to Ants

Eestis oli Saksa okupatsiooni ajal 150 erinevat kinnipidamiskohta, neist 100 sõjavangidele. Kena aeg küll!
Ja peale rindeväeosi, keda algul võetigi paljude poolt lilledega vastu, saabusid politseipataljonid, sonderkomandod, einsatzkomandod, erinevad eriteenistused, poliittöötajad jne, kes ajasid hoopis teist juttu ja sisenesid majja ainult relvaga.
Aga aastal 1944 võeti Eesti Laskurkorpust samuti lilledega vastu!

Jaanusele -paistab Sinul pole aimugi tegelikusest mis oli tookord . Ei teinud eesti rahvale kurja mingid politseipataljonid ,ega sonderkomandod . Ära räägi siin vene propaganda luulusi . Ja kindlasti oli Eestis ka sõjavangi laagreid saksa okupatsiooni ajal , kuid samuti oli neid küllaga vene okupatsiooni ajal. Kuid saksa sõdutite käitumist võrrelda vene Punaarmee röövlitega on võimatu . Venelased ei teadnutki mis asi on uksele koputamine -uks jalaga lahti ja algas tapmine röövimine, vägistamine . Mina nägin seda ise ja lausa jälestan neid punaseid "vabastajaid"
Lilledega võeti vastu aga Eesti Korpust kui ta peale sõja lõppu tuli tagasi Eestisse Kuramaalt . Ja see oli siiski lavastus--- mitte rahva suur "vaimustus" . Tean seda täpselt ,koolides saadeti käsukorras vanemad klassid "vabastajaid" vastuvõtma . Sakslasi aga tervitas kui tõelisi vabastajaid terve eesti rahvas. Sest reeturid-venelaste tallalakkujad pagesid enne sakslaste kohalejõudmist suures osas Venemaale .Nii oli tegelikus Jaanus poju ,ära loe neid vene propaganda raamatuid vaid näiteks on väga hästi kirjutatud kõigest mis juhtus tookord -"Eesti rahva kannatuste aasta" raamatus . ka soovitan 800 leheküljelist ajaloo professori Enn Traveli raamatut "Sõja ja rahu vahel" see räägibki mis toimus noil kaugetel aastastel .

Isegi olümpiaregati juurest karatakse pidama vihast võitlust Eesti Korpuse vastu, tänu kellele Tallinnast võis saada olümpialinn. Püsige ikka teema juures!

Jah Eesti Korpuse meestele võib kaasa tunda , nad olid sunnitud võitlema oma kodumaa Eesti vastu ja kõigil ei õnnestunud ka üle joosta . Sest venelasel oli hästi meeles mis juhtus Staraja -Russa all sõja alguses , kus 93 % Eesti Territoriaal Korpuse sõdureist ülejooksid saklaste poole . Seepärast hiljem Eesti Korpus saadeti sinna rindele kus sakslane ümberpiiratud ja ülejooksmine seega mõttetu . Isegi Narva rindele 1944 aastal ei usaldatud eestlasi, vaid siis kui sakslane juba Eestist välja põgenes said ka nemad kui "vabastajad" korraks rindele . Ja jälle saadeti sinna kus sakslane ümberpiiratud Kuramaale . Eesti oma kodumaa vabaksjäämise nimel sõdisid siiski teised mehed Narva ja Tartu all ning "Sinimägedes" . Ei toonud see Tallinna Olümpialinnaks tegemine eestlastele mingit õnne ja nagu eespool juttu oli ettekäändeks tuhandete venelaste siia ümberasustamiseks - õnnetuseks eesti rahvale .

See "õnnistus" laiutab tänavatel,bussides,trammides-andes endast pidevalt märku roppusi täis kisaga,sihvkakoorte ja tatilärakatega.Kasvatamatu matsirahvas.Itaallased ütlesid õigesti:"Meie oleme Euroopa matsirahvas,kuid on hea,et on olemas veel matsim matsirahvas-ja need on Euroopasse trügivad venelased.On õudne,et ajalooline ebaõiglus ja alatus laiutab meie kallil kodumaal edasi (ka Lätis)ja tänu meie politikaanidele jääbki ilmselt laiutama.Autonoomia ihaluses tõmblev kari,kes polegi võimeline iialgi eurooplaseks saama,ükskõik kui palju nad ka pingutavad ja maailma ähvardavad.Meeldivalt üllatas mind aga Ambuja(vist sai tõesti vene ärikalt vastu vahtimist ja silmad avanesid,kellega meil siin tegu) Võib-olla viisavabadus avaks lõpuks ka eurooplaste silmad ( loomastunud vene soldatite käitumine saksa linnades-külades-- vaikiti maha,eks nende ohvrid olid surnuks vägistatud või hirmuga nurka surutud)--ei saa ikka metslast inimeste sekka lasta.

Pensionärile. Mu silmi pole vaja avada, tean meie ajalugu samahästi kui teie ja teised vanemad inimesed, kes pole end maha müünud. Kuid arvestades meie valitsuse integreerumisprogrammi venelaste suhtes, olen püüdnud seda toetada. Aga tegelik elu näitab, et mitte mingit integreerumist ei tule. Nüüd juba vene saadik rääkis, et tahab taastada kõik punaväelaste mälestusmärgid ja hauatähised Eestis nagu taastatakse saksa sõdurite kalmistuid. Selline asi kinnistab venelasi Eestisse, kui nende tuhandete sõdurite kalmude juures hakkavad käima venelased. See on meie iseseisvuse pihta valus löök. Venelased jätkavad varjatult koloniseerimist. Meie aga neid muudkui integreerime.

Ambujale mina pean veelkord nimetama ,et räägid õiget juttu ja Sinuga oleks isegi huvitav vestelda omavahel, kuigi nii mõneski asjas oleme eriarvamusel ,kuid need viimased kommentaarid on täpselt see mis mõtlen mina, minu sõber Arno ja ka lugupeetud" pensionär" siin eelpool . Kutsuks kohe suvel kõiki oma suvila külla kus võiks kohvi ja "kännukukke" rüübates rääkida tõelisest Eesti ajaloost .

Lugupeetav---eks nii mõtlevad ja tunnevad väga paljud eestlased--toetus Ansipile "Pronspoisi " äraviimisel--mina oleks selle hävitanud või Okupatsioonide Muuseumisse viinud--las nad oleks käinud seal Stalini pildi all seda puuslikut kummardamas--näitas meie tegelikke tundeid ja meelsust.Normaalne-terve mõistusega inimene ei lepi ülekohtuga ja kellel alles veel mälestused-kas isiklikud või vanemate jutustatud--ei lähe selle ebameeldiva karja ulgumisega mitte kunagi kaasa.Ja oma lastele ja lastelastele ja lastelastelastele anname edasi TÕE.Venelane oli kõige hirmsam okupeerija läbi meie vaevarohke ajaloo (jah saime sakslaselt peksa mõisatallis) jah 1941-1944,ndal olid nad jälle siin--kuid nad jäid inimeseks ,kuigi tihti üleolevaks---aga venelane-jumal millistest ülejääkidest Jumal küll need inimesed kokku pani--nuhtluseks tervele maailmale.Kuidas küll saada sellest põlgusest üle (kui pean nendega asju ajama--püüan leida väiksemagi meeldivama pidepunkti--näiteks: äkki on temas ukraina päritolu,või valgevenelast või volgasakslast.Keegi tarkur tuli välja uue ideega:"Alustame puhtalt lehelt-unustame mineviku!" Seda need vankad ju ootavadki--pole olupeerimist olnud,meie vabastasime,meil on siin õigus rääkida oma keelt--seega vene kool täies mahus tagasi ja mis peamine--meil on õigus kummardada oma punapuuslikku--teie unustage,et te üldse olemas enne 1991 aastat olite ja mis kuradi ajalugu teile vaja on.Vot nii.Aga teie terviseks tõstan klaasi--olen juba nii vana,et vaevalt kohtuda saame,aga hea on mõelda,et on veel väga palju inimesi,kes austavad oma vanemaid ja vanavanemaid ja neile on püha see pind,mis meid toidab.Elame veel!

Antsule. Nüüd sulle jõuab ka kohale, kes ma tegelikult olen. Eks pidin rääkima ka midagi integreerumisprogrammi toetuseks, sest venelased on ja jäävad siia pikaks ajaks. Me võime neid kiruda ja vihata, kuid neid välja ajada ei luba Euroopa Liidu seadused. Pealegi on osa venelasi siin kodunenud ja toetab Eesti riiki (vanausulised). Ka intelligentsed venelased on lojaalsed. Põhiliselt teevad viha ju sovjetid, kes rossija,rossija karjuvad. Aga Prantsusmaal märatsevad moslemid, nüüd Rootsis plahvatas autopomm. Pariisis pidi olema palju vene emigrante, on neid nüüd Saksamaal ning ka moslemeid. Nüüd peab nendega koos elama, pole midagi parata.

Lugupeetud pensionär , ka mina olen pensionär ja mäletan veel nii saksa okupatsiooni kui sõda ,kuigi olin siis alles poisike . Jah see oli õigus sakslastele tõigi hukatust see üleolev suhtumine teistesse rahvustesse ,kuid olid ikkagi hoopis erinevad venelastest . Kui sakslane oleks suhtunud kõigisse NSV Liidu rahvustesse inimlikumalt-- lubanud ja ka annud nii Ukrainlastele kui kõigile venelaste poolt orjastatud rahvustele tagasi vabaduse-omariikluse tingimusel ,et aitavad sõjas bolševike-venelaste vastu,ja annud kätte relvad. Nad oleks selle sõja võitnud hoolimata USA tohutust abist . Oleks tulnud vabakslasta kõik sõjavangid mittevenelased kes soovivad sõdida kommunismi vastu ja venelased olekski üksi jäänud . Sellist lihtsat tõde saksa "peakolus" aga polnud ja see suur üleolekutunne ja ülbus tõi kaasa totaalse kaotuse . Aga Sinuga vestleksin tõesti meeleldi looduslikult ilusas kohas jõekaldal oma suvilas, ka oleks seal tore vastuvõtta külalistena oponente "Vaagijat" ,"Arvajat" "Ambujat". Arno on aga aastaid olnud minu sõber -minuga enamvähem üheealine ja samameelne . Mind alati vihastab kui räägitakse lähisajaloost laus-lollust nagu polekski olnud vene okupatsiooni nagu oleks mingi väärdus Pätsu allkirjal millise ta andis nagaani toru kuklas . Vene tankid olid Tallinna siis okupreerinud (elasin ise Tallinnas )ja iga eestlane teab kuidas selliseid allkirju" NKVD välja peksis " . küsiksin kas Sinul lugupeetud pensionär ehk auto on ja sõidad siis polegi kohtumine võimatu .

Autot mul küll ei ole,aga suvi on ees ja kui ikka tervist jagub-pole miski võimatu.Elame-näema.Rahulikke jõule.

Pensionärile -Ka Sinule soovin häid jõulupühi -kirjuta mulle E-aadressil --margus.vessart@hotmail.com

to Ants 2010-12-14 11:48:38

Generalplan Ostis on kõik kirjas, mida eestlastega oleks Saksamaa võidu korral tehtud!
Aga president Pätsul ei olnud nagaani toru kuklas. Ta lahkus Eestist erivaguniga ja Leningradis ootas teda tänutäheks bankett.

oleks patt jätta meenutamata, et 1980. aasta olümpiaregati Tallinnas toimumise võimalused ei sündinud tühjalt kohalt.
Juba 1944. a lõpul asuti Tallinnas ENSV Ministrite Nõukogu otsesel toel taastama purjespordi harrastamise võimalusi. Algul polnud muud, kui üks kirjutuslaud Kadriorus Rohelise aasa selles majas, kus nüüd seltsimaja, ning loodava jahtklubi ülem Ilmar Maksim, pitsat püksitaskus. Siis aga saadi juba kontoriruumid Koidula tänavasse, kus hoovil oli suur kuur, milles sai hakata sõja üle elanud väheseid purjekaid taastama ja peagi ka uusi ehitama – see siis oligi tulevase spordilaevade eksperimentaaltehase hakatus. Seejärel saadi klubi käsutusse Pirital suvilahoone praeguse TOP-i kohal, mille juurde tollal kitsukese ja süvendamist nõudva Pirita jõe suudmesse hakati rajama sadamakohta Vabariiklikule Jahtklubile. Hilisemat "Kalevi" jahtklubi, mida praegu püütakse kujutada mingi purjespordihällina, polnud veel paistmaski, kuigi võib-olla ehk keegi nägi alles und. Vabariiklik Jahtklubi taastas purjesporti ka mujal, näiteks Kuressaares. Kuna kaader otsustab kõik, oli esmase tähtsusega kunagiste purjespordiharrastajate ja paadiehitajate ülesotsimine ja tegevusse rakendamine.

Ehkki tollase ülikeeruka piirivalverežiimi oludes alles terendas ülima õnnena võimalus pidada kunagi Tallinna lahel üleliidulisi purjetamisvõistlusi, oli Vabariikliku Jahtklubi tollane ülem ehk kommodoor Ilmar Maksim ühel järjekordsel hoogtööpäevakul aastal 1947 või 1948 tollastele noortele sportlastele kuuldavalt ja meeldejäänult välja öelnud sel ajal superlennuka mõtte: "Aga miks ei võiks siin ükskord olümpiavõistlusi pidada!? Peame pingutama, et selleni jõuda…"
Nii et – visioon olümpiasõitudest Pirital on märksa vanem kui praegu tavaks arvata.
Seda maksimalistlikku ettekuulutust meenutasid kaks kunagist noort purjesportlast mulle Siberis Baikali ääres, kuhu olime 1980-ndatel saabunud Tallinnast turismirongiga. T. MAKSIM