lootsidki kindlas usus, et me kõik nagu Balti Ketis oleme väljas ühise eesmärgi eest - kuni ühel h ilusal hetkel märkasid, et kogu 50aasta jooksul loodud põllumajandusest on NEILE jäänud vaid peatäis "koltund lehti" ja kõik muu ülejäänu on saanud "kommunismiehitajatele" ... Siit ka minu vendumus, et kui siis kui KÕIK oli olemas selle käigushoidmisest meie ladvik huvitatud ei olnud, siis nüüd oleks naiivsus loota, et nad sellega uuesti alustaksid. Ja kogu muu bla, bla, bla mis siin pidevalt trükitakse on vaid sellega kaasaskäiv õigustus.

arnole

Mõtlen ja mõtlen ega suuda välja mäelda, miks nõukogude viljastavates tingimustes jäid saagiga põllud sageli lume alla. Miks käsutati suvalisi linna ametimehi põldudele hävinevat saaki koristama, kui oma küla jotad lakkusid poe taga? Mind, kui kultuuritöötajat solvas väga 80. aastate alguses sügisene põllule küüditamine, kus tuli kohalike irvituste ja mõnituste saatel tegeleda õpitud erialast väga erineva tööga. Viina järgi haisevad kohalikud "kupjad" rõvetsesid ja räuskasid, kui keegi midagi valesti tegi. Ja seda kõike tuli kannatada praktiliselt tasuta.

Tänan meeldetuletamast väga, väga vastikut aega.

Sina, arno, oled haige pervert või nõukaaja nn. parteimutrike, kelle ilged fantaasiad sundisid inimesi orjatööle.

arnole

kui asi riigiisade poliitilise tahte taga seisab, siis palun, vali sellised riigiisad kellel see tahe on. Nii lihtne see ongi!
Ära kleebi kaaskommenteerijatele silte külge nagu sa siin "soovitajaga" oled teinud. Et nagu kes sinuga nõus ei ole ja räägib seda mis sulle ei meeldi, siis kindlasti on ta just see kes omal ajal pagan teab mida tegi. Ei ole kõik nii lihtsalt must-valge. Inimestel ongi erinevad arvamused - lihtsalt niisama, ilma kuskile parteisse või mujale kuulumata. Kahju et selliseid elementaarseid asju tuleb ikka ja jälle siin korrata. Kas sa arno peale kakal käimist ikka käsi ka pesed - see on ju ka iseenesestmõistetav, aga ikka igaks juhuks küsin - sul ju elementaarsete asjadega probleeme.

to kalluta aga
Esmalt kukkus sildistama siiski soovitaja. Näiteks pannes mind arnoga ühte patta (polegi ehk paha), seejärel hakkas just mind taaskordama.
Kulturnik soovitab teistele seda, mida ise vihkab äge ju!
Olen linnas sündinud ja seal ka üles kasvanud, kuid juba lapsena sügisesed kartulikorjamised, kevadised kivikoristused, suvised kõplamised, karjasepõli, kõiksugu maatööd nii esiisade moodi kui kaaseaegsemate vahendtitega väga tuttav. Maale töölegi sattusin mitte vägevast "elulaadist" vaid eluaseme pärast. Ehk soovitaja soovitaks oma naisele meeldivad elulaadi lüpsinaisena?
Ja võrdlus orjatööga, eks need elulaadi nautlejad teevad seda orjatööd siiani. Soovitaja tõi oma vingumisega välja ikka ja jälle selle probleemi, et põllumajandus on hooajaline ja selleks korraliku töölist leida raske. Sama keeruline on hooajatööde tasustamine.
Soovitaja väidab, et purjus maakad mõnitasid ja kiusasid. Temasugused pidid siis maakate eest töö ära tegema. Saagi koristamine on viimane, lühiajaline aga töömahukas tsükkel. Šeffid käisid madratsikottidega kartuleid saamas. Olenevalt majandist said abilised lisaks palgale (kindlasti sovjetiajale iseloomulikult nirule) üks-kaks kotti kartuleid ja siis tarkpead tulid selliste kottidega, et mitmekesi ka ei jõudnud auto kasti vinnata. Koolilapsena sai töökaid šeffe rohkem kui korra imetletud. Põllule jäänud saaki päästmas ja nüüd jääbki see saak põllule. Kui maa ei kanna kartulikombaini, siis jääb kartul nüüd lihtsalt maha, kui vilja saagikus väike ei mindagi kombainiga põllule. Selle asemel, et oma näpukesed mullaseks teha, käib kulturnik maximast poola kartuleid noppimas.
Ei tea kuidas mujal, meie kaupluse juures luusiv viinaninade kamp on laiali valgunud, kes tööle asunud, kes surnuks joonud. Üks, kunagine tubli agronoom veel hingitseb ja aegaajalt koguneb ka linnas leiba teeniv seltskond vanu aegu meenutama. Jah, ehk meenutatakse ka ühiseid pidusid, turismireise Usbekistani või kuhugi sinnakanti, aega kus igas külas oli med,töötaja ja palju muudki aga kindlasti enamik neist sovhoose-kolhoose tagasi ei taha.
Oma küla jotad lakkusid poe taga - väga paljudes majandites oli kauplustes alkoholi müük keelatud või siis vähemalt hooajatöödeks piiratud, Antropovi aegsed piirangud polnudki väga uudsedd. Joodikuid on leidunud alati ja pea igas valdkonnas. Selles osas võiks soovitaja hoopis enda kolleegide seas ringi vaadata.

to Kalluta aga, 2011-03-10 17:46:04

Ka Saksa okupatsiooni ajal jätkasid kolhoosid - sovhoosid ehk kibutsid oma tööd. Vaid Stalini pilt asendati Hitleri omaga. Mingit maade tagastamist endistele omanikele ei toimunud, sakslased käsitlesid seda hoopis oma sõjasaagina.
Saksa sõdurid, kes puutusid nii Eestis kui ka Ukrainas või Venemaal kokku maarahvaga, kes töötasid kolhoosides - sovhoosides, teatasid, et nemad ehitavad samuti sotsialismi, aga ilma juutide ja kommunistideta.

Kogu eelnev on minu poolt kirjutatud artikli ja kommenteerijate vaba Eesti maaelu kadumise üle halamise ning sovhooside taastamise ihkajatele. Loodus paneb ise kõik paika. Kui keegi sureb välja, siis on see ta enda asi. Kõigil on võimalus minna maale, linna või teise riiki, erinevalt nõukaajast või hoopis poodi uue pudeli järele.

Venelastel on väga ropp, aga ilmekas vanasõna: "každõi bljad hotšet nahui sest i kašu jest". Praktiliselt keegi linnaelu mekkinutest pole valmis loobuma saavutatud elustandardist ning ronima missioonitundest poris ja pasas, et mõnda kartulipabulat ja loomakonti saada. Kui kellelgi on tõsine põllumajanduslik eesmärk, siis saab ta seda teostada ka ilma "riigipoolsete meetmeteta".

Põssad-arnod ehitagu omale kolhoos, kommuun või mis iganes, kui see teile meeldib.

Minule see ei istu, saan teisiti hakkama.

Rõhutan veelkord, maaelu on elulaad.

Strateegiline toiduvaru ostetakse sisse, kui selleks vajadus tekib.

to Soovitus 2011-03-13 19:07:06

Näiteks Läänes ja Lõunas doteerivad riigid oma põllumehi ja ei jäta midagi nö turu reguleerida.

potipõllumehele

...ja põhjas makstakse põllumeestele, et nad EI TOODAKS PÕLLUMAJANDUSTOOTEID, vaid tegeleksid millegi muuga.

Soovitusele.
Kordan üle, et arnoga mind ühte patta panna ei saa. Sekkusin just seetõttu teemasse, et riiklike majandite taassündi ei usu. Töötuse likvideerimiseks ja strateegiliste varude loomiseks, õigemini töökindla toiduainetega varustamise süsteemi loomiseks on teisi palju tõhusamaid lahendusi.
Aga sinusugused kulturnikud näriksid ilma maarahvata rohtu. Soovid oma kunstiannet vahetada importtoiduainete vastu, jää edasi unistama.
Iga normaalne riik reguleerib oma põllumajandust. Üldjuhul siiski soodustatakse aga on jah ka äärmuslikke juhtumeid kus piiratakse ka ületootmist.
Erinevatel riikidel on ka erinevad põllumajanduspoliitikad. Arenenud tööstusriigid jõuavad toiduaineid sisse osta ja soodustavad elutervet maaelu väiketaludega. Ökonoomsest põllumajandusest on asi kaugel aga maa on haritud ja võsastunud ääremaid pole.

Lõpetuseks. Ma väga kahtlen selles, et Eestimaal oleks olnud kas või ainust majandit, kus oleks saanud töötada kultuuritööl selline "soovitaja" nagu siin esineb. Sellised "kulturnikud" said ehk olla vaid kuskil teiselpool Peipsi järve kus küll olen näinud üsnagi räämas sara ilutseva sildiga: "Dom Kulturõ". Ka meie majandist käis ühel perioodil, kui klubijuhataja dekreedis oli, läbi paar "jalapuhkajat"(nii maarahvas neid ka nimetas) kuid nad said olla vaid väga lühikest aega sest majandi koosolekul öeldi lausa välja: Ennem seisku maja tühjalt seni kui meie klubijuhataja naaseb, kui et seda risustavad sellised jalapuhkajad. Ja viimane karistus mida saatus mulle peale panna saaks - oleks olla "ühes pajas" teietaolistega, mu head oponendid. See oleks mitte piin vaid inimeseteotus, kuigi üksikuid lausekatkeid teie monoloogides oli ka õigus. Peab ikka pööraselt maaelu ja maainimesi vihkama selleks, et midagi sellist siia tippida aga eks seegi ole ju taoliste "kulturnikute " kasvatuse vili. Sai ju ka kolhoosiajal küllaga nähtud selliseid "abistajaid" kes oma rublad kättesaanud enne bussile minekut kiiruga poest läbi jooksid ja seal otsisid endi hulgast kedagi kes oleks suuteline peast väljaarvutama - Millist peedikat osta, et rahaühiku kohta kõige rohkem KRAADE saada. Arvatavalt just sellised arvutajad siin kommentaariumis kõige rohkem PRÖÖKAVAD kuna nutavad välja oma kaotaud "sefi" staatust.

Ühistegevus polnud tundmatu ka EW ajal. Kui rääkida tollasest või, munade jt põllumajandustoodete ekspordist, mida uhkusega meenutatakse, siis sellega ei tegelenud üksiktalupidajad otse, vaid läbi ühistute. Riik kohustas üksiktalupidajaid liituma ühistuteks, et tagada Eesti põllumajandustoodete konkurentsivõime välisriikide turgudel.
Kärakakaubandus oli riigi monopol, mis aitas otse riigikassat täita.
Kui aga rääkida sovhoosidest, siis aastal 1938 oli Eestis 57 riigimõisa.
1945 kaotas nõukogude võim Eestis riigimõisad senisel kujul nimetades suurema osa neist riigimajanditeks ehk sovhoosideks

täpsustuseks targale õpetajale. Tookordne EW EI KOHUSTANUD KEDAGI, vaid ühistu vajalikkust selgitasid põlluymajanduse konsuldandid ja rahvas mõisti selle vajalikkust. Tookordsed ühistud LOOGI ülalt alla, mitte vastupidi.

vabandan, loodi alt üles, mitte vastupidi.

arnole

Vaatan praegu maestro Gustav Ernesaksa kingitud ja signeeritud tema enda joonistatud sarži ning tuletan meelde meie viimast vestlust. See toimus tema Oru tänava kodus nõukaaja lõpus. Vestlesime kultuurist. "Kulturnikud", nagu arno meiesuguseid tituleerib, räägivad ikka kultuurist. Täpsemalt, septembris 1988 toimunud "Eestimaa Laulu" nimelisest üritusest. Vanahärra nentis, et salamisi lootis, aga ei uskunud, et tema "Mu isamaa on minu arm" viib eestlased sellisesse vabaduse ekstaasi, mis lõpuks päädiski iseseisvusega. Ei uskunud, et igast Eestimaa otsast tulevad kokku inimesed ja laulavad hardunult tema poolt 2. m.s. ajal Moskvas paberile pandud nootide järgi. Tookord vestlesime veel mitmel erineval teemal, aga punase niidina läbis kõiki vestlusi eestlaste laulu-, kunsti- ja raamatulembus. Lõpetuseks maesro rõhutas, kui jäävad traditsioonid jääb ka Eestimaa püsima kõigi vallutajate kiuste.

Meenub ka vestlus helilooja Arvo Pärdiga tema (tol ajal veel Lääne-)Berliini kodus, kus ta oli sunnitud elama kodumaal vaimu tapva režiimi tõttu. Samuti oli jutuks kultuuri ja rahva jäävuseseadus.

Nagu arno juba arvata võib, on mul "kulturnikuna" olnud võimalus viibida ka mujal, kui räämas saras, mille ukse kohal ilutseb silt "Dom Kulturõ". Arno kurvastuseks pean mainima, et ei Jeltsin, Lansbergis ega isegi Norra kuningas Olav V, ei pakkunud mulle kraadidega peedikat. Kahju, eks?

Ilmselt on arno kokkupuude "kõrgkunstiga" piirdunud viinauimas sovhoosi-kolhoosi süldipeol kitarri tinistava "superstaariga" ja koos kohaliku lõõtsamehega "peedikat" trimbates läbi küla kodu poole tuiamisega.

Mina isiklikult pole säärase "kulturnikuna", nagu arno kaunisti ütleb, ühelgi küla- ega kolhoosipeol esinenud, kuigi olen päris mitmel viibinud.

Kultuuritöötaja ning kultuur on pisut enamat, kui lõõtsmoonikuga külanaisi lõbustada.

Kommenteeerija kes nimetab end "soovitaja" näib olevat "kultuuritöötaja". Hitleri kambamees Goebels olevat öelnud, et kui kuuleb sõna "kultuur" siis läheb ta käsi ise püstoli kobuuri peale. Praeguses Eestis pole püstolit tarvis, kultuuritöötajad surevad välja ise. Ausa töö tegijate turjal liugulaskjad. Kanadas austatakse tõsist tööd. Ja imestan ikka ja jälle Kanada ja Eesti erinevale töösse suhtumises, palga ja pensionite maksmises, töötukindlustuses ja alkoholisse suhtumises - heaoluühiskond. Kui Eestis ei muutu mentaliteeti, siis ei liigu ka heoluühiskonna poole.

Kommenteerija "marketender" ei tea saksa ajast s***agi. Sakslased tagastasid kohe äravõetud talud ja maad ja hoolitsesid et toidu tootmine jätkuks. Hooajatöödele anti minu kodutalusse vene sõjavange. Üks, ukrainlane Anton, läks sügisel Vlassovi armeese. Saksa sõdureid saadeti frondi raskustest kosumiseks Eesti taludesse hooajatöödele. Ühel suvel oli meil kaks venelast ja üks sakslane, põllul ja söögilaua ääres oldi ühiselt sõbralikult. Praegu nimetatakse seda multikultuuriks.

to V.Kalep 2011-03-14 02:35:34
Sakslased ei tagastanud midagi.

"Kultuuritöötaja ning kultuur on pisut enamat, kui lõõtsmoonikuga külanaisi lõbustada."
Arvata võib, et maestro Ernesaksa asemel võinuks keegi teine kultuuriinimene midagi sarnast valmis kirjutada, eelduseks siiski see, et leiduks rahvast, kes seda vajab ja ootab. Ja ma ei tea, kuidas selle kultuuriinimeste kõrgkihiga on aga keskmine eestlane vajab igal tasemel kultuuri. Minul tuli nüüd, juba vabariigi ajal mingi aeg töötada kultuurimajas (mitte kultuurialal). Kes käivad seda niiöelda rahvakultuuri harrastamas, ikka need sovjetijäänukid sovhoosidest - kolhoosidest. Koorilauljates seas ka mitmeid naisi, kes eluraskuste all murdunud ja lohutust viinapudelist leidnud, ühine laulmine aga on jäänud selleks ainukeseks sidemeks normaalse ühiskonnaga. Selleks ajaks suudetakse isegi viinapudel unustada. Soovitaja tüüpi kulturnik küll sellistega tegemist ei teeks ja otse loomulikult ei laseks mingit süldibändi oma kultuuritemplisse. Rahvas vajab aga lõõgastavat jalakeerutust ehk enam kui ERSOt. Veel, pahade majandite ajal sai maarahavas seda va kõrgkultuuri kordades enam tarbida kui nüüd. Ja taidlejate tasemel kultuuris osalejate suhe, see on võrreldamatu. Linnaasutuste osas ei julge eriti kaasa rääkida (lühiajaline kogemus) aga kahe aasta jooksul olid ainukesed ühistegevused paraadid ja partei ning valitsuse kiitmised.

Arvasin juba võivat punkti panna aga ei saa, sekkunud on väga huvitava mõttekäiguga inimesed nagu V. Kalep ja eelnev kommenteerija keda on väga meeldiv lugeda. Ma olen oma küllalt pika elu jooksul kohtunud paljude ennasttäis persoonidega aga sellist "soovitajat" ei kohta just sageli. On huvitav jälgida millise põlgusega vaatab selline "kultuurihiiglane" (mõelda vaid, ta on lävinud selliste maailma tippudega Jeltsinist Olav V ni , sekka ka mõni väiksema kaliibriga persoon nagu Lansbergi, kes kostitasid teda teadagi mitte peedikaga)oma kõrgelt pilveäärelt alla "lõõtsmoorikaga külanaisi lõbustaja peale. Miks poeaks selliseid "hiiglasi" huviutamasee, et nii laulupidudel kui tookordsel öölaulupeol laulsid öö läbi ka needsamad külanaised kes olid kokkutulnud igast Eestimaa nurgast ja neid oli laulma õpetanud tihti seesama "lõõtsmoorikuga kulturnik" kellest meie siinkirjutav persoon end nii mõõtmatult kürgemal kujutleb olevat ... Omast kõrgusest pole ta nähtavasti kultuur pole ainult maailma tipud vaid ka nn rohujuure tasandil ja just viimastelt on väga tihti rohkem vaimsust kui seal TIPPUDES. Oma loetelust oleks võinud Jeltsini välja jätta sest tema kutuuri alla mahtus ka mitmetunnine joomapeatäie väljamagamine Headrovi lennuväljal ajal kui kogu Inglismaa tipppoliitikud teda punase vaiba teises otsas kannatlikult ootasid ... Just sellisesse "tippu" kuulub nähtavasti ka meie "soovitaja" ja ma jään meelsamini nende karjanaiste kui selliste TIPPUDE seltskonda. Ja aitäh nii V. Kalepile kui eelnevale nimetule kommenteerijale huvitavate mõttekäikude eest.

"eelnev nimetu 10:54" on näpukas, ehk kogemata. Tulebki välja, et Soovitaja tunneb inimesi. Olles eelnevalt arnoga eriarvamusel sovhooside/riigimõisate loomise teemal, pani soovitus meid siiski ühte patta. Tulebki välja, et ühesugused matsid mõlemad.
Veelkord teemast. Riigimajandid põllumajanduse edendamiseks oleks mõttekad, see oli ka paljude EW ennesõjaaegsete riigimajandite osa aga riigimajandid töökohtde loomiseks ja odavate toiduainete tootmiseks on lootusetu üritus. Küll rahvas tuleb ka maale tööle, kui riik suudaks tagada maatöö tasuvuse.
Sotstöökohtadeks (ajutine hädalahendus) tuleb teisi võimalusi leida, maaelu vajab järjepidepidevust. Ise pole põlluharija ega loomapidaja (kuigi jah, äraelamiseks tulnud ka mõlemaga tegelda), ma rohkem nagu kõrvaltvaataja ja eluaegne töövõtja ehk palgasaaja. Müts maha nende meeste/naiste ees, kes on siiski suutnud elu maal säilitada.

Avo oli pere jaoks sõda lõppes Austraalias kus ta õppis arstiks. Ka tema abikaasa Malle on arst. Ta rääkis et Sydney linnatöö kõrval oli neil 36 ha maad kus oli nuumal 36 noorlooma. Maa oli ümbritsetud piirdega, joogikohaks oli ülespaisutatud tiik. Oma karja juures käisid nad kord nädalas.

Kord lugesin Kanada elukutselisest jäähoki mängijast. Suvel mänge ei olnud ja seda aega ta kastutas oma maal töötamiseks. Monokultuur - raps.
Masinad sai rendifirmadelt. Elamiseks oli renditud ratastel sõiduk.

ENSV-s oli ka sellistega võrreldavat. Sõber, töödejuhataja kasvatas oma kile-kasvuhoones kurke ja käis neid müümas Riia turul.

Ärge võtke seda "hobipõllunduse" propageerimisena. Need näited on üleilmsest põllumajandusvormide paljususest.