Kirjutises on toodud, et tänu kompenseerimisele, said oma elu sõja järel parandada vaid varakad. Seda masendavam on fakt, et need varakad baltisakslastest ümberasujad, kes 1941.a. legaalselt loovutasid oma varad NSV Liidule, kes maksis Saksamaale nende varade eest- jätkus natsile omast jultumust hakata taotlema ebaseaduslikku vara. Seda sai muidugi teha vaid diili tegemisega tookordse võimuga, mida juhtis Laar. Raha ei haise, oli iseloomulik ka isamaalisuse varjus tegutsenudd poliitilisele parteile.Faktid räägivad raha liikumistest läbi Adenaueri fondi jms. Kompromissitult tõlgendati Eestis üleantud baltisakslaste vara õigusvastaselt võõrandatuna.Seda kinnitust on hiljuti korranud ka Ansip, vastates Riigikogu Keskerakonna saadiku küsimusele.Eeltoodu on killuke praeguse võimukoalitsiooni väidetavatest vägitegudest ja sellest ka arusaam, miks just Savisaare isik on sihikul, kes valdab liialt palju informatsiooni. Ajaloost on teada, et sellised inimesed on kuulunud füüsilisele ja vaimsele hävitamisele. Just seda viimast on Eesti moodi demokraatias eriti enne valimisi harrastatud.

Eesti on omandireformi valdkonnas Eestis ise NLiidu õigusjärglane ja kõik need nõudmised, mida 1991. aasta juulis ORAS-ga Nõukogude keskvõimu vastu esitati, tuleb seega eestlastel endil kinni maksta.
Ei saa esitada nõudeid ka Venemaa ja tema tollaste liitlaste USA, Inglismaa ja Prantsusmaa vastu.

Baltisakslastele tuleb tagastada ka 1922. aasta maareformiga äravõetu, ja heaga!

Pole olnud sellist asja, nagu "Umsiedlund 1939-1941". Olid Umsiedlung 1939-1940, mida reguleeriti Eesti ja Saksamaa kokkulepetega ja Nachumsiedlung 1941, mis toimus NSV Liidu ja Saksamaa kokkuleppe alusel. Juriidiliselt ei ole kuidagi võimalik neid ühe asjana kujutada, seega Tallinna linnavalitsuse korraldatav konverents on juba ette ära öeldes täielik vuffel.

to Revaler
See ongi üldnimetus, mis siis jaguneb erinevateks osadeks

Isiklikku rumalust tuleks habeneda mitte sellega praalida! Saksa Liitvabariigi voimud on korduvalt ja erinevates (ka Eestis kattesaadavates dokumentides rohutanud, et Saksa pool kasitles 1941 aasta jarelumberasumist 1939 aasta kokkuleppe alusel toimunud umberasumise jatkuna. Protsess pohines 1938 aasta NSVL ja Saksa raamlepingul milles NSVL kohustus mitte takistama Ida Euroopas elavate saksa rahvusest isikute umberasumist saksa riiki. ning mille Hitleri / Himmleri poolt antud koondnimetuseks oli Heimkehr ins reich e. Kojupoordumine riiki. Noudeid kaotatud Ida-aladele sh Eestisse jaanud varade eest said Saksamaale esitada Umberasujad , jarelumberasujad ja nn. riigisakslased. 1953. aasta Bundesvertriebenergezets andis vaga tapselt nii territoriaalse, ajalise (31 jaan 1931) kui rahvuskuuluvuse maaratluse ja sinna sisse kuulusid moistagi nii umber kui jarelumberasujad Eestist!

Siit lahkus hulga ka nn kadakasakslasi.

See va "Vaterlandi läinud" sakslaste varade mitmekordse kompenseerimise teema saab olema ilmselt üks piinlikumaid seiku Eesti Õigusteaduse ja Eesti poliitika ajaloos. Selles küsimuse ei maksa ei seadus, õiglus ega moraal, sest 1990-ndtae Isaamaa ja tema kloonid (Reformierakond & Res Publica) lihtsalt tahavad selle vara ümberasujatele anda!

Kas keegi oskab täpsustada, millal ja kus see konverents toimub?

Ma ei tea midagi Saksamaa ja NSV Liidu raamlepingust 1938, küll aga tean, et nimetatud aastal ei saanud NSV Liit kuidagi kaasa rääkida Eesti sakslaste kuhugi ümberasumises või selle takistamises. 1938 oli Eesti iseseisev riik ja kohalikud sakslased olid Eesti kodanikud, kellele mitte kuidagi ei saanud kehtida mingid NSV Liidu poolt mingi kolmanda maaga sõlmitud lepingud. Saksamaa asus oma rahvuskaaslasi okupeeritud Poola alale kutsuma alles 1939 sügisel, et päästa neid NSV Liidu lõugade vahelt.

to Revaler to ülitargale kl. 14:34 2011-02-17 15:34:52
Saksamaa hakkas valmistuma sõjaks Nõukogude Liidu vastu ja seetõttu kutsus oma rahvuskaaslased Saksamaale.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/ajaloolane-esimesed-umberasujad-viis-eestist-propaganda-teised-sojahirm.d?id=40617886

Eesti ajaloomuuseumi teaduri Olev Liiviku sõnul lahkus Eestist esimese Saksamaale ümberasumise lainega 1939. aasta oktoobrist kuni 1940. aasta maini umbes 13 500 ja teisega — jaanuarist kuni märtsini 1941 — umbes 7000 inimest.
Kui 1939. −1940. aasta väljarändajad olid valdavalt sakslased, siis 1941. aastal umbes 7000 ümberasunust hinnanguliselt kuni 4000 olid mittesakslased, nende seas nii eestlasi kui ka isegi venelasi. Liivik tõdes, et järelümberasumisel oli Saksamaa mittesakslaste suhtes vastutulelik ning koguni kostis mõnede saksasõbralike ja sidemetega eestlaste eest, keda NSV Liit muidu sakslastena ei oleks aktsepteerinud.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/savisaar-lihtsameelsed-rahvuslased-ei-moistnud-umsiedlungi-kahjulikkust.d?id=40616372

„Umsiedlung'i alates ei saanud suurem osa eesti ühiskonnast arugi, millist kahju see Eestile valmistas,“ nentis Savisaar. „Lihtsameelsed rahvuslased hõiskasid, et „700-aastase orjaaja“ viimased kandjad lahkuvad. Ei tahetud märgata, et lahkunute seas oli toonase Eesti riigi eliiti kuulunud isikuid. Saksamaale siirdusid kolm Tartu ülikooli ja kaks konservatooriumi professorit, Tallinna linnaarhivaar Paul Johansen, pankur Klaus Scheel, tööstur Martin Luther, riigi aseprokurör ja üks Riigikohtu liige, kaks koloneli, sõjaväe ülemprokurör, kindralmajor Rieberg, mereväe ülemjuhataja kontradmiral von Salza, nimekaid sportlasi jt.“
Eesti võttis 1991. aastal vastu omandireformi aluste seaduse. Selle kohaselt oli keelatud restitutsioon isikuile, kes olid Saksamaale asudes vabatahtlikult loobunud Eesti vabariigi passist. 1997. aastal seda seadust muudeti ning kõik ümberasujad said tavalise subjekti õigused, välja arvatud need, kes on saanud enne sõda Nõukogude Liidu poolt hüvitist või pärast sõda Saksa riigi poolt sõjakahjude kompensatsiooni.

„Kahjuks ei kaasnenud seadusesse üldsõnalise määratluse lisamisega õiguslikku regulatsiooni, mille alusel tegutseda,“ nentis Savisaar. „Tallinna linnavaraameti andmeil on ümberasujate ning nende järglaste seas praeguse seisuga kuni 300 potentsiaalset subjekti. Neist aktiivsed on umbes 30 taotlejat. Käimas on kümme kohtuprotsessi, milles hagetakse ümberasujate varasid.“

18. veebruaril 2011. Taliinna linnavolikogu saalis toimunud ajalookonverentsil esinesid väga sisukate loengutega ka Poola Vabariigi Suursaadik, Läti, Leedu, ja Tsehhi ülikoolide akadeemilise kraadiga ajaloo ja õigusteadlased. Kurb, et Delfi kõigi nende akadeemiliste ettekannete seast ainult kohaliku ajaloomuuseumi töötaja ettekande oma uudiste seas ära tõi. Oluline oleks siinkohal teadvustada just iseseisvate Tsehhi , Poola ja Leedu riikide seisukohta. Üheski nendest riikidest ei olnud, seni Eestis õige ja Vabatahtliku kokkuleppena näidata püütavat 1939 aasta lepingut olemaski. Sakslaste ümberasumine neist riikides toimus ainult sarnaselt meie 1941.a. Saksa Riigi ja Nõukogude Liidu (seega kolmandate riikide) vahel sõlmitud riigi- ja rahvussakslaste järelümberasumise kokkulepetele. Leedu, Poola ja Tsehhi riigid on otsustanud, et nemad ei pea ega tagasta/kompenseeri varasid ümberasunud sakslastele. Selle seisukoha õigsust tava, rahvusvahelise ja ajaloolise õigsuse seisukohast on kinnitanud Poola Vabariigi osas Euroopa Imnimõiguste kohus oma otsuses ja Tsehhi osas kõik Euroopa Liidu liikmesriigid (sh. Eesti Vabariik) nõustudes just selles küsimuses Tsehhi Vabariigile mööndud , Euroopa Liidu lepingu eriklausliga nõustudes, millega tunnistati Tsehhi riigi ja tsehhi kohtute otsuste täielikku ja kestvat õigsust selle kohta, et Tsehhi ümberasustatud sakslaste varasid ei tagasta ega kompenseeri. Eesti siseselt teostab Eesti Vabariigi valitsus taaskord täpselt vastupidist põhimõtet. Konverentsil jäi ülesse ka küsimus, et miks ei ole Eesti võimud , Eesti nii palju tüli ja ärevust põhjustanud ümberasujate küsimuses pidanud vajalikuks seda Poola kohta tehtud Inimõiguste kohtu otsust ja nn. Tsehhi eriklauslit ning muid sarnaseid dokumente rahvale tutvustada? Võib-olla leiab Kesknädal vajaliku ja võimaliku olevat tulevikus neid rahvusvahelisel konverentsil osalenud teadlaste ettekandeid tutvustada.

18. veebruari Linnavolikogu (moderaator Peeter Järvelaid) ja Tallinna linnaarhiivi (Küllo Arjakas, mõlemadl Keskerakonnast) konverentsil selgus, et ühises Euroopa liidu õigusruumis lahendasid riigid baltisaksalste vara ksüimuse diametraalselt erinevalt.
Tšehhi pani terve Euroopa ootama Lisaaboni lepingu allakirjutamisega, nõudes endale garantiid, et ta ei pea mitte kunagi mitte mingitel tingimustel jagama oma rahva vara II m/sõjaga seoses lahkunud sakslastele.
Ja üks asi tuli 18veebr konverentsil veel välja - et kuna 23. aug. 1939 oli sõlmitud Molotovi-Ribbentropi Pakt, siis sellga olid jagatud Saksa-Nõukogude mõjupiirkonnad, millest tulenevalt nähti ette baltisakslaste ümberasumine Vaterlandi (Saksa isamaale)Eestist ja Lätist, vähem Leedust (vaid Klaipeda oiirkonnast). 1939. okt ümberasumine ja 1941 järelümberasumine tulenesid seega MRPs-t mõlemad, mistõttu ei Läti ega Eesti ei olnud isegi 1939.a vabad subjektid otsustama ümberasumise üle, vaid pidid tagama ainult protessi tehnilise teostamise käsu korras. Käsus aga leppisid kokku kaks riiki üle Läti ja Eesti pea!
Samuti öeldi konverentsil, et ümberasumine oktoobris (mis teostati kõigest 6 päevaga) ei alanud mitte Hitleri raadiokõnest, vaid oli ette valmistatud Saksamaal juba vähemalt alates 1936. aastast (Eestist pärit sakslaste abiga, kes olid kutsutud tööle Saksa riigiametitesse!). Oktoobriks 1939 oli Saksamaa saatnud laevad juba varem Eesti reidile, ja kui Hitler kutse raadios edastas, olid laevad kiiresti meie (samuti Läti) sadamates. See oli kaua ette valmistatud protsess.
Siit lahkunud inimesed paigutati vastvallutatud Poola aladel korteritesse ja majadesse, kust poolakad (juudid) olid saadetud koonduslaagritesse. Baltisakslaste mälestusraamatuis meenutatakse häbenematult, et "supp oli laual veel soe" ja "puhas pesu lebas kummutites".
Kõige selle valguses jääb arusaamatuks, miks Eesti valitsus eesotsas Laari isamaalastega ja neist 1994. aastal eraldunud reformierakondlastega, samuti nn erahuvidest pimestatud omanike liit üha toetavad hitlerlaste aktsiooni veel 70 aastat hiljem oma koduse eesti rahva vaesustamise kaudu.
Miks tänased eestlaste (lätlaste) põlvkonnad peavad maksma kinni mingise sõjaaegse suurriikide kokkuleppe? Tsehhi, Poola, Leedu seda ei teinud.

Huvitav miks Saksamaa pidi 1939 "Klaideda piirkonnast" (s.t. Memelist) sakslasi ümber asustama, kui see piirkond Saksamaale kuulus?
Mis puutub sellesse, et Eestil justnagu polevat olnud midagi kaasa rääkida, siis Eesti rääkis üsna palju kaasa selles osas, kuipalju raha ja vallasvara ümberasujad kaasa tohtisid võtta. Eesti oleks võinud ka vastata Saksamaa ettepanekule üldse keeldumisega, jättes sakslased siia koos eestlastega omamoodi pantvangi, mis olekski olnud kõige targem tegu ja pannud Saksamaa võib-olla natuke rohkem hoolima Eesti iseseisvuse säilitamisest.
Tshehhi ja Poola käitumine on üldse alatu. Nagu raisakotkad kiskusid nad omale maad purustatud Saksamaa käest, viies läbi etnilise puhastuse koos julmade massimõrvadega. Mitu miljonit saksa tsiviilelanikku tapeti tshehhide ja poolakate poolt.
Mis Leedusse puutub, siis NSVL vallutas Memeli koos ülejäänud Ida-Preisimaaga 1945, misjärel saksa elanikkond kas tapeti või küüditati. 1948 anti Memel (nüüd Klaipeda) Kaliningardi oblasti koosseisust Leedu NSV-le, mistõttu Leedu ongi tänapäeval üks tükeldatud Saksamaa omanikke ega taha loomulikult midagi kuulda oma röövsaagist osakesegi loovutamisest oma ohvritele. Tshehhia, Poola ja Leedu - hale ja põlastusväärne seltskond!

Mind on alati "vaimustanud" see - tervet muud maailma õlgu kehitama ning muigama pannud, ikka ja jälle korduv olukord kuidas mõni järjekordne tulihingeline (tavaliselt madala haridusega) "Eesti patrioot", olukorras kus talle endale mingit vastutust ega ohtu ei ole, räuskab ja teeb selgeks, et terve maailm (siinkohal siis Tsehhi, Poola ja Leedu käitumisele hinnangut andes) on loll ning marsib valet, Eesti ainsana aga õiget jalga!

1920. aasta 2. veebruaril okupeeris Prantsusmaa vastavalt Versaille rahulepingule Memeli (Klaipeda) piirkonna.
1923. aasta 10. jaanuaril alustasid Leedu väed prantslaste väljaajamist.
22. märtsil 1939 loovutas Leedu Klaipeda piirkonna Saksamaale pärast Saksamaa välisministri Joachim von Ribbentropi 20. märtsil esitatud nõudmist. Ribbentrop ähvardas, et Memel võetakse vajadusel teiste vahenditega. 23. märtsi varahommikul saabus linna Adolf Hitler, kes kõneles kohaliku teatri rõdult rahvale.
1945. aasta Potsdami konverentsiga võeti Saksamaalt Ida - Preisimaa ja praegu on see jagatud Poola, Venemaa ja Leedu vahel.

Omaette huvitav ajalugu on ka Vilno (Vilniuse) piirkonnaga, mille on Punaarmee kahel korral Leedule üle andnud!

http://greyfalcon.us/Belschrmiet.htm
1945. aasta 19. veebruaril katsetasid sakslased väidetavalt Praha lähistel Bellonzo ketast.