Eesti vabadusvõitlejaid pole enam vist ühtegi elus.

Tore, taoliselt võime sead kahtluse alla teatud üksuste tegevused, kuid mitte kogu süsteemi. Mis aga puutub N. Liitu ja tema kuritegudesse, siis tuleb siin tõdeda seda, et terve N. Liidu juhtkond, alates Leninist ja lõpetades Putiniga on kuritegelik ja oma kuritegeliku seadusandlusega tapnud sadu miljoneid. Parim süüdistus N. Liidu kuritegudele on kolmeosalises raamatus "Gulaagi arhipelaag", mis on Soltsenitzeni poolt kirja pandud. Sellega on kõik öeldud...

ajal ei loeta vabadusvõitlejareks neid, kes hilisematel aegadel reaalselt võitlesid NSVL armee vastu.

sm artikli autor mine perse

ei saa minna,sina oled augu peal ees!...seltsimiis!

Musketärile! Mitte sadu miljoneid,vaid täpsemini 212 miljonit ,482 tuhat ,351 ja pool isikut.Kui ei usu-loe üle!

musketärile Ja kui küsida "Gulaagi..." autorilt mida ta arvab Eesti Leegionist ja politseipataljonidest? Seda parem ei kirjuta mida ta arvab meie riigist ja siin toimuvast.

Hirmus Ants oli kommunistidele tõesti hirmus,tema nimi oli Ants Kaljurand.Eestiaegsele politseinikule loomulikult ei meeldinud nõukogude võim ja ta võitles selle vastu kogu oma mõistuse ja jõuga. Kommarite "hirmud" olid LÕuna-Eestis veel Jaan Roots,Haljand Koovik,Auleid Toomsalu,August Sabbe,Kalev Arro,Voldemar Piho.Varsti püstitame alistumatutele kangelastele ausambad.

Jah, Sul on õigus - nad olid tõesti tublid mehed külapoode röövides ja lapsi tappes. Kas nad ikka olid vabadusvõitlejad on küsimus.

On palju kiitvaid sõnu, mida me omistame inimestele kelle tegudest või sõnadest lugu peame. Näiteks metseen, heategija, looduskaitsja, valgustaja, kangelane jne. jne. Vahel harva antakse neile sõnadele ka ametlik statuut või tehakse mõistest lausa ametikoht. Enamasti ei ole see meie jaoks oluline, sest me mõtleme oma peaga ja tunneme oma südamega. On aeg nimetamise ja kuulutamise nõidusunest ärkamiseks. Diplomid ja medalid ning vorstisaba eelisjärjekorrad ei ole parim viis oma austuse väljendamiseks.

Nii eestlaslik on püüd leida mingit ideaalset retsepti,seadust jms mis lahendaks kõik probleemid.Seda ei juhtu kunagi,ikka jääb iga inimese igavene eluvõitlus oludega.Vaadakem rohkem tulevikku ja püüdke mineviku vigadest ja edusammudest tuge leida.Et meie lastel oleks meie üle uhke tunne, et nad ei peaks jälle otsima õigustusi meie tegudele.

Eesti vabadusvõitlejate sümbol on kahtlemata pataljon NARWA! Kahtlematta on antud artikli autor punane. Need üle 70.000 eesti mehe kes tahtsid säilitada eesti vabadust,langetame minutiks oma PEA NENDE MÄLESTUSEKS.SS-Freiwilligen-Panzer-Grenadier-Bataillon "Narwa" (SS-vabatahtlike soomusgrenaderipataljon "Narwa") Ülemad: 23.03.1943 - 21.07.1943 - SS-Sturmbannführer G. Eberhardt 21.07.1943 - ... - SS-Obersturmführer Schmidt ... - ...1944 - SS-Hauptsturmführer Wallner ...1944 - ...1944 - SS-Obersturmführer O. Ruut (20. SS-Füsiljerbataillon) ...1944 - 22.09.1944 SS-Obersturmführer H. Ruus (20. SS-Füsiljerbataillon) Formeerimine: 1943.a algul, kui 5. SS-diviisi "Wiking" koosseisus teenivad soomlased kodumaale naasma hakkasid, otsustati see väejuhatuse poolt asendada ühe formeeimisjärgsel väljaõppel oleva Eesti SS-Leegioni pataljoniga. Selleks valiti 1. pataljon, mis eraldati osalistele üsna ootamatult 23.03.1943 leegionist ja allutati Ukrainas asuvale 5. SS-vabatahtlike soomusdiviisile "Wiking". Pataljon sai uueks nimeks SS-Freiwilligen-Panzer-Grenadier-Bataillon "Narwa" ja see hakkas kuuluma SS-vabatahtlike rügemendi "Westland" koosseisu. Narwa-nimetuse omistamise tagapõhja ei ole teadaolevalt selgunud. Pataljoni ootamatu leegionist lahutamine pälvis aga eestlaste tõsise pahameele. 4.04.1943. laaditi pataljon Kohhanovka jaamas rongile ja sõidutati Ukrainasse. Kohapeal võttis pataljon üle lahkuva soomlaste pataljoni komplektse relvastuse ja varustuse. Struktuur ja koosseis: Pataljoni isikkoosseis "Wiking´i" diviisiga liitmisel 23.03.1943: Eestlasi Sakslasi Kokku Ohvitsere 7 15 22 Allohvitsere 68 56 124 Sõdureid 701 126 827 Kokku 776 197 973 Pataljoni struktuur "Wiking´i" diviisiga liitmisel: Sõjatee Ukrainas laaditi pataljon rongilt maha Lozovaja ja Blinznjuk´i jaamas 07.04.1943. Kohapeal jätkus Poolas Heidelaagris pooleli jäänud väljaõpe. Väiksemaid probleeme oli partisanidega. Partisanid lasksid õhku laskemoonaauto ja tapsid ühe allohvitseri. Toimusid lahinguõppused, mida käis vaatamas ka diviisiülem, kes jäi nähtuga väga rahule. 1943.a juunis paigutati pataljon ümber Jasnaja Gorkasse Kramatorsk-Slavjanski lähedale. 14.07.1943 sai pataljon käsu suunduda rindele. Algul viidi pataljoni Kurski kaare suunas, hiljem tagasi Harkovi kaudu lõunasse. Pataljon asus kaitsele Andrejevka küla juurde, kus öösel vahetati välja Wehrmacht´i 46. jalaväediviisi üksused. 19. - 21.juulini tõrjus pataljon kõik Punaarmee ülekaalukad rünnakud pealöögisuunal, kaotades enamuse iskkoosseisust surnute ja haavatutena. Langes ka pataljoni ülem stubaf Eberhardt. Hävitati umbes sada vaenlase tanki. See esimene ja kangelaslik lahing tõi pataljonile kohe suure tuntuse ja imetluse kogu rindel ja ülemjuhatuses. Peale lühikest puhkust paisatakse pataljon uuesti rindele. 12. - 19.08.1943. osales pataljon Hadnitsa lahingutes, kattes diviisi koosseisus Harkovi väegrupeeringu taandumist. Rinne oli pikk ja lahingud jällegi kaotusterohked. Hävitati mitukümmend vaenlase tanki. Peale mõnepäevast puhkust jätkusid kattelahingud Sharovka - Valki rindelõigus. 31.08.1943 sai pataljon esimest korda isikkoosseisutäiendust. Oktoobrist aasta lõpuni oli pataljon rahulikus rindelõigus Dnepri jõe kaldal. 9. jaanuaril sõidutati väeosa Buda-Orlovetsi lähistele ja paigutatakse positsioonidele Irdõn´i jõe metsasele lõunakaldale. Pataljon oli jällegi väga olulises lõigus ja pidas metsas maha 4-päevase ägeda kaitselahingu. Jaanuaris alustasid venelased uut suuroperatsiooni, mille käigus piirati Tsherkassõ - Korsun´i - Olshana piirkonnas sisse mitu diviisi kahe korpuse koosseisus. Kokku u 56 000 meest. Ka "Narwa" pataljon oli üks sisse piiratud üksuste hulgas. Kui vaenlane üritas "kotti" sisse tungida, jäi pataljon koos ühe pioneerikompaniiga eraldatuna omaette piiramisrõngasse, kuid murdis sealt kaotusterohkelt 6. veebruariks ülejäänud vägede juurde välja. Seejuures kaotati sõidukid ja tehnika. Järgnes meeleheitlik väljamurdmine Tsherkassõ kotist. "Narwa" oli diviisi "Wiking" murdeüksuseks, liikudes ühe väljamurdekolonni eesotsas. Pataljoni koosseisust pääses välja vaid u 100 meest. Detsembris oli juurde tulnud viimane 500-meheline täiendus. Uutest sõduritest pääses vaid 35. Tserkassõ 1944 Välja murdnud diviisi "Wiking" riismed viidi puhkusele Poola Lublin´isse. Salkkond "Narwa" mehi kutsuti sangarlike lahingute eest premeerimiseks isegi A. Hitleri isiklikule vastuvõtule. 16. märtsil saadeti pataljon Eestisse. 20. märtsil oldi Tallinnas. Peale vastuvõtutseremooniaid järgnes 3 nädalat puhkust, mille järel koondati allesjäänud koosseis Kehrasse, kus saadi täiendust ja jätkati väljaõppega. Juuniks formeeriti "Narwa" ümber 20. SS-füsiljeerpataljoniks (luurepataljon) 20. Eesti SS-vabatahtlike diviisi koosseisus. Sellegi poolest säilis füsiljeerpataljonil lisaks omavahelises kõnepruugis ja isegi poolametlikult ka legendaarne "Narwa"-nimetus. Pataljon võttis edukalt osa rasketest lahingutest ja lagunes Kirde-Eestist eemaldumise käigus 1944.a sügisel.

Ja langetame pea korra ka kõige kuulsamale Eestlasele. SS-Standartenführer Alfons Vilhelm Robert Rebane Sündinud: 24. juuni 1908; Valga Eesti Surnud: 8. märts 1976; Augsburg Saksamaa (LV) Autasud Kaitseliidu II klassi Valgerist Aizsargs´i (Läti Kaitseliidu) Teeneterist Ritterkreutz des Eisernen Kreuzes mit Eichenlaub (Raudristi Rüütlirist tammelehtedega) Ritterkreutz des Eisernen Kreutzes (Raudristi Rüütlirist) 1939 Eisernes Kreutz I Klasse (I klassi Raudrist) 1939 Eisernes Kreutz II Klasse (II klassi Raudrist) Infanterie-Sturmabzeichen in Silber (hõbedane Jalaväe Rünnakumärk) Nahkampfspange I Stufe (Bronze) (I astme Lähivõitluspannal - pronks) Medaille "Winterschlach im Osten 1941/42" (Talvelahingud idas 1941/42 ehk Idamedal) Auastmed Nooremleitnant -1929 Leitnant - 24.02.1933 Oberleutnant - 09.1941 Hauptmann - 01.01.1942 Major / SS-Sturmbannführer - 06.1943 SS-Obersturmbannführer - 1.08.1944 SS-Standartenführer - 03.1945 standartenführer Alfons Rebane Eluloost Alfons Vilhelm Robert Rebane (tuntud, kui Alfons Rebane) sündis Valgas 24. juunil 1908.a klaverivalmistaja esimese lapsena. Tema vanaema oli lätlane. 1911.a suri tema ema, Helene, tuberkuloosi. Seejärel abiellus isa ema õe, Olgaga. Alfons alustas kooliteed Valgas, kuid 1920.a kolis perekond Narva, kus Alfons asus õppima Narva Vene Gümnaasiumi. Legendid räägivad, et juba siis oli ta armastanud väga omatehtud sõduritega sõjamänge mängida. Alfons lõpetas gümnaasiumi 1926.a ja asus sama aasta septembrist õppima Sõjakooli. 1929.a lõpetas Rebane Sõjakooli I järgu diplomiga jalaväe erialal ja ülendati nooremleitnandiks. Esimeseks teenistuskohaks sai Soomusrongirügement Tapal. 1931.a abiellus Rebane Agnia Soometsaga, kellega tal sündis ainuke laps Tiiu, kes aga suri varakult. 1933.a ülendati Rebane leitnandiks. 1935.a viidi ltn Rebane üle Kaitseliidu Sakala Malevasse instruktoriks. Tema elukohaks sai Antsla. Siin oli tema peamisi ülesandeid laskealase tegevuse ja võistluste korraldamine. Ka ta ise oli eeskujulik laskur. 1937.a avati ltn Rebase eestvedamisel Viljandis lasketiir. Kaitseliidus teenis Rebane välja ka oma esimesed aumärgid. 1939.a sügisel viidi ta üle KL Lääne Malevasse Lihula komandandiks, kus tema ülesandeks sai suhtlemine ja side pidamine Eestisse saadetud Punaarmee üksustega. Teenistuse kõrvalt andis Rebane ka Lihula Reaalkoolis riigikaitseõpetust. Peale Kaitseliidu likvideerimist 1940.a juunis, viidi ltn Rebane 1. augustist 1940 üle Tallinnasse Auto-Tankirügementi kergetankirühma ülemaks. 25. oktoobril saadeti ta erru. Seejärel töötas Rebane Lasnamäel ehitustöölisena kuni 1941.a maini, mil läks Virumaale metsavennaks. Paar kuud hiljem alanud Suvesõjas sai ta üheks metsavendade juhiks Kavastu partisanide laagris. Juuli lõpul organiseeris Rebane Loobu metsavaheteel Punaarmee kolonnile eduka varitsuse. Peale Virumaa vallutamist sakslaste poolt 1941.a suve lõpuks, sai Alfons Rebane 11. augustil kohapeal formeeritava Virumaa Omakaitse ülemaks. Juba 1. septebril astus ta aga Saksa Armee teenistusse. Ta määrati Rakveres formeeritava Sicherungsgruppe 184 15. kompanii ülemaks. Ilmselt omistati talle ka Saksa auaste Oberleutnant. Talveks viidi kompanii Gatshina´sse, kus teostati väljaõpet. Seejärel oli suusakompaniiks saanud kompanii võitluses partisanidega eri teenistuskohtades Põhjarinde tagalas. Pepino´s või Kertsevo´s oli üksusel partisanidega ka suuremaid kokkupõrkeid. 01.01.1942 ülendati Rebane Hauptmanniks. Talvel suunati Rebane oma kompaniiga aga Volhovi rindele venelaste rünnakut riivistama, mis ka õnnestus. Seoses sekeldustega sakslastega formeeriti 6 Eesti julgestusüksust ümber 3-ks idapataljoniks. 1942.a suvel määrati Rebane Idapataljonide staabi sideohvitseriks. Augusti lõpul 1942 määrati ta 658. idapataljoni ülemaks. Veebruaris 1943 viidi pataljon Volhovi rindele. Märtsis osales ta oma pataljoniga Punaarmee suurrünnaku nurjamises. Juunis 1943 ülendati Rebane majoriks. 1944.a jaanuaris alanud Punaarmee eduka suurpealetungi ajal jätsid sakslased tema pataljoni Volhovi-Novgorodi piirkonnas taandumist katma. Hoolimata lahingute raskusest õnnestus Rebasel tekitada eriti Surkovos ja Vaskovos vaenlasele suuri kaotusi, päästa palju Saksa väeosi ümberpiiramisest ja tuua ka oma pataljon lahingutest välja. Nende lahingute eest autasustati teda esimese eestlasena Raudristi Rüütliristiga. Peale raskeid lahinguid Venemaal, toodi pataljon Eestisse ja liideti vastu isikkoosseisu tahtmist formeeritava 20. Eesti SS-vabatahtlike diviisiga. Märtsi algul osales Rebane veel oma pataljoniga võitlustes Krivasoos, kust murdis välja piiramisrõngast. Ta ise komandeeriti märtsis piirikaitserügementide taktikaliseks nõuandjaks, mais aga määrati õppebrigaadi "Nord" Eesti ohvitseride kooli juurde. Juunikuus 1944 sai Rebasest 47. SS-vabatahtlike rügemendi 2. pataljoni ülem. Pataljoniga taandus ta üsna edukalt Narva jõelt Tannenbergi liinile Sinimägedes. Suve lõpul suunati Rebane koos pataljoni ja formeeritud omanimelise võitlusgrupiga Lõuna-Eestisse. Punaarmee rünnaku tulemusena septembris jäi Rebane koos oma võitlusgrupiga Emajõe ääres piiramisrõngasse, kuid suutis sellest välja murda. 24. septembril ületas ta oma järele jäänud meestega Eesti-Läti piiri. Edasi koondati alles jäänud Eesti ükused Ülem-Sileesiasse Neuhammer´isse, kus Rebane määrati 46. relvagrenaderide SS-rügemendi ülemaks. Vahepeal ülendati ta ka SS-Obersturmbannführeriks. Jaanuaris suunati Eesti diviis rindele Oppelni alla. Märtsiks oli kogu kohapealne Saksa korpus jäänud piiramisrõngasse. Diviisil õnnestus piiramisrõngast välja murda. Väljamurdmise käigus sai surma aga diviisiülem brigf Augsberger, keda Rebane lühiajaliselt asendas. Peale piiramisrõngast väljatulekut pidi ta aga uuesti piiramisrõnga sisse tagasi minema, et tuua välja sinna sisse jäänud korpuse juhtkond, mis ka õnnestus. Selle eest esitas korpuse ülem kindral Koch-Erlach ostuf Rebase tammelehtedega Rüütliristi saamiseks. Märtsis ülendati ta SS-Standartenführeriks. Peale lahinguid koondati diviis Balkenheim´i täiendamisele. Aprillis oldi jälle rindel - Schönau rajoonis. 9. mail autasustati Rebast Raudristi Rüütlirisrtiga tammelehtedega. Peale sõja lõppu õnnestus staf Rebasel jõuda lääneliitlasteni ja end vangi anda. Läände oli õnnestunud jõuda ka tema perekonnal. 1947.a asus Rebane Saksamaalt Inglismaale, kus astus Briti luure teenistusse. Ta üritas toetada ja organiseerida vastupanuliikumist Eestis, kuid see ebaõnnestus, tänu KGB edukale tegevusele. Seetõttu tuli Rebasel 1960.a luuretöölt lahkuda. Ta töötas ühes tehases öövahina ja asus 1961.a ümber Saksamaale Augsburg´i, kus võeti Saksa luure teenistusse. 1965.a alustati Eesti NSV-s Rebase vastu tagaselja kriminaalasi, mis jäi avalikustamata, kuna ei suudetud tõestada mingeid sõjakuritegusid. 1975.a sai ta teada endale sõja viimasel päeval omistatud kõrgest autasust. Alfons Rebane suri Saksamaal Augsburg´is 8. märtsil 1976 kopsuvähki. Ärasaatmine toimus 12. märtsil Westfriedhof´i krematooriumis Augsburg´is. Kohal oli ka Saksamaa LV Bundeswehr´i Oberstleutnant, kes esindas kaitseminister H. Leber´it. 1999.a suvel maeti Alfons Rebane ümber Tallinna Metsakalmistule. Iseloomujooni Alfons Rebane oli väga austatud väejuht ja esmaklassiline strateeg. Oma sõjamehetee käigus õnnestus Rebasel läbi murda 15 -st piiramisrõngast (kotist). Ta oli sõdurite seas väga lugupeetud, kuna suutis nad pea alati lahingutest välja tuua. Samal põhjusel pälvis ta ka sakslastest sõdurite austuse. Sõdurid pidasid Rebast sageli oma meheks. Tema käitumine ja ütlused sisendasid meestesse alati otsekui erilist jõudu. Sakslastega olid Rebase vahekorrad üldiselt üsna head ja ta hindas neid, kui sõjamehi. Pikka aega kandis ta vimma aga SS-i vastu, soostudes sellega lõpuks liituma ilmselt vaid tänu survele-manitsusele perekonna poolt. On teada, et ta ei pidanud lugu paberimajandusest ja muust bürokraatiast, ignoreerides sageli ülearuseina tunduvaid reegleid. Ta oli alati kainelt kaalutlev, rahulik ja julge. Hulljulgust pidas Rebane aga samaväärseks argusega. Teda peetakse üheks legendaarseimaks eestlasest väejuhiks ja parimaks eestlasest väejuhiks 2. maailmasõjas. Staf Rebane üks kahest välismaalasest, kes SS-i koosseisus teenisid välja Raudristi Rüütliristi tammelehtedega. Seda peetakse üldse kõrgeimaks sõjaliseks autasuks, mida ühele eestlasele kunagi omistatud.

Seda rida rõhutaks eriti:Oma sõjamehetee käigus õnnestus Rebasel läbi murda 15 -st piiramisrõngast (kotist). Ta oli sõdurite seas väga lugupeetud, kuna suutis nad pea alati lahingutest välja tuua. Samal põhjusel pälvis ta ka sakslastest sõdurite austuse.

Staf Rebane üks kahest välismaalasest, kes SS-i koosseisus teenisid välja Raudristi Rüütliristi tammelehtedega. Seda peetakse üldse kõrgeimaks sõjaliseks autasuks, mida ühele eestlasele kunagi omistatud.

Mina isiklikult arvan,et kui Rebane oleks teadnud milline see EEsti praegu on,siis oleks ta lihtsalt emigreerunud ja poleks küll sõdinud Eesti eest!

Estnische SS Legion 3. Freiwilligen Estnische SS-Brigade, 20. Estnische SS Freiwilligen Division, 20. Waffen-Grenadier Division der SS (estnische nr. 1) Leegioni moodustamine Tallinna vabastamise aastapäeval 28. augustil 1942, teatas Eesti kindralkomissar SA-Obergruppenführer Karl Siegmund Litzmann, et Saksa kõrgema juhtkonna poolt on antud luba moodustada Waffen-SSi alluvuses Eesti Leegion. Mehi värvati algul ida- ja politseipataljonidest. Leegion pidi tulema rügemendisuurune ja koosnema kolmest pataljonist (igas neli kompaniid) ja raskegranaadiheitja- ja tankitõrjekompaniist. Leegioni asujate esimene koondamine toimus Pihkvas. Leegioni väljaõpe toimus Poolas Krakowi lähedal asuvas Debica väljaõppelaagris (SS-Truppenübungplatze “Heidelager”). Esimesteks olid Idarindelt saabunud vabatahtlikud ning väljaõpetamata noored Eestist. Eesti Leegion pidi tulema vabatahtlik. Esimesena saabusid kohale 13. oktoobril 1942 113 idapataljoni meest leitnant Paul Maitla juhtimisel. Eestlastest ohvitserid (80 meest) saadeti täienduskoolitusele SS-sõjakooli Bad Tölz, allohvitseride väljaõppekohaks sai Poseni (Poznan) SS-sõjakool, radistid saadeti Potsdami ning tankitõrjemehed Hollandisse Hilversumi sõjakooli. Moodustati leegioni 1. rügemendi (1. Estnischen SS-Freiwilligen Regiment) staap koos 1. pataljoniga. Oktoobris ´42 määrati Eesti Leegioni 1. rügemendi ülemaks SS-Obersturmbannführer Franz Augsberger, varsti saabus kohale ka pataljoniülem SS-Haupsturmfüher Georg Eberhardt. 1942. a. novembri algul saabus leegioni väljaõpet teostama SS-rügemendi “Deutschland” 89 instruktorit. Detsembri algul saabus veel täiendavalt 97 väljaõpetajat, kelle seast määrati enamus rühma- jao- ja relvaülemaid. 10. detsembril 1942 määrati pataljoni suuruseks 3 laskur- ja 1 raskekompanii, staabikompaniist eraldati 5. kompanii ning selle juurde moodustati üks alljuhtide rühm. 1942. aasta lõpus kuulus leegioni 5 laskur- ja 1 raskekompanii koosseisu 969 meest. Ilmus rügemendiülema käskkiri, millega kohustati pataljoni olema veebruari lõpuks ´1943 lahinguvalmis. Jaanuaris ´43 määrati 5. kompanii suuruseks 134 meest ja 28 väljaõpetajat. 20. jaanuaril ´43 määrati täiendavalt pataljoni koosseisu 46 Kiievi pataljonist saabujat. 19. veebruaril ´43 suunati rügemendi luurekompaniisse 25 meest, enamus sakslased. Päev hiljem saadeti 75 meest Hamburgi lähedal asuvasse Lauenburgi allohvitseride kooli (3. SS-Unterführerschule Lauenburg-Pommern). 13. veebruaril 1943 toimus pataljonil sõdurivande andmine. Märtsiks 1943 oli leegioni astunud u. 2000 vabatahtlikku. Esimesed võitlused Kuna sakslastel oli Idarindel raske olukord, moodustati 23. märtsil 1943 leegioni 1. pataljonist, mis koosnes põhiliselt leegioni esimestest vabatahtlikest, motoriseeritud pataljon “Narva” (estnisches SS-Freiwilligen Panzergrenadier Batallion “Narwa”) ning liideti 5. SS-tankidiviisiga “Wiking”. Pataljon “Narva” (973 meest, neist 776 eestlast) saadeti 4. aprillil 1943 “Wikingi” diviisi koosseisu Ukrainasse, kus lahingväljaõpe kestis veel mitu kuud. Eestlaste pataljonist sai hollandlaste rügemendi “Westland” koossesisus selle 3. pataljon. 13. juulil ´43 tegi “Narva” pataljon läbi oma esimesed tuleristsed Izjumi lahingus, kus kolmepäevases lahingus hävitati ligi sada vaenlase tanki ning löödi tagasi kahe brigaadi pealetung. Izjumi lahingus kaotas pataljon langenutena 76 meest, nende seas austerlasest pataljoniülema SS-Sturmbannführer G. Eberhardti, ning ligi pool koosseisust haavatutena. Hiljem võitles pataljon Harkovi ruumis, kus peale kaheksa päeva kestnud veriseid lahinguid oli pataljoni koosseisu alles jäänud veel ainult 157 meest. Pataljon sai korduvalt täiendust, kuid detsembris 1943 saadeti Debica laagrist täienduseks 500 väljaõpetamata noort, kes polnud saanud mingit lahinguõpet ega sooritanud varem ainsatki lasku. Väljaõpe toimus rindekorras Tsherkassi kotis, kuhu pataljon oli koos teiste Saksa väeosadega jaanuaris 1944 sattunud. Pataljon “Narva” 100-meheline üksus suutis siiski kotist välja murda, kuid neist 500-st noorest jõudis Eestisse tagasi vaid 35! Ellujäänud mehed saadeti puhkusele Varsavisse ja sealt Eestisse. Debicasse oli nüüd alles jäänud vähe mehi, mis ei andnud võitlusvõimelise üksuse koosseisu välja. Saksa võimud olid nüüd sunnitud vabatahtlike puudumisel välja kuulutama 24. veebruaril ´43 mobilisatsiooni Eestis, samuti värvati leegioni sadu töö- ja abiteenistuslasi. Mobilisatsiooni alla kuulusid 1919.-1924. a. sündinud mehed, keda tuli kokku u. 5300 meest, kelledest saadi leegioni 1943. a. jooksul ligi 5000 meest. Mobiliseeritud jäid leegioni koosseisu ja pärast väljaõpet moodustasid leegioni uue tuumiku.

Alfons Rebane sündis Jaanipäeval, 24. juunil 1908. aastal Valgas. Tema uueks kodulinnaks sai Narva, kust ta peale gümnaasiumi lõpetamist asus õppima Tondi sõjakooli. Sõjakooli lõpetamise järel määrati ta 1935. aastal Viljandi Kaitseliidu Sakala maleva instruktoriks. Sõja puhkedes polnud tal valikut, kuidas tekkinud olukorras käituda. Nõukogude liit oli okupeerinud Eesti, tapnud ja küüditanud tuhandeid eesti kodanikke, riigitegelasi ja ohvitsere. Kui Saksamaa oli alustanud agressori vastu sõda, tundis iga aus eesti mees, et on saabunud hetk maksta kätte tapetud, arreteeritud ja küüditatud kaasmaalaste ning orjastatud kodumaa eest. Vaevalt, et sel hetkel oskasid eesti mehed arvata, kui raskeks see võitlus neile kujuneb. Alfons Rebase võitlustee algas Virumaa metsades, kus ta organiseeris metsavendade rünnaku punaväelaste vastu ja saavutas oma esimese võidu. Tema sooviks oli Eesti iseseisvuse taastamine ja liitumine Saksa armeega andis selleks, olgugi et õhkõrna lootuse, see unistus täide viia. Ta tegi seda usus, et Saksa relvajõududega liitunud eesti üksusi rakendatakse ainult Eesti piiride kaitseks. Kuigi Rebane hindas sakslasi kui sõjamehi kõrgelt, oli natsiideoloogia talle täiesti vastuvõetamatu. Juba esimeste lahingute ajal Idarindel sai Rebane tuntuks kui andekas strateeg. Kuna sakslased andsid eestlastele tihtipeale kõige raskemad lahinguülesanded, siis sai Alfons Rebane just kuulsaks sellega, et leidis alati tee talle antud kohustuste täitmiseks ning omas harukordset võimet sõdida minimaalsete inimkaotustega. Sellega teenis ta lugupidamise ka sakslastee hulgas ja ekstreemsetes olukordades pöördusid nad sageli Rebase poole. Volhovi rindel asus Rebane juhtima 658ndat Idapataljoni. Ränkrasketes lahingutes tekitas see pataljon vastasele suuri kaotusi. Ta tõi punaarmee piiramisrõngast välja nii Saksa armee diviisi kui oma pataljoni. Nende lahinguliste teenete eest autasustati Alfons Rebast esimese eestlasena raudristi Rüütliristiga. 1944. aasta suvel seisis Rebane oma pataljoniga kodulinna Narva all. Siin sai talle ebameeldivaks üllatuseks tema pataljon arvamine moodustatava 20. Eesti SS-diviisi koosseisu, See oli Rebasele vastumeelt, ja ta kaalus tõsiselt erruminekut. Sinimägedes peeti maha ühed kangelaslikumad kaitselahingud, mis Eesti pinnal kunagi peetud. Neis lahingutes näitasid üles kangelaslikkust tema võitluskaaslased Harald Riipalu ja Paul Maitla, keda samuti autasustati raudristi rüütliristiga. Sama autasu oli Narva rindel juba varem saanud Harald Nugiseks. 1944. aasta septembris, kui käivitus sakslaste taandumisplaan „Aster”, lahkus Rebane koos osa oma pataljoni meestega Saksamaale. Ülem-Sileesias formeeriti Eesti 20. Diviis uuesti ja Alfons Rebane määrati 46. rügemendi ülemaks.

nüüd on kõik metsavennad vabadusvõitlejad, ühe mütsiga löödud, aga kuidas me kogu perega iga õhtu ja öö hirmu tundsime, kui nad jälle ilmsüüta inimesi röövimas ja tapmas käisid, kellelegi ei halastatud, metsa läksid enamasti pätid ja vargad, kes tööd ei viitsinud teha nee dsuured ideed on kõik tagantjärele külge poogitud, ja üks eestlane ju andis koguaeg naabri üles, kui tollel üks lehm rohme oli

Eksite, härrased, eesti vabadusvõitlejaist on veel üsna paljud elus. Need on selline VINSKE SELTSKOND, kel õnnestus sõja hakklihakatlast ja siberi surmalaagreist eluga tagasi tulla, elavad 80-90 aastaselt väga aktiivset elu ning ei vingu "sundüürnike" kombel. Aga sinule "maalt" ütlen, sina KOPUTAJA värisesid SELLEPÄRAST, et keegi su nuhkimised ja KOMMUDE ees pugemised teada saab ja nagu MARUTÕBISE maha lööb. Aga väheseks on neid TÄNAPÄEVAL tõesti jäänud, enamik jooksevad mammona järel, s...a neile sellest Eestimaast.