jutt või asi! neil oli võimalus kätt mitte kergitada

on kirjaoskamatu. Kui rahvale meeldib olla vaba, kas siis peab sellega tingimata võistlema ka orjus ja surm?

Mitte-väga-ammu oli meil üks teine Liit. Ka siis oli üks kandidaat ning võimalus tema poolt mitte hääletada!
Praegu tekkis küll tunne, et "vanad head Nõukogude ajad" on tagasi. Aga see, et mõned neid "vanu häid aegu" "nemo" moodi tõsimeeli headeks peavad ... no KRT!

milles küsimus, seltsimees? uurige järgnevaid sätteid ning te näete, et demokraatia toimimine on täiesti võimalik; selleks piisab kui ilmutatakse iseseisvust ja hüljatakse lamba kombel karjas määgimine; ei midagi enamat!

kui te aga neid sätteid lugeda ei viitsi, siis selgituseks niipalju, et presidendiks saamiseks tuleb saavatuda kahekolmandikuline enamus, ka siis, kui kandidaate on ainult üks; kui keegi sellist enamust ei saavuta, siis ... no selle kohta lugege ise § 19 lg 3
§ 16. Esimene hääletusvoor
(2) Valituks tunnistatakse kandidaat, kelle poolt hääletab Riigikogu koosseisu kahekolmandikuline enamus.
(3) Kui ükski kandidaat ei saa nõutavat häälteenamust, korraldatakse järgmisel päeval teine hääletusvoor.

§ 18. Teine hääletusvoor
(2) Valituks tunnistatakse kandidaat, kelle poolt hääletab Riigikogu koosseisu kahekolmandikuline enamus.
(3) Kui ükski kandidaat ei saa nõutavat häälteenamust, korraldatakse samal päeval kolmas hääletusvoor.

§ 19. Kolmas hääletusvoor

(1)... ... ... Kui teises hääletusvoorus kandideerib ainult üks kandidaat ja ta ei saa nõutavat häälteenamust, kantakse hääletamissedelile ainult tema nimi.

(2) Valituks tunnistatakse kandidaat, kelle poolt hääletab Riigikogu koosseisu kahekolmandikuline enamus.

(3) Kui ükski kandidaat ei saa nõutavat häälteenamust, kutsub Riigikogu esimees Vabariigi Presidendi valimiseks kokku valimiskogu.

Ka eelmises Liidus sai ainukandidaat valituks kahekolmandikulise häälteenamusega! Tihti koguni 99,9%'sega. Kuna selles oldi kindlad, siis ei olnud valimiskogu ette nähtudki.

numbriliste efektide armastajad võivad ühisjooni NLiidus ja Riigikogus toimunud valimiste vahel leida küll; sest tõepoolest, viimati küündis ja sealgi ainukandidaadi võiduprotsent lausa 80 kanti; kuid see ongi vaid väline efekt, ei enamat;

tegelikult need võrdlused valimiste osas NLiiduga ei päde; juba Lohe ise toob välja erinevuse, valimiskogu olemasolu Eestis, kus, kui Riigikogu loetud päeva jooksul teisi kandidaate peale ainuma leida ei suutnud või tahtnud, võib tahtmise korral üles seada niipalju pretendente kui kulub (21 allkirja muidugi vajalikud);

ja mida siis „to nemo“ ja Lohe“ õigupoolest tõestada tahavad? et Eesti presidendivalimiste süsteem sarnaneb nagu kaks tilka vett kadunud NLiidu valimistele? et Riigikogu ja selle vanematekogu toimivad kui NLKP kesk- ja kohalikud komiteed, kus õiged kandidaadiv välja sõeluti; üsna radikaalsed seisukohad sel juhul!
mina näitasin, et meil saanuks alternatiivkandidaate seada üles küll kui lihtriigikogulased nende vanematekogu valikut aksepteerinud poleks; aga nad aktsepteerisid, tõstes pea üksmeelselt kätt kuigi neil oli võimalus seda mitte teha; sel juhul kandunuksid valimised jälle valimiskokku kus iga piisava mõjukuse, kvaliteedi ja kandepinna kodanik saanuks pretendeerida Vabariigi Presidendiks

Ka NSVL'is sai formaalselt alternatiivkandidaate üles seada! Ainult et kõik millegipärast aktsepteerisid seda NLKP komiteede poolt üles panduid. Nagu praegugi! Ja ka samadel põhjustel kui siis.

Ka NSVL'is sai formaalselt alternatiivkandidaate üles seada! Ainult et kõik millegipärast aktsepteerisid seda NLKP komiteede poolt üles panduid. Nagu praegugi! Ja ka samadel põhjustel kui siis.

Põhiseaduses ei ole sätet, et Eesti Parlamendi Vanematekogu valib presidendikandidaati.Taas hüpe diktatuuri!!

taevas hakkab selginema; seltsimehed „to nemo, „Lohe“ ja „Jurakas“ tõepoolest peavad NLiidu valimissüsteemi ja meie presidendivalimiste läbiviimist üpriski sarnasteks (eriti annab selliseks järelduseks alust Juraka viimane hüüatus „Nagu praegugi“);
no mis siis ikka, ei uskunud, et siin meie maa nii radikaalseid kriitikuid leidub; teid on juba kolm, ehk moodustate mõne võitlusliidu või partei nende nõukogude igandite eksekuteerimiseks meie kallil kodumaal;

mina ise teiega liituda ei saa, olles endiselt seisukohal, et riigikogulastel oli vaba valik (see on põhiseadusega garanteeritud ja mõned riigikogulased on piisavalt sageli oma partei pealiinist erinevat hääletust demonstreerinud ka, olles siiamaani elu ja tervise juures) mitte hääletada neile ettesokutatud kandidaadi poolt; sel juhul läinuksid valimised taas valimiskokku, kus igaüks, kel 21 allkirja taskus võinuks presidenditooli pretendendina üles astuda; viimasel korral Jõks, Reps ja Helme seda ju demonstreerisidki

Vanematekogu ei valinud presidenti, seal otsiti konsensuslikku presidendikandidaati ja see leiti. Pluss Valimised ühe kandidaadiga ei olnud "nagu Nõuk. Liidus" - valijatele oli antud teoreetiline võimalus "valitav läbi kriipsutada" Milles siis küsimus? - Aga selles, et kommunistide režiimil õnnestus hirmuõhkonna loomisega olukord luua kus valijad lausa kartsid minna kabiini oma õigust realiseerima. Vanemad inimesed peaksid mäletama kuidas sellega oli.
Hääletamisel oli kõigile tagatud võimalus Kaljulaidile mitte häält anda. (Tühi sedel!)
Mis täna on äärmiselt kahetsusväärne, - see on püüd "hääletamises kokkuleppele jõuda" ükskõik kas frakrtsioonides, üldiselt erakonnasiseselt või -vaheliselt. Sellised kokkulepped on õigustühised ja ei kohusta valijat mittemillekski. Kuidas on kujunenud arusaam justkui kandidaadi ülesseadmiseks antud allkiri peab automaatselt tähendama ka selle kandidaadi eest hääletamist?Sellist asja ei ole seadustatud, vaid on kunstlikult loodud vastav arvamusõhkond - a la, nagu kommunistide režiimi päevil kus kandidaate seati üles töökollektiivides kus teoreetiliselt oli võimalus üles seada mitu kandidaati aga eespool mainitud "õhkonna" tingimustes seda ei tehtud ja kandidaat valiti "entusiaistliku üksmeelsusega" ainult ühes isikus ja kuidas sa siis said "töökollektiivi arvamust" eirates valimistel vastu hääletada. - ?!? Just see "kokkuleppelisus" on see mis on meile pärandunud Kommunistide režiimilt, vastava õhkonna loomine millel ei ole valimisseaduses kinnitust - valimised on vabad ja salajased Igaüks Riigikogust on õigustatud mitmele kandidaadile toetust avaldama (või ühele) et "palun väga, mina teile takistusi ei tee, kuulame teid ära (debatid) ja eks siis teen teie vahel oma valiku. Mis siin valesti saab olla?

Palun mis nime need 5"tarka"olid?Miks meil 101"lolli"riigikogus on?Vene-aeg oli ka 1(üks)aga tugeva "töölis-kollektiivi-toetusega".

arust oleks siis olnud kõik korras, kui teiseks kandidaadiks oleks sokutatud Kohvi Hillar. Siis oleks kandidaate olnud 2 ning kõik JOKK.

"inimkonnale" tuleb moderaatori poolt veto panna!

nemo 2016-10-05 10:59:45

Nemoga täiesti nõus. See juraka ja co. punnitatud paralleeli otsimine NL demokraatia teesklemise ja toimunud presidendivalimiste vahel ei päde kohe üldse mitte.

Millega ma nõus pole on nemo arvamus nagu oleksid jurakas ja co. mingid radikaalsed kriitikud. Ei nad pole seda! Pigem on tegemist pahatahtliku moonutuse ja valega.

presidendivalimiste viimase etapi eripära, tundub, peitub Riigikogul tekkinud soovis nüüd, kui see võimalus neile pärast valimiskogu ebaõnnestumist anti teist korda, president kindla peale ise ära valida; nõnda sooviti vältida valimiste venimist, kandidaatide järjekordseid ringsõite mööda maakondi koos rahva juba võimaliku ükskõiksuse ja tüdimusega;

niisiis tahtsid nad presidendi ise teha, kuid kelle hulgast?; kui seada üles endised, kas ei kordu siis vana lugu, et ükski vajalikke hääli kokku ei saa; küllap nii olekski juhtunud;

järelikult tuli võtta täiesti uus; uus ei tohtinud olla Kallaste vastaste kandidaat nagu Marina, või mõne teise grupi isiklik eelistus; võeti standartne eurokraat, eurotibi, kelle parteilised kontaktid olid küllalt vanad, olemaks aktiivsed; arvestades, et nii oravad, sotsid, KE simsonlased ning osa ülejäänutestki on brüsseliusku loodi suurepärased tingimused püstitatud eesmärgile jõudmiseks;

selle riigikogulastes pakitseva soovi tõttu ei olnud neile enam oluline, kas sedelitele kantava eurokraadi otsimisega tegelevad nad kõik või võtab selle ülesande ratsionaalsuse kaalutlustel endale vanematekogu (rolli mängis ka ajafaktor – 14 päeva);

sobilik eurokas leiti; nüüd küsimus sellest, et kas ühe tibi kõrval pidanuks selleks, et valimised ka näiksid demokraatlikumatest demokraatilikud, seisma veel keegi; kommentaariumis tehti vaimukalt stiilne ettepanek seada teiseks pretendendiks Hillar Kohv; mõelge ise, kaks kandidaati, valida saab, demokraatia õilmitseb, JOKK mis JOKK;
kuid nali naljaks; Riigikogule polnud sellist etendust vaja ja kiitus neile; nad olid juba jõudnud arusaamisele, et peale laitmatu eurokraadi nad kedagi teist ei tunnusta ja see, kas taolisi seisab sedelitel üks, kaks või kolm, ei oma neile sisulist tähtsust; presidendiks tuli valida (pan)eurooplane ja nii ka sündis;

seepärast, mõistes küll „jurajakas ja Ko“ pahameelt neile avanenud pildist, mis demokraatlikku valikuvõimalust erinevate kandidaatide vahel ei demonstreerinud, näitasin ma vastukaaluks, et Riigikogu, omades kõiki võimalusi seada ise 21 allkirjaga üles uusi kandidaate või kukutada vanematekogu esitatud läbi (see 2/3 poolthäälte nõue rakendab antud juhul mitte nii nagu juraka grupp sellest aru sai vaid hoopis selliselt, et 81 – 66 ( s. o 2/3 101st) = 15; s. t veel 15 kätt ja valimised läinuksid tagasi valimiskokku) ei tahtnud ega mõelnudki neid õigusi kasutada, sest nagu öeldud, see läinuks vastuollu neid vallanud kollektiivse veendumusega, et nüüd valivad nad presidendi ise ja kiiresti;

sm Lobjakas aga võib muidugi oma peavoolu keskse ja muidu igati korrektse jutu sekka aeg-ajalt ka
kriitikat puistata, mis antud juhul oli täiesti ohutu, aga näiteks juraka grupile peale läks, ja nõnda endale plusspunkte teenida; kui ta meid tulevikus juba mõnes olulisemas küsimuses veenma peab, siis teda usutakse, rahvamees ju!

veterinaarid ütlevad:Hädatapp,et saaks mingigi liha ja naha ning majanduskahju oleks väiksem.Ligi poolaastat kestnud kampaania oli ju sulaselge raiskamine.Demokraatiast ei tasu rääkidagi...

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/rein-taagepera-presidendivalimistest-loobume-kahe-peaga-vasikast?id=75835411

Eeskujuks on P - Korea!

presidendivalimised on meil usaldatud Riigikogule või siis valimiskogule; et presidenti ei vali rahvas otse on parlamentalistliku riigi puhul tavaline; seiskohad, et presidendi otsevalimine meie riigikorda ei sobi, kõlasid juba Põhiseaduslikus Assamblees, eriti ERSPlaste suu läbi;

niisiis olukorras, kus valimistega tegelesid kaks selles ette nähtud institutsiooni pole meie viimaste presidendivalimiste taustal demokraatia kriisist nii väga kõnelemiseks põhjust;

mida viimatised valimised näitasid, polnud riigikogulaste suveräänsuse piirang nagu Lobjakas viidatud tsitaadis lobiseb,

vaid kehtivast valimiskorrast tulenevalt esmakordselt praktikas aktuaalseks muutunud olukord, kus pärast seda, kui esimesed kaks katset Riigikogus ja valimiskogus aia taha lähevad ja pall riigikogulaste kätte tagasi põrkub, millega silmitsi seistes tekib neil kindel tahe (riigikogulaste enamus otsust ei saa kuidagi ebademokraatlikuks pidada) president ise ja kiiresti ära valida;

et kiire äravalimise eelduseks oli kõikide Riigikogus esindatud parteide jaoks võimalikult neutraalne kandidaat ja peale kõige muu ühendab valdavat osa riigikogulasi brüsseliusk, siis tehtigi presidendiks standartne eurokraat; kõik see toimus korrektselt, riigikogulaste suurel üksmeelel, keda oma valikust loobuma ei suutnud keelitada isegi isegi mitte võimuloleva presidendi (väidetavad) telefonikõned parteide juhtfiguuridele;

protsessi, laiemalt kehtiva valimiskorra, puuduseks oli ja on aga hoopis see, et rohkem või vähem väärikad kandidaadid, kaasa arvatud need, kes viimati valimiskogus üles seatud olid, jäid ja võivad ka tulevikus valikust välja jääda; neil põhjustel võiks valimisseaduse muutmist muidugi kaaluda; seetõttu on valimisseaduse muutmiseks ettepanekuid teinud Taagepera õigel teel kuigi lähemal vaatlusel osutuvad tema ettepanekud lähtuvat vaid alasti praktilisusest (et saaks aga kiiremini resultaadi kätte) ; selline utilitaarsus jätab täiesti kõrvale asjaolu, et president, kui teda meile ikka tõepoolest vaja on, kasvõi moraalse kompassina, peab olema valitud laiapõhjalise konsensusega, vähemalt absoluutse häälteenamusega; tegelikult ka Taagepera ettepanekud, kui need realiseerida, ahistavad demokraatiat, sest loobudes isegi 50% + 1 nõudest (kõnelemata 2/3 enamusest), nagu politoloog ette paneb, saaksime presidendi, kel algusest peale rahva enamuse toetust pole; ehk põhimõtteliselt säilub olukord, kus suppi keedetakse kiirmeetodil; saab isegi välja tuua, et kui praegune president valiti 81 poolthäälega siis Taagepera ettepanekud lubanuksid seda teha ka vähema kui 50% häältega ( muutke viimase vooru reeglit nii, et mingi otsus peab kerkima. Kui kahel kandidaadil on ühepalju hääli, visake kulli-kirja); kus see demokraatia võit siin on?