Harald Nugiseks 90

http://www.freewebs.com/hauptsturmfuhrer/
http://www.ritterkreuztraeger-1939-45.de/Waffen-SS/SS-Startseite.htm

Õige ka mulle meenus 22 oktoobril sai selline tubli mees kui Harald Nugiseks 90 aastaseks . Palju õnne temale. Praegu on ta ainus mittesakslane Rüütliristi kandja kes veel elus . Kuid seda et sellist Eesti Rahvuskangelast peaks ka meeles Kesknädal küll ei maksa loota . Siin meenutatakse hoopis Staluhhini sünnipäeva .

Täiendaks Harald Nugiseks on praegu AINUKE elus olev Rüütliristi kandja . Ka mina õnnitlen teda 90 aasta juubeli puhul

to Jaanus

Aga miks valitsusmeelsed ajalehed ei pidanud Harald Nugiseksi meeles?
Siin on üks Kesknädala lugeja selle siiski ära toonud!

http://nommevalitsus.org/?p=6980
Eestit ei okupeeritud aastal 1940.

24.10.1901
EW peaminister presidendi ülesandeis dr. Hjalmar Mäe 110

http://www.nommevalitsus.org/?p=8110

Nõmmekale -- Kas Sind tõesti ei tüüta juba rääkida lausa idiootsust --Eestit ei olevat okupeeritud kuigi Punaarmee tankid (milliseid poisikesena nägin oma silmaga) Tallinna sõitsid ja seal Moskvast Stalini korraldusel kohale sõitnud seltsimees Zdanov juhtimisel riigipöörde korraldasid . Kuipalju kordi on juba selgitatud ,et "nagaani toru kuklas" on Pätsu kõik allkirjad õigustühised . Korrutada siin seda ,et Eestit pole okupeeritud on sama kui jäärapäiselt väita päike käib ümber maakera sest Sina näed nii ,mitte vastupidi .

Loeb asjade juriidiline, mitte aga emotsionaalne külg. Ja ses suhtes tegutses NLiit väga ettenägelikult. Seepärast tuleb versioonidesse "nagaan kuklas" suhtuda kahtlevalt - sest pauk jäi ju olemata. Muuseas, Austria Anschlussi käigus tulistati kantsler oma kabinetis surnuks. Austria president aga vireles sõja lõpuni kontslaagris, kuid jäi siiski ellu.

Veel kolm aastat tagasi oli elus ka üks belglane kes omasid Rüütliristi ,nüüd aga ainult Harald Nugiseks,kes oli 23 aastane kui temale anti kõrgem saksa lahinguorden - Rüütlirist .Rüütliriste anti üliharva ja väga suure kangelasteo eest . Mittesakslastest autasustati kogu sõja jooksul ainult 30 meest . Sõjaajal juhtus nii ,et Austrias pani kirja posti keegi sõbranna kellega Harald tuttvus seal ümbrikule aadressiga -"Rüütliristikandja Harald Nugiseks" . Ja kiri jõudis kohale Haraldi kodu -Eestisse Türi lähedale .

to Jaanus 2011-10-24 13:08:27

Rahvusvahelisele õigusele vastab ka see variant, kuidas neil päevil Liibüas võimule tuldi!

To-Jaanusele . Otse vastupidi paber kannatab kõik, kuid faktiliselt okupeerisid vene tankid Tallinna ja panid toime riigipöörde .Ka rahvusvahelise õigus ütleb -Surma ähvardusel väljapressitud allkiri on õigustühine . Võllanali lausa aga on ,et Zdanovi poolt paigale pandud "nukuvalitsuse" juht Vares osutus palju ausamaks ja julgemaks meheks nahahoidjast Pätsust . Kui Vares taipas,et on tehtud oma rahva reeturiks lasi ise ennast maha . Kiitus temale selle eest . Ja reetur Päts veetis oma elu lõpuni hullumajas kuhu NKVD ta pani .Paras reeturile .

http://si.kongress.ee/vorku-ilmus-mahukas-laehiajaloo-uurimus-2.html

E - raamat: Valega ei saa EV-d taastada.

to Jaanus 2011-10-24 13:42:03

Varese lasid maha NKVD-lased.
Vares ja Päts olid mõlemad ka vabadussõdalased.
Väidetavalt oli ka pastor Merel infot selle sündmuse tagamaade kohta.

Jälle püüate "vett sogada" mis on pistmist 1940 aastal Eesti okupeerimisel sellega mis toimus Liibüas ? Pealegi toimus seal tõeline rahva ülestõus diktaatori vastu ja ,et NATO lennukid ülestõusnutele appi läksid ÜRO teadmisel on hoopis "teisest ooperist" .Kuid tookord Balti riikide okupeerimine venelaste poolt oli sakslastega sõlmitud MRP pakti salaprotokollis kokkulepitud . Lugupeetud "hannibal" ehk ikka on ajalugu koolis õppinud ja ei räägi idiootsust ,et eesti rahvas korraldas ülestõusu ja riigipöörde .

Jurist, riigikogu liige , üks Eesti suveräänsusdeklaratsiooni autoritest Igor Gräzin leiab, et Tartu rahu senistest käsitlustest on puudu üks oluline aspekt: „Tartu rahu on seni käsitletud ainult ühest vaatevinklist — Eesti riigi seisukohalt. Probleem on aga selles, et Eesti legaliseeris Tartu rahuga ühe kriminaalse grupeeringu, mis oli Venemaal võimu haaranud."

1937. aasta mais kirjutas poliitilise politsei komissari assistent Neggo oma ettekandes komissarile: Kõneldakse, et rahval ei ole enam huvi omariikluse vastu, ja tseremooniad ja vaimustuse puhangud on organiseeritud ja ametlikku laadi. 1937. aasta juulis külastas Tallinna nõukogude liinilaev Marat. Poliitilise politsei agent kirjutas oma ettekandes, et sadamas oli «meeleolu selline, et kui venelased poleks tagasihoidlikud olnud, oleks miitinguks läinud ja kommunism oleks õitsele löönud täies lopsakuses». Laialt oli levinud arvamus, et valitsev ringkond kasutab ära kõik võimalused materiaalsete hüvede saamiseks ja poliitilise võimu kindlustamiseks. Haritlased kurtsid, et riigiasutuses saavad tööd ainult «onupojad» ja korporatsioonikaaslased. Oldi veendunud, et Eestis ei saa ka kõige väiksemat kohta tutvusteta. Kõige enam kritiseeriti majandusminister Karl Selterit ja president Konstantin Pätsi ning sõjavägede ülemjuhatajat Johan Laidoneri. Enamik leidis , et riigipea tegutseb mitte riigi, vaid isiklikes huvides ja kindlustab arvukate sugulaste ning tuttavate määramisega mõjukatele kohtadele vaid oma seljatagust.

Vastan "nõndale" see ,et Varese lasid maha NKVD-lased on tõestamata, ainult müüt kuid fakt oli ,et Vares oli mahalastud . Küsiks siis -miks oli NKVD-lastel vaja Vares mahalasta kui ta oli kuulekas marionett ja täitis Stalini korraldusi ??. Ja harilikult Eestis NKVD kõik "rahvavaenlased " toimetas hoopis sinna "PAGARI tänavale". Et seal saaks ka kaasosaliste nimesi väljapressida . Miks siis seekord NKVD Varese tema oma korteris mahalasi ?. Ei tea rohkem selliseid juhuseid NKVD poolt . See organ arreteeris kõiki auastmele ja töökohale vaatamata mitte ei käinud NKVD kortereid mööda tapmas . Iseasi kui välismaal siis küll tapeti nurgatagant .

Pärast Tšehhoslovakkia okupeerimist Saksamaa poolt 1939. aasta märtsis alustasid Inglismaa, Prantsusmaa ja NLiit konsultatsioone Saksamaa peatamiseks. Üheks selle osaks said nn Briti garantiid erinevatele riikidele, mida määriti riikidele pähe ka tahte vastaselt. 28. märtsil NLiidu ettepanek Eestile abi andmiseks Saksamaa vastu.

1939. aasta 2. juunil NLiidu - Inglismaa ettepanek, kus nõutakse Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Rumeenia, Türgi ja Belgia garanteerimise õigust nii otsese, kui kaudse agressiooni puhul Saksamaa poolt.

6. juuni - Eesti saadik A. Torma esitab Briti valitsusele noodi, milles lükatakse tagasi suurriikide poolt peale sunnitud garantiid.

7. juuni - vastuseks suurriikide diktaadile kirjutatakse alla hoopis Eesti Vabariigi ja Saksamaa vahelisele mittekallaletungi lepingule. See vihastas inglasi veelgi rohkem, sest Abwehr tundis end Eestis hästi.

1939. aasta 26.- 29. juulini külastas Eestis Saksa maavägede staabiülem kindralooberst Franz Halder, kellele tutvustati lahkelt Narva piirkonna kaitserajatisi jne. (Võrdluseks, kui kapten Trankmann Narva kaitserajatiste plaanid 1938. aastal NL-i luurele edastas, siis mõisteti ta selle eest vangi.)

1939. aasta 26. juunil algasid NLiidu, Inglismaa ja Prantsusmaa kindralstaapide läbirääkimised Moskvas
1939. aasta 1. juulil lõppesid Moskvas toimunud Prantsuse, Inglise ja N. Liidu vahelised läbirääkimised kompromissiga: Balti riigid allutatakse kolmikliidu lepingu tingimustele salajase protokolli alusel ilma nende nõusolekuta.

2. juuli esitasid Eesti, Läti ja Soome saadikud Londonis Briti välisministeeriumile noodi, milles teatavad, et nende riigid ei soovi olla käsitletud kolme suurriigi vahel sõlmitud kokkuleppes.
Britid sellega ei arvestanud ja garantiide andmine delegeeriti NL-ile. Baaside leping on ka Rahvasteliidus registreeritud leping.

Juulis 1939 saavutati Inglismaa ja Prantsusmaa ning NLiidu vahelistel läbirääkimistel Moskvas kokkulepe kõigis põhilistes küsimustes. Ühtsele seisukohale ei jõutud vaid kaudse agressiooni mõiste määratlemisel. Kolmikliidu lepingu tekst, milles olid täidetud kõik NLiidu esitatud nõudmised, oli allakirjastamiseks valmis.
Liidulepingu allkirjastamiseks valmisolekut kinnitas Prantsuse peaminister Eduardo Daladier 18. juulil 1939 Prantsuse saadikutekojas peetud kõnes, kus ta muuhulgas ütles: Lõpuks ometi! Peale nii paljude raskuste võib arvata, et oleme jõudnud õnnelikult sadamasse, sest Molotov deklareeris, et poliitiline kokkulepe on tegelikult saavutatud. http://kultuur.elu.ee/ke492_salapakt.htm

Juba 1940. aasta suvel teatas USA president Roosevelt, et kui kommunism balti rahvastele ei meeldi, siis võivad nad ju oma kodumaalt lahkuda. Sama varianti kaaluti ka II maailmasõja aegsetel kohtumistel.
1941. aasta 15. dets. Moskvas alanud Stalini ja Inglise välisminister Edeni kohtumisel jäeti Balti riigid Nliidu koosseisu.
1942. aasta juuni Inglise väljaanne World Review toob ära Edward Hultoni intervjuu Briti lennundusminister sir Richard Stafford Cripps’iga.
Balti riigid Eesti, Läti ja Leedu peavad kuuluma NLiitu. Nad olid pikka aega tsaaririigi osa ja mitte keegi ei arvanud, et nende kuulumine Tsaari – Venemaale olnuks ebaõige.
1943. aasta 8. juunil algas New Yorgis kohtumine USA presidendi Rooseveldi ja Tšehhoslovakkia endise presidendi Beneši vahel, keda Roosevelt kuulas kui Euroopa eksperti. Leiti, et Besaraabia, Bukovina, Valgevene, Lääne - Ukraina ja Balti riigid jäävad NLiidule. Poolale otsustati anda kompensatsiooniks osa Ida - Preisimaast (Oder - Neisse liinini), Slovakkia kaotab iseseisvuse ja läheb tagasi tšehhide võimu alla.
Hiljem, kui Roosevelt konsulteeris enne Teherani konverentsi samas küsimuses Churchilliga, siis viimane toetas kõike NLiiduga seonduvat, keeldus aga Poolale midagi kompensatsiooniks andmast. Poolat, aga ilmselt ka Balti riike, pidasid inglased nn Antanti nurisünnitiseks.
1943. aasta Teherani konverentsil teatas Stalin, et tema ei ole vähem inglane kui lord Curzon 1919. aasta Antanti Pariisi konverentsil. See tähendas, et NL-i piir jääb piki Curzoni liini kehtima ja Baltikum jääb samuti NL-i koosseisu.
1944. aasta 5. aprilli “Eesti Sõna” kirjutas peale Churchilli kõnet, et Atlandi Harta ei tee NLiidule takistusi alistada enda alla naaberriike nagu Poola jt, rääkimata Balti riikidest.

Documents of British Foreign Policy; vol.VI – 1939, London 1953

Kirjeldatakse Saksa luure vabat tegutsemist Eestis nii Inglise kui ka Nõukogude luurete huvide vastu. EW kindralstaabi 2. osakond muutus Saksa sõjaväeluure Abwehr filiaaliks.
Eesti ja Soome eriteenistused olid enne II maailmasõda peamisteks Abwehri infoallikateks.
Tihe koostöö oli polpolil (kapol) omakorda Saksa Gestapoga.
Eesti suunal tegutsesid ka Abwehrstelle Königsberg ja Kriegsorganisatsion Finland ehk Cellariuse Büroo, mis rajati Soome 1939. aasta keskpaiku. Koosseis oli Cellariusel kirev: venelased, baltisakslased ja eestlased (Vellner, Kurg, Horn, Kristian jt). Lisaks asus Mannerheimi peakorteri juures Saksa luure osakond – “Gruppe Bertha”.
1939. aasta novembris saabus Kaunasesse Gestapo emissar Graefe. Nõukogude baasid kujutasid Saksamaale ohtu ja vajalik oli koostöö Balti riikide eriteenistustega.
1939. aasta juunis lõi Abwehr sideohvitseri (fregatikapten Cellarius) koha EW kaitseväe staabi 2. osakonnas.

Prantsuse luure ettekanne Tallinnast 1939. aasta lõpul.

Kindral Nikolai Reek (Bazõkov) sai Saksa luurelt palka.
Eesti ja Saksa luured tegid koostööd ka Inglismaal, Prantsusmaal, Poolas jt maades spioneerides.
Eesti rahvas peab täitma valitsuse otsuseid, mida on dikteerinud Saksamaa. Saksa luure on seega saavutanud Eestis suurepäraseid tulemusi.


Reichssicherheitshauptamt 10.01.1940

Dokumendis tuuakse ära, et EW on andnud korduvalt Abwehrile NL-i kohta sõjalist informatsiooni.

Teade Ausland Abwehri tegevusest Eestis 23. 01. 1939
Abwehr paigaldas Eesti – Vene piirile kaugvaatlusseadmeid ja seadmeid Punaarmee ja laevastiku side jälgimiseks.
Aastatel 1939 - 40 saadeti EW kaudu Nõukogude Liitu mitu Abwehri luuregruppi. Eestit külastasid nii Abwehri ülem admiral Canaris kui ka Wehrmachti maavägede staabiülem Halder. Eesti kindralstaabi ülem Nikolai Reek kutsusti kahel korral ka Hitleri sünnipäevale. Hitlerjugend demonstreeris oma marsisammu skautide Rannapungerja laagris.
1940. aasta märtsi alguses saabus Politseitalituse direktor Johan Soomani juurde ta endine alluv ümberasuja parun Uexküll, kes vahendas Saksa sõjaväeluuret Abwehr. Abwehri ohvitserid Klee ja Remmelmeijer saabusid aprillis, kohtusid siseminister Jürimaga, informeerides eestlasi ka sellest, et peale sõja lõppu Läänes alustab Saksamaa sõda NL-i vastu.