Kindlasti ärritab paljusid siin esitatud süüdistus, et see polnud keegi muu, kui auahne Eesti NSV eliit, kes kujundas Eesti rahvastiku koosseisu. Kuidas aga seda minevikuseika seostada meie praeguste "rahvuslike arvamusliidrite" poolt viimastel päevadel lausa varjamatult välja kuulutatud suundumusega: tööpuuduses vaevleva Eesti tulevik lausa nõudvat välismaalt tööjõu sissetoomist ning eelistatavalt tuleks importida venekeelset tööjõudu (et tuttavam ja ettearvatum). Kui aga lugeda Tõnis Siimu tõdemist, et Eesti taasiseseisvumist ja Eesti Vabariigi taastamist (või siiski uue vabariigi tekitamist?) raskendavaks asjaoluks osutus ENSV rahvastiku koosseis, mis oli valdavalt ENSV eesti eliidi (kohalike valitsevate ringkondade) enda põhjustatud. Täiesti tuleb nõustuda mõneti ootamatuna tunduva seisukohaga, et "rahvusliku alaväärsuskompleksi ajel pingutustega kätte võidetud ning iga hinna eest hoitud näidisliiduvabariigi staatus just [oli] selleks jõuks, mis tõi ja meelitas kõrgema elustandardiga liiduvabariiki pidevalt ja suurel hulgal uut tööjõudu". Kui aga meie praeguses riigis "elu peremeestena" talitajad, olgu valitsuskoalitsiooni erakondadest või Tööandjate Keskliidust, tõesti mõtlevadki asuda ohjeldamatult sisse tooma võõrtööjõudu (tuletan meelde: Eestis on töötuse tase kõrge!), siis ilmselt tuleb paljudel põliseestlastel peale valus-valus soov: "minema siit! Siin pole eestlastel varsti enam midagi teha!"

Kas tõesti võime kunagi lõppkokkuvõttes tõdeda: eestlasi polegi enam vaja kuskile väevõimuga küüditada, omad valitsejad korraldavad pärismaalastest elanikkonna hõrendamise (esialgu!)... Eks pärast paista, kui põhjalikult tuleb siin "moodsat demograafiat" arendada... (Karta küll on, et lõppude lõpuks tehakse praegustele "tööjõuimportööridele" endile sõit sisse. Kui nad just pole õigel ajal vahetanud rahvust ja usku.)

Olari Taal märkis, et kui Eesti pensionärid ja töötada mitte viitsivad inimesed tahavad korralikku toetust saada, siis Eesti vajab võõrtöölisi.
"Kui sa tahad saada alla keskmise palgaga töötajat, siis seda on raske leida," tähendas ettevõtja, viidates oma ametikaaslaste kogemustele.
Ta ütles, et kui tema teha oleks, siis tooks ta sisse töötajad Venemaalt, kuna nad on kultuuriliselt meile küllaltki lähedased ja seega esineks vähem ootamatuid probleeme.

Näiteks peale türgi okupantide lahkumist Balkanilt, avastasid kohalikud, et omad on veelgi suuremad mölakad kui türklased!

Eestisse võiks hakata Venemaalt odavat võõrtööjõudu sisse tooma alles siis, kui siin pesitsevad tiblad on surnud st. hinnanguliselt 30-50 aasta pärast. Võõrtööjõus pole midagi eriskummalist, peaasi, et nende kriitiline mass jääks piiridesse, mis tagab eestlastele töö ja sobiliku elukeskonna.

Näiteks Vene NFSV Ülemnõukogu otsustas juba 1990. aasta 12. juunil lahkuda Nõukogude Liidu koosseisust.
Venemaa kuulus Nõukogude Liidu koosseisu aastatel 1922 - 1990, Eesti aga aastatel 1940 - 1991.

Teise Eestlase ja spetsi siin korduv kommentaar panevad mõtlema. Räägitakse tõsimeeli, et tahetakse hakata sisse vedama võõrtööjõudu?? Ja seda tingimustes, kus meil on töötuse tase nii kõrge???? Panin meelega topeltküsimärgid, sest siin peitub ju meeletu huvide konflikt. Ja seda olukorras, kus meil pea teist niipalju, kui on töötuid - on juba enamuses jäädavalt kodumaa tolmu jalgadelt pühkinud ja läinud võõrsile tööd ja elatist otsima. Kuidas on võimalik antud konfliktset situatsiooni lahti mõistatada?
Esiteks tähendab see seda, et kohalikud töötud on kauase töötuks olemisega juba nii kaugele degradeerunud ja depressiooni seisu jõudnud, et neist enam distsiplineeritud töölist ei saa.
Teiseks, ettevõtjal tasub see siis ära, kui sissetoodav tööjõud on odavam kui kohalik.
Kolmandaks, haritud kvalifitseeritud tööjõust ei tohiks meil ju puudus olla, sest kõrgkoolid toodavad ju harituid rohkem kui meile vaja - paljud on leidnud väärilise töö välismaal.
Neljandaks, mida ütlevad selle peale meie rahvuslased, kes püüavad ju senisestki muulaste kogukonnast vabaneda?
See, mis on meie rahvaga juhtunud või juhtumas, hakkab sarnanema sametgenotsiidiga.

TÜ lähiajalooõppejõud Olaf Mertelsmann, kes pühendab palju aega uurimistele Venemaa arhiivides, on mitmetes esinemistes väitnud, et mitte kuskilt ei tule välja vähimatki viidet selle kohta, nagu oleks Kremlist aetud sihipärast Eesti venestamispoliitikat, küll aga kubisevad Venemaa arhiivid ENSV tootmisjuhtide tungivatest palvetest saata tootmise laiendamiseks Eestisse järjest rohkem ja rohkem uut tööjõudu, ja ka otsestest tööjõu värbamise kuulutustest, koos kõigi ligimeelitavate lubaduste ja eeliste loeteluga, nagu kõrge palk, mugavustega korter, lasteaiakohad jne.

Olaf Mertelsmann on väitnud, et Venemaa arhiividest ei leia vähimatki viidet selle kohta, nagu oleks Kremlist aetud tahtlikku ja sihipärast poliitikat Eestimaa ümberrahvastamiseks, küll aga kubisevad Venemaa arhiivid ENSV tootmisjuhtide tungivatest palvetest saata tootmise laiendamiseks Eestisse üha suuremates kogustes uut tööjõudu ja ka otsestest tööjõu värbamise kuulutustest koos eeliste loeteluga (kõrge palk, mugavustega korter, lasteaiakohad jne).

Eelmisele. Mäletan isegi seda aega, kus Venemaal olid üles riputatud reklaamplakatid, eriti sõjaväeosades, kus demobiliseerunutele pakuti: "Eesti NSV ja Tallinna valged ööd ootavad teid! Tulge tööle ja elama!"

Riigipöördekatse Moskvas oli alanud, kuid 19. augustil rahvasaadikud iseseisvuse taastamise otsust vastu võtta ei suutnud.
Venitamise peamine põhjus oli kuue kristliku demokraadi (eesotsa Mart Laari ja Illar Hallastega) ning 14 sõltumatu demokraadi (Jaak Allik, Indrek Toome, Mikk Titma jt) vastuseis iseseisvuskuulutusele.
Illar Hallaste: «Iseseisvus? Mis see meile annab? Kas tahate end teist korda okupeerida lasta?»
Jaak Allik: «Mis mõtet sellel on, kui rinnaga kuulipilduja pesa ette viskume?»
Ülo Nugis on meenutanud, et oli vaja veenda neid iseseisvuse pooldajaid, kes tahtsid riigi staatuse määratlemisel esimese iseseisvuse täpset koopiat, ja teisi, kes olid täiesti uue riigi poolt, et saavutada kahe vastandliku seisukoha vahel kompromiss ja võtta iseseisvumise otsus vastu võimalikult suure häälteenamusega. Järgmisel päeval, 20. augustil õnnestus see kompromiss ka ellu viia.
«Tuli mõelda ka selle peale, et halvemal juhul tuleb pärast võib-olla Nõukogude Liidu õigusruumis hakata arveid klaarima,» meenutab Nugis. «Veel pidasime silmas, et otsus oleks vaja vastu võtta 70 poolthäälega, et kinnitada nii-öelda konstitutsiooni muutmist Nõukogude normide järgi. Siis poleks putšistidel olnud oma Nõukogude õigusruumis väga lihtne meid pärast selle eest seina äärde panna. Saime 69 häält. Üks tubli inimene meie hulgast oli küll kohal, aga jättis hääletamata, kuidas ka ei palutud. Mul on lihtsalt kahju, et Kaido Kama niimoodi tegi.»

Eesti Komitee oli Eesti Kongressi täidesaatev juhtorgan. See valiti Eesti Kongressi esimesel istungjärgul ja selle suuruseks oli 71 liiget. Eesti Komitee valis endale juhatuse, kuhu kuulusid: esimees Tunne Kelam, aseesimehed Sirje Endre ja Kaido Kama, sekretär Eve Pärnaste, liikmed Jüri Adams, Edgar Savisaar, Endel Lippmaa, Mart Laar, Kalle Jürgenson, Jüri Rätsep, Trivimi Velliste ja Paul-Eerik Rummo

Mõeögem sellele, missuguseks oleks kujunenud (või võinud kujuneda) meie saatus, kui Eesti Komitee tahtmine oleks peale jäänud. Kahtlemata oleks meil nüüd märksa rohkem kangelasteks tituleerituid, sest mingi veretu riigipööramine ei anna ju küllaldaselt ohvreid, aga ilma ohvriteta ja samuti ka "välisvõitluse uute kangelasteta" jääb Eesti ajalugu lahjaks.

ENSV aegne majanduselliit ja osalt ka poliitiline, tuli taasiseseisvunud Eestisse üle piltlikult öeldes varesekarjana, kes lendasid vaid teise puu oksale. Kui tegemist oleks Eesti patriootidega, siis ei oleks kohane saavutada iseseisvas riigis neid positsioone, mis olid nõuka ajal.Ka põlvkonnavahetus on eeskuju võtnud ja on samadel positsioonidel. Eneseupitajatena on neil oma arusaam ja tõde, kes aitasid kaasa iseseisvumisele ja kes pole suutnud tänaste karjeristidega võidujoosta. Nii on Eesti suurim partei -Keskerakond jätkuvalt ebamugav partei sellele seltkonnale, kel puudub sotsiaalne mõtlemine ja Eesti jaoks vajalik majandusmudel.

Räägime ikka taasiseseisvuse saavutamisest. Niikaua kuni püsib isamaaliitlaste poolt fabritseeritud versioon taasiseseisvumise kohta, mille on Laar kurja pannud, jääb rahvas lõhestatuks. Siinkohal tuleb meelde Kaarel Tarandi väide, et Rahvarinnet pole olnudki. Mind paneb imestama, et justkui oleks Hirvepargis alles avastatud, et me oleme okupeeritud ja tuleb lõpetada okupatsioon. Mina ja minu tuttavad teadsid seda ammu, kuid tuumariigist NSVL vabaneda võis ainult mingi ime läbi. Oli ju kogu Euroopa ja USA ning Kanada tunnistanud 1975.a. meie kuulumist NSVL-i. Me kiitsime seda õigeks, mida Hirvepargis räägiti, kuid sellega asi piirduski. Et oli alanud Gorbatšovi glasnost, siis lubati rahval rääkida (pluralism). Ka hilisem väliseestlaste poolt organiseeritud Eesti Kongress ei olnud võimeline midagi muutma. Eesti Kongressi valimistel andsid oma hääle ka need, kes väliseestlaste poolt tehti hiljem kodututeks sundüürnikeks, ka põllumehed andsid oma hääle, teadmata, et varsti tunnistatakse nad Eestile mittevajalikuks, sest ärikad saavad oma kasu tuues sisse välismaa toidukaupu, milleks neile eesti põllumehed. Hea jutuga peteti inimesi, et hääli saada.
Tegelik võitlus iseseisvuse eest algas fosforiidisõjaga, siis Loomeliitude Pleenum ja Rahvarinde moodustamine. Edasi Moskva tahtis vabariikide suveräänsust kaotada. Eesti NSV Ülemnõukogu vastas sellele "Suveräänsusdeklaratsiooniga", sest tal oli kogu rahva toetus kui Kadriorgu tuli üle 800000 allkirja. Rahvas sai aru, et ainus tee on iseseisvus. See oli 1988.a. Eesti Kongress valiti 1990. a. Selleks ajaks oli Eesti sammunud iseseisvuse suunas juba kaks aastat ning ENSV oli nimetatud Eesti Vabariigiks. Eesti Vabariik oli taastatud, jäi ainult eralduda NSVL-ist. Ka see protsess oli juriidiliselt lahendatav, sest NSVL-i Konstitutsiooni põhjal võis iga suveräänne liiduvabariik NSVL-ist välja astuda. Eesti Komitee deklaratsioonid olid siintühi sõnakõlks. Ainult kommunist Endel Lippmaa andis oma panuse, mis kiirendas vabanemisvõimalust. Kuid siin sündis ime, sest Jeltsin surus putši maha ja tunnistas meie iseseisvumist. Nii tuleks see ajalooõpikuisse kirjutada. Ning taasiseseisvuspäev peab saama kõige suuremaks pühaks, sest sellel päeval saime jälle vabaks.

Venestamisest. Ärgu keegi ajagu umbluud, et sihipärast venestamist ei toimunud. Ega seda dokumentides ei kajastatud. Ei ole ju ka sellist dokumenti, mis ütleks, et meid okupeeriti. Ise vahetasime valitsuse ja astusime vabatahtlikult NSVL-i. Kuid milleks oli vaja rajada Eestisse pärast sõda suuri tööstusettevõtteid kui meil puudus kaader? Milleks? Pole ju inimesi kes saaks tööd. Aga see tekitas vajaduse tuua sisse venelasi ja nii ehitati jälle uusi tehaseid ja jälle oli vaja tööjõudu. Eks meie oma parteibossid pidid siis kutsuma, et hiljem ei saaks keegi ette heita venestamist. Kui ma ei eksi, siis oli isegi kusagil kirjutatud, et kui mingi riik tahab okupeerida teist riiki, siis peab ehitama sinna tehaseid ja vabrikuid. Niimoodi kinnistatakse inimesed tehaste juurde ja riik okupeeritakse. Muidugi läheb lihtne inimene sinna kus on head töö-ja elutingimused. Ega see inimene pole ise teadlik, et ta meelitati. Seetõttu ei või me lihtsaid tööinimesi süüdistada. Et neil on teised kombed ja madal kultuur, see on tekitanud konflikti. Kui nüüd tulevad siia tagasi sakslased, siis me võtame nad ju avasüli vastu. Praegu võivad siia tulla ka neegrid. Samasugune rahvaste liikumine nagu nõukogude ajal. Võib öelda, et nüüd toimub inglastumine, sest põhiline võõrkeel on inglise.

Just neil päevil teatas Tööandjate Keskliit, et võõrtööliste kasutamine, tagab eesti rahvale edasise eksistentsi.

Eesti iseseisvumine
sai teoks ikkagi CCCP sisevastuolude tõttu aga mitte rahvuslikust patriotismist, Rahvarinde vaprusest, Eesti Komitee isamaa-armastusest, kuigi eestlased olid Vaino, Karla ajal suure pinge all. Ei vabastanud meid ka ei USA, Nato või hõimunaabrid vaid kollapsis tekkis võimuvaakum.
Eesti omariiklus kestis EW ajal vaevu 20 a ja ka täna on tegelik omariiklus juba möödas olles Skandinaavia tagahoov, meie võimustruktuurid (Riigikogu jt) töötavad vaid kommunaalpoliitika tasemel nagu Poska 1915.a Tallinna linnapeana.
Suurim allakäigu oht on mitte Vene okupatsioon (ka Endel Lippmaa vaidab ML veergudel , et Vene vallutus ei ole (!) enam võimalik) vaid eestlastest noorema tööjõu tühjaksjooksmine Läände ja sisemine kängumine, võimetus haldamisega hakkama saada ja odava tööjõu vältimatu (!) sissevedu. Eesti kaubad on madala tööväärtusega lihtkaubad millle tootmiseks saab kasutada vaid 6-10 tuh. kr palgaga tööjõudu.Kehva kliimaga kohas EI toida ka turism ja puuduvad kaadrid kõrgtehnoloogilise suurtootmise tarvis. Nn oma Nokia on Eestis seega võimatu unistus.
Seega Eesti muutub meie nõrga ajupotensiaaliga tööandjate tõttu odava lihttöö maaks, kusjuures ärksamad lasevad jalga Skandinaaviasse. Eestlased lasid juba tsaariajal isamaalt jalga kuni Ülem-Sujetuki ja Vladivostokini välja ja Peterburis elas üle 60 000 eestlase.
Väljrändajad kaotavad rahvusliku identiteedi juba teises sugupõlves. Seega pilt on hädine. Peagi on Eesti valdavalt ingliskeelse olmega segarassiline maa.

ENSV kõikvõimalikud direktorid, tootmis- ja majandijuhid hüppasid kasvõi nahast välja, et saada sotsialistliku võistluse pingereas kas võitjaks või siis vähemalt esimeste hulka. Selle nimel toodi ja meelitati siia sadu tuhandeid võõrtöölisi, kellele pakuti põliselanike arvelt kõigi mugavustega kortereid ja palju muid hüvesid ning õigusi. Näidismajand ja näidisliiduvabariik olid eestlaste paleuseks ENSV ajal ja on seda ka täna, kuid arvestades seda, et Euro-Eestis eestlastele kuuluvaid ettevõtteid jääb järjest vähemaks ja ka eestlaste poolt ärastatud ettevõtete suhtes pole tavaeestlasel enam vähimatki meie-tunnet, siis jääb orirahva valitsejate ainsaks eesmärgiks ainult näidisliiduvabariigi staatuse saavutamine.

Kui minnakse uuele ümberrahvastamise voorule, tuleks kahtlematult eelistada venelasi ja teisi meile lähemal asuvaid rahvaid, kes ei hävitaks meie identiteeti täielikut, võrreldes kaugete rahvastega, keda arvuliselt niipalju, et ülerahvastatud maamuna ei suuda enam kanda! Vähemalt 2 miljardit rohkem kui maakera toita jõuab! (praegu ca 7 miljrdit, 2050 a. prognoositakse 9 miljardit)

Kui minnakse uuele ümberrahvastamise voorule, tuleks kahtlematult eelistada venelasi ja teisi meile lähemal asuvaid rahvaid, kes ei hävitaks meie identiteeti täielikut, võrreldes kaugete rahvastega, keda arvuliselt niipalju, et ülerahvastatud maamuna ei suuda enam kanda! Vähemalt 2 miljardit rohkem kui maakera toita jõuab! (praegu ca 7 miljrdit, 2050 a. prognoositakse 9 miljardit)