Ja teised?

Uhti, uhti, uhkesti
viisk läks Tartust Viljandi,
kaasas põis ja õlekõrs,
õlekõrs kui sääseõrs.
Ei saa üle Emajõest,
hüva nõu nüüd kallist tõest!

Viisk siis ütles targasti
oma seltsilistele:
“Otsas häda, otsas vaev,
põis ju meil kui loodud laev!
Kõrs on mastiks kõlbulik,
mina olen laevnik!”

Põis aga vastas põrinal,
väga kõlav kõri tal:
“Viisu nõu on imelik,
laev ju olgu laberik!
Vaatke, kui ma veeren vees,
kohe oletegi sees!”

Kõrs siis heitis pikali,
sillakene valmiski.
Viisk nüüd hüüdis: “Sild on hea!
Mina sammun üle pea.”
Astus sammu, astus kaks,
sillakene katki praks!

Põnnadi, põnnadi, hüppas põis,
naeris, mis ta naerda võis.
“Vaata, kuidas rumalad
uppusid nüüd mõlemad.”
Tõmbas enda õhku täis
ja karplauhti lõhki käis!
(1888)

Ära ikka rõõmusta lollil kombel teise õnnetusest, sest võid ise sattuda hoopistükkis hullemasse hätta.

Seda õpetlikku laulukest tuntakse, nagu kirjanduseuurijad kinnitavad, üpris laialt ja üle mitmete aegade. Väga autoriteetses Antti Aarne - Stith Thompsoni rahvajutukataloogis, kus kõik muinasjutud oma põhistruktuuri ja -olemuse alusel kenasti arvele võetud, kannab see jututüüp numbrit 295. Ka vendade Grimmide muinasjutukogumikus leidus sellesisuline esimest korda juba 1812. aastal.

See muistend, mida juba ammusest ajast peetakse vene algupäraga olevat, käib tänase Eesti kohta suurepäraselt. Igasugused teiste õnnetuste parastajad võivad ise oma suurest heameelest lõhki minna.

See on mu esimene raamat! Ristiisa Aleksander kinkis selle mu esimeseks sünnipäevaks. Aasta oli 1942, kuid juba siis teati, et parim kink on raamat. "Viisk, põis ja õlekõrs" sai mu "padjaraamatuks" - laps ei jäänud magama, kui seda ta padja all ei olnud. Muidugi võttis vanaema selle raamatusõbralikult väikeselt magamajäänult ära - seepärast on ilus trükis seniajani eriti kallite mälestusesemete hulgas, olnud aegu ja häid inimesi meenutamas.

Vanaema luges loo ette, ilusad pildid aitasid värssidel kinnistuda mällu ja peagi jorutas valgepäine poisike seda lugu lauldagi - algul "omal viisil", aga hiljem ooperlikult maneeritsedes ja tegelikult traagilist süžeed lahti mõtestades. Küllap sellest ka elutõde ja käitumisõpetust sai omandatud.

Tore, et selle õpetliku raamatu kaanepilt on raatsitud lehte panna. Tõepoolest, lausa ime, kui ilusad olid "Kuldse Kodu" sarjas välja antu illustratsioonid! Kui vaadata Grenzstein-Piirikivi selle loo "nüüdisajastatud" pilte, ajab hirmu peale - kuivõrd koledaid lasteraamatuid on ikka osatud teha...

Aga üleüldse väärib igasuguste "filosoofiaüllitiste" kõrval rahva ette taastoomist vana ilus ja headust propageeriv eesti lasteraamat. Sest kuidagigi peab kahandama moeka jõhkruskirjanduse mõju!

Kuigi Eesti upitab ennast juba (tänu ühele maailmaruumi lennutatud vidinale) kosmoseriikide hulka kuuluvaks, on meil hädasti vaja korrata aabitsatõdesid, mis paraku on ära unustatud.

Teisele Eestlasele. Samad mälestused samast ajast ja samast raamatust on ka minul meeles - tollest ajast on meeles kaks raamatut - "Viisk, põis ja õlekõrs" ning "Albikära Antsu lugu" - mõlemad õpetlikud ja päris tänapäevaga seoses lood.