Oh oleks meil rohkem veel ametis vanu koolmeistreid! Et neil jätkuks vastupidavust heidelda nüüdisaja Eesti kooli üle valitseva bürokraatliku ametnikekliki vaimuvaese võimuga! Igale koolile on tegelikult suur õnn võida tundi saata n-ö vana kooli inimest. Kahjuks pole enam võtta kedagi nõukogude-eelsest perioodist - igatahes need, kelle kooliaeg sügavamas minevikus, võivad härdas tänumeeles meenutada mõnda oma koolmeistrit, kes võis olla ametisse asunud juba tsaariajal.
Isegi kuuekümnendates aastates tarmuka õpetaja olemasolu koolis on hindamatu. Eriti mis puutub õpilastest selliste korralike ja vastutustundlike inimeste kasvatamisse, kes poleks teadlikud mitte ainult oma õigustest, vaid tunneksid ka oma kohustusi ja vastutust kaasinimeste ees.

Seepärast soovivad juubilar Väino Ratassepale tervist ja tarmu kindlasti needki, kes teda isiklikult ei tunnei ja kes end isegi keemiasõbraks ei pea.

Nii nagu mõni eakas näitleja (näiteid mõelgu siia igaüks ise!) suudab olla teatri säravaks ehteks, nõnda võib vana õpetaja anda koolile ja selle õpilastele midagi ainulaadset, sellist, mille väärtust õpilased ehk oskavad hinnata alles aastakümnete pärast.

Kuigi sellest on möödas väga palju aega on mulle 16. Kk ikka meeles poolkeldri korrusel õpetaja Ratassepa keemiakabinet ja tema lähenemine ainele. Suurepärane inimene!
Mul oli hiljem võimalus olla ka V.Ratassepa kolleegi H. Kariku käealune. Need mehed on tõeline kuldvara. Ka aastate jooksul ei kao mälestused nendest inimestest.