Miks mitte koduteenindus, kodupõetamine, milleks see s seal vahel, üks keelega vigurdamine igalpool.mitmuse vohamine jms väärastused. Aga Tiitus Marga nagu alati, väga hästi mõeldud. KN võiks selle kirja või ta ise sinna noile otsustajaile saata. Nad ju ise mõelda ei oska. Nad on kõik võimust hullunud.

Saadan seda" kirja (tegelikult saadan proj.ideekavandeid 8 aastat 4 variandis kõikvõimalikele "neile seal".Isegi hr.Ansipit õnnitlesin kui peaministriks sai,õrnas lootuses ja nooruslikus naiivsuses,et EHK TA SIIS ISE LOEB ja TEEB.
Ei ole sõnadega vigurdamine-Koduteenindus tähendab seda,et kui keegi ei jõua kas ajutiselt või jäävalt teatud teenuseid ,töid osta või ise teha,siis on loomulik? et saab selleks abi.Need on kõikvõimalikud kodutööd ja parandused,mis normaalseks ,Euroopa kultuuriruumis aspekteeritud eluks vajalikud on.Ta ka organiseerib abi näit.ahjuparandaja,ajab asju vajadusel jne.

Kodupõetus -tähendab seda,et põetaja,kes tuleb voodihaige juurde 2-4 korda päevas,olenevalt vajadusest-vahetab pampersid,kakatab,söödab,kuulab ära,organiseerib eriarsti visiidi ,täiendava koduõe visiidi jms.vastavalt haige soovile.
Kõiki neid teenuseid saab TELLIDA sellestsamast "võrgusilmast"(ka ette tellida,ja seinal on teenuste loetelu,mida täiendatakse PIDEVALT VASTAVALT VAJADUSTELE NAGU ELU NEID ETTE TOOB)Kas üheks korraks üht teenust või elu lõpuni mingit teenust.või teenuste paketti.LAHENDATUD PEAVAD SAAMA KÕIK ABIVAJAJA MURED JA SOOVID NAGU TEMA TEGELIKULT VAJAB JA SOOVIB.SEE ON VÕIMALIK!Praegu aga lähevad rahad surilate ja vanadekodude majade ja inventari ja neid -st.hooneid teenindava personali ülalpidamiseks,mitte aga abivajajatele OTSE.Keegi ei küsigi nende tahtmisi,sest ametnik on nii harjunud ja tema vastutust võtma ei hakka,ka on vanadekodud ja hooldushaiglad sageli kasumlikud ETTEVÕTTED!Ja kui ka alati ei ole,on nad kohalikele liidritele mugavad.Midagi UUT pole vaja teha,vastutust ja tööd juurde.
Rootsis tehti ammuilma uurimus ja küsiti vanadelt,kas soovivad vanadekodusse minna.Kõik vastasid jaatavalt.Asi tundus uurijatele imelik ja nad uurisid edasi,millest selline üksmeel... Tuli välja,et nad vastasid jaatavalt,sest arvasid(teadsid)et ühiskond ootab neilt seda!Tegelikult tundsid õudu selle ees.Uurimus ei jäänud pelgalt kausta ja koduteenuseid ja muud kuduabi mitmekesistati ja suurendati tunduvalt,mitte ei saadetud vanadekodusse nagu varem-See maa erineb Eestist selle poolest,et uurimus tehti,et tõesti leida pärisvajadused ja kui selgeks saadi siis ka tehti nagu TEGELIKULT SOOVISIOD VANAD.

Koduteeninduse ja põetusteenuste vahe on swelles,et neid teostavad erinevad inimesed,kes käivad abivajaja juures.See annab võimaluse tegeleda vaid oma ülesannetega,neile keskenduda ja nii pole abivajaja juures olla vaja väga kaua.Põetuse puhul 30 min-2 tundi-vastavalt vajadusele ja sellele,mitu korda päevas käiakse 2-4 korda.See annab võimaluse teenindada rohkem kliente,seda eriti ka seetõttu,et kliendid asuvad kõik väikesel maaalal.Kui näit.voodihaige juures käib rohkem erinevaid abistajaid ei tunne ta end kunagi üksi ja abituna ja tal on võimalus abi küsida kui keegi oma kohustusi ei täida nagu vaja.Voodihaige juures käiks näit.koduteenindaja 2-3 korda nädalas(toob toidu,valmistab,organiseerib asjaajamised,maksed jms.Seda,mida soovitakse ja milles kokku lepitud.Äkiliste vajaduste ilmnedes ta loomulikult organis.ka nende täitmise.Käib põetaja (vastavalt vajadusele-paljud suudavad ise pissipudelit tõsta,jooki võtta,helistada jne.)2-4 korda päevas,käib koerajalutaja (tudengid jt.teeniksid heameelega lisaraha,mis ei pea suur olema)vajadusel koduõde või eriarst,vajadusel protseduuriõde (näit.kord nädalas pissikoti ühendusvoolikut puhastamas)jne.tuleb televiisori või arvutiparandaja,tuleb autojuht ja saab autoga vajalikku asutusse sõita jne.
Alati ei vajata väga palju abi.Näit.tuleb koduteenindus ja peseb aknad või teeb suurpuhastuse,aitab pesta vanainimest (valdade poolt saadetud sots.tööt.seda tihti teha ei taha ja vanurid kardavad peale ajada,kuigi teenuste loetelus see sees.Paljudel pole pesemisvõimalustki-pole ei dussi ega boilerit,sest lihtsalt ei suudeta osta ja osata organis.nende panekut.Kütab ahju või toob puud sisse jne.Põetust siin ju vaja pole.

Vaja on normaalset pensioni,millega osta pamperseid ja pesemisvõimalus tekitada ja kasvõi üheainsagi toa soojustamine vanuri kodus.Ja kui seda pole,siis on ikkagi RIIGI ja /VÕI MAAVALITSUSE KOHUS need võimaldada.Sest inimene sõlmib ju riigiga kirjutamata kokkuleppe(mis ei tähenda ,et see juriidiliselt ei kehti),et pensionieas saab ta hoolt ja abi,sest aitab riigil üles kasvatada ja koolitada võõrad lapsed oma panusega ühiskatlasse.Peale selle peaksid inimõigused loogiliselt tagama normaalseks eluks vajaliku,arvestades inimese tegelikke soove.Riik ei olegi ju muud kui vastavalt tsiviliseerituse astmele kokkuleppeline eksisteerimise,vajaduste rahuldamise ja turvalisuse tagamise vorm.
Ega haige või vana ei tahagi kellegagi koos elada,kellele ta ristiks on.Ilmselt on tal oma kodu olemas.Veel on.Võimaldatagu talle siis üksi elamine ka haigena ,ka siis kui paljusid asju teha ei jaksa-siis ei ole ta "tüliks" -Ja ärgu kiirustatagu tema kodu ärastama ja teda ennast sunni alla painutama.

Vaga hea info. Ma kuulsin et mones linnas/vallas saab ka koduhoolduse jaoks (kui naiteks on keegi halvatud vms/,kysida linnavoimult teatud toetust, mille abil saab kohaldada ruum haige poetuse jaoks kodus.Miskiparast inimesed ei tea ja "need seal" abivajajat ja tema sugulasi sellest ei teavita. Seda nimetatakse vist säästupoliitikaks.

Eesti ülisäästlik (õigemini - koonerlik) sotsiaalpoliitika ei kõnele austusest eriti nende inimeste suhtes, kes on oma ausasti elatud tööelu lõpetanud. Sellepoolest kuulub Eesti vähearenenud ja ülikitside riikide hulka, kus ei hinnata ausat, sageli ennastohverdavat töötamist.

Nii kodus kui ka hooldeasutustes põetatavatega seoses tuleks meeles pidada sedagi: Septembrikuu teisel pühapäeval (tänavu 14. sept.) tähistame vanavanemate päeva.

Koguni sotsiaalkaitseminister Helmen Kütt on kutsunud lapselapsi seda päeva vanaemade ja vanaisade jaoks eriliseks tegema. Ta kutsub üles sel päeval mõtlema oma vanavanematele ja, kel vähegi võimalust, neile külla minema. „Vanavanematel on väga suur roll meie elus, suurem kui me kasvades seda arvatagi oskame. Oleme kindlasti palju paremad inimesed tänu vanaema ja vanaisa elutarkusele, kannatlikkusele, mõnele suurepärasele retseptile ning koos ettevõetud tegevustele. Suurimat rõõmu teeb igale vanaemale ja vanaisale see, kui lapselapsed neid meeles ja olulisteks peavad. Täna on just see õige päev, kus vanavanematele külla minna, midagi toredat koos teha või kui vahemaa tänases rutakas maailmas on pikk, teha üks pikk ja sisukas telefonikõne ning öelda suur aitäh!"

Minu vanaema oli väga seltskondlik.Loomult ja ka tema esimene abielu tingis selle oskuse lihvimist-tsaariaegse ametniku naine pealinnas pidi oskama külalisi vastu võtta ja inimestega lävida.Eks oskas ka.Hiljem juba vanemas eas,kui ta oli alles 60-70 a. käis tema sünnipäeval alati palju rahvast.Sugulasi maalt ja linnast,laud oli lookas nagu tol ajal (nõuk.ajal)kombeks.Mina pisikese tirtsuna sain suure huviga jälgida inimesi,nende välimust,käitumist jne,tähele panna üksikasju.
Kohal oli ikka kuni 20 inimest.Inimesed tulid,sest said suhelda,pakkus vaheldust,ka toit polnud ükskõik,sest vanaema Elise küpsetas fantastiliselt palju ja hästi.Sellised kokkutulekud võimaldasid ka tutvuda inimestel ja mõnikord võis alati sel viisil romaan.
Mida vanemaks vanaema jäi,seda vähem rahvast tuli.Veel saadeti telegramme õnnitlustega.Aga tema tutvuskond vähenes,sest vananedes muutub inimene pealiskaudsel lävimisel ebahuvitavaks,(me eestlased oleme äärmiselt pealiskaudne rahvas)tema "salongist" ei leia enam vajalikke tutvusi,kaob võimalus flirdiks jms.Tema 80.sünnipäeval oli vaid 3 inimest-tütar,üks sugulane,kes temasse sugugi hästi ei suhtunud,selle vaene kaaslane ja mina.Nägin,et vanaema oli algul segaduses,kahetses ja seejärel tõeliselt kurb.
See on mul meeles siiani.Ta elas 86 a. ja ülejäänud 6 aaastal ei tulnud enam keegi ega korraldatud ka sünnipäevi.Vanaema elas oma viimased aastad sügavas depressiionis.See oli ilmselt vanadusdepressioon.Ka oli ta olnud tõeline kaunitar ja elas lõpuni üle seda,kuidas vanus oli teda muutnud.Tal oli ka leseküür.Tol ajal (ega ka praegu) ei osatud depressiooni ravida ega tähelegi panna.Eriti vanade puhul.Nagu nüüdki.Ta ei tahtnud isegi teatrisse enam,mis oli varem üks tema meelislõbu.Ometi,kui keegi suutnuks teda avada,minul see hetketi õnnestus,oli temas väga suurt tarkust,midagi selgeltnägijalikku.Aga olin noor ja äärmiselt aeglase arenguga,ma lihtsalt ei suutnud ega osanud teda aidata.
Arvan,et vanainimestel peaksid olema turvaisikud küpsemate ja tundeintelligentsilt arenenumate nooremate hulgast-mitte et nad peavad sünnipäevi jms.pidama,aga et inimesel oleks kindlus,et kui temaga midagi juhtub,et tuleb keegi omakasupüüdmatu ja ajab mõned ametlikud asjad jutti.Sots.osak.pole see koht,võib olla selle vastu just tegutseda tulebki...No et see inimene on kasvõi testamendi täitjaks,abiks lemmiklooma paigutamisel või talle kodu leidmisel,et ta ON OLEMAS,toob kasvõi notari kohale,seisab kellegi pahatahtl.mõju vastu -lihtsalt ON.Mitte ta ei põeta ega tee koduteenust.Mina mõtlen,et sel viisil saab ka see turvaisik elu paremini tundma,areneb intelligentsilt,saab ehk teinekord mõne targa ütlemise osaliseks mille mõte avaneb talle alles mitmekümne aasta pärast ja on toeks või õpetuseks.
Mida

Mina pole veel kuulnud et mõni omavalitsus oleks ruumi kohandanud.Ehk mõne sanga kempsu seina külge panevad ei muud.