Needsamad mammoona-mehed ei suhtunud lihtrahvasse sugugi paremini ka esimese vabariigi ajal. Mu endine töökaaslane rääkis sellise loo. Ta oli taluperest pärit tugev maapoiss, kes tegeles maadlusega. Tuli linna ja vist bussijaamas kohtas linnavurlesi, ärikate võsusi, kes hakkasid teda pilkama tema riiete üle ja läksid käsitsi kallale. Aga poiss vihastas ja nii need linnavurled lendasid hunnikusse. Siis oli neil alles vandumist. Ega siis tõusikud ei pidanud lihtsat eestlast inimeseks, lihtne eestlane oli mats, keda tuli mõnitada ja keda tuli ekspluateerida. Eesti rahvas, mõelge järele, mida kujutavad endast meie praegused tõusikud.

Mementole -kas Sina julged öelda ,et faktiliselt polnud Eestis vene Okupatsiooni milline kestis 50 aastat ? Paber kannatab kõik -kuid kui ütled ,et tegelikult ei olnudki vene ega saksa Okupatsiooni oled idioot . Ja "muigajale"! . Kas Sina tahad see tark olla ja tead kuipalju olid kinnisvara omanikud võlgu Eesti Pangale ? . Suuremal osal polnud mingeid võlgasi . Ka minu isa KINNISVARAL POLNUD SENTIGI VÕLGA .

to Jaanus

Saksa okupatsioon oli, Vene okupatsioon oli viimati aastal 1917.
1946. aasta 16. oktoobril hukati Nürnbergi tribunali otsuse põhjal sõjakurjategijaid, keda süüdistati muuhulgas ka Nõukogude Liidu seaduslike liiduvabariikide okupeerimises.
Nõukogude Liit oli rahvusvahelise finantseliidi projekt nagu ka Euroopa Liit, mis areneb edasi Euroopa Ühendriikideks.
Enamus maju ehitatigi panga laenudega nagu tänapäevalgi.
1940. aasta septembris jäeti Nõukogude - USA lepingu alusel Eesti kuld USA-sse Eesti riigi ja eraisikute võlgade katteks ja Eestis olnud USA omandi kompenseerimiseks.

"Kõige rõõmustavam oli 20. augusti tähistamine suure pidulikkusega ja kõrgel riiklikul tasemel. Rahvas on tagasi saanud talle kuuluva pidupäeva ja võis näha, kui suure innuga isamaa teist iseseisvuspäeva tähistati
Aga keegi võiks siiski välja anda ka artiklikogumiku 20. augusti mõnitajate mõtetega. Oleks õpetlik.
Eesti Komitees kõlasid kodusõjaähvardused
20 iseseisvuse aastat on Arnold Rüütlit ja Edgar Savisaart mõõdutundetult süüdistatud, kahtlustatud ja halvustatud. Aga nad on vastu pidanud. Mis hinnaga, seda me ei tea. Kindlasti ei tee pikka aega kestev ülekohus kedagi paremaks.
Tarmo Vahter on teinud ausa alguse. Paljud on seda oodanud 20 aastat. Loodetavasti tuleb ka lisa. Kui Eestis arhiive ei suleta ja kui kättesaadavaks muutuvad Välis-Eesti organisatsioonide arhiivid, siis võib saabuda suurem selgus, miks ikka Eesti Kongress töötas vastu kõigele, mis reaalselt viis de facto iseseisvuse suunas.
Kangur meenutab, nagu Tarmo Vahtergi, mida Eesti on võlgu suuremeelsele Vene presidendile. Eestis valitsema pääsenud valikulise de jure liini poliitikud ei raatsinud Jeltsinile isegi ordenit anda - otse uskumatu väiklus.
Ja millega vastavad Eesti praegused valitsejad, kelle roll iseseisvumisvõitluse ajal oli nullilähedane või koguni häbiväärne? Nad vastavad uue õpetusega Eesti iseseisvumisest: mitte kedagi pole vaja esile tõsta, selles kirglikus võitluses pole suuri nimesid, vaid meie kõik, rahvas, tegime ajalugu.
Nii marksistlikku ajalookäsitust ei õpetatud isegi Hruštšovi-aegses Tartu ülikoolis."

Nii õiged sõnad nii õige raamatu nii õigelt arvustajalt.

Paganama õigesti, täpselt kümnesse antud hinnang: "Nii õiged sõnad nii õige raamatu nii õigelt arvustajalt."

Ei tohi ka unustada, et ka esimene Eesti Vabariik ei sündinud "valgete" ja "punaste" vahelises heitluses, vaid ka vägivallas, millega võitnud "valged" kohtlesid ausaid eestlasi, kes julgesid protesteerida võimuletrüginute vastu. Ja meelest ei tohi lasta ka autut vägivalda, mis sai osaks Eesti riigi pärast ausalt ja õigustatult suurt muret tundnud vabadussõjalastele.

1990. a. veebruaris taasloodud Kaitseliit avaldas soovi alluda Vabariigi Valitsusele eksiilis. Sõjaminister Jüri Toomepuu organiseeris toetusi USAst. Kaitseliidus tekkisid nii suured vastuolud, et juhataja Kalle Eller oli sunnitud lahkuma. Ta hakkas 1991.a. augustis organiseerima Eesti sõjaväge ja ütles, et allub ainult Vabariigi Valitsusele eksiilis. Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel leidis, et asi on ennatlik, ja palus, et keegi sõidaks Tallinna, et küsimust lahendada. Nõupidamisest Rüütliga võtsid osa Valitsusest Toomepuu ja Peeter Luksep. Veidi hiljem taheti valitsust kaasa tõmmata võimu relvastatud
ülevõtmise kavas Kaitseliidu abil, mida sepitses Uno Ruus Kanadast.

Aga jäägrikriisi üks põhjus oli ka see, et Lennart Meri tühistas nn eksiilvalitsuse peaminister Heinrich Marki antud sõjalised auastmed, samas kui Nõukogude armees teeninutele jäeti need nö üks – ühele alles.
Õige oleks olnud tühistada ka Heinrich Marki tiitel “peaminister presidendi ülesannetes”, sest ükski riik või organisatsioon sellist eksiilvalitsust ei tunnustanud.

to muretseja

1919. aasta 10. oktoobril kinnitas Asutav Kogu maareformi, millega võeti baltisakslastelt omand ära.
Seega käituti sarnaselt punastega!

http://www.kesknadal.ee/est/g2/otsing?lk=2&extra=2&otsiprofiil=2&otsi=j%C3%BCri%20kadak&tyyp=yld
Eestlase ajalugu on üks suur müstika

Erukolonelleitnant Jüri Kadak sai avalikkusele laiemalt tuntuks 1999. a. talvel, kui ta tolleaegses Sõnumilehes avaldas 42-osalise skandaalse järjejutu "Mängusõda". Ehkki selle tegelased ja nende kaasajooksikud olid huvitatud, et teha kirjapandu autor maatasa ja tunnistada ta debiilikuks, ei osanud ka kohus esitatud süüdistusmaterjalidega muud teha, kui otsida sõnavääratusi ja neid suvaliselt tõlgendada. Jüri Kadakuga ei juhtunud midagi – ta töötas järgnevalt nii juhtivatel kohtadel kõrgkoolides kui ka valitsusvälise julgeoleku- ja poliittehnoloogia eksperdina. Hiljuti kaitses ta doktoriväitekirja rahvusvahelise julgeoleku valdkonnas. „Mängusõja" asjaosalistel tuli aga hüvasti jätta kõrgete riiklike ametikohtadega.

http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=1104
Mineviku koha pealt oleks siiski korrektne meenutada 1993. aastal väidetavalt kaitseväe luureosakonnalt Kaitseliidu luurele antud ülesannet musta nimekirja koostamiseks. Kuigi Johannes Kert seletas toona kaitseminister Jüri Luige algatatud juurdluses, et nimekirja koostamise eesmärk oli ekskagebiitide jälgimine, siis valitseva Isamaaga opositsioonis olnud poliitikud pelgasid, et musta nimekirja on kantud ka nende mehi. Kuna nimekirjad olevat hävitatud enne avalikustamist, on tagantjärele võimatu öelda, kui poliitiline see ettevõtmine oli.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/usa-viimane-suursaadik-noukogude-liidus-keeldus-augustiputsi-telesaates-osalemast.d?id=55626420
USA viimane suursaadik Nõukogude Liidus Jack Matlock keeldus osa võtmast 1991. aasta augustiputšile pühendatud telesaate lindistusest.
Matlock märgib ka, et saatesse ei ole kutsutud uurijaid, kes putšiga tegelesid. Kutsutute hulgas ei ole endise suursaadiku sõnul ka Gavriil Popovi, kellel oli informatsioon plaanitava riigipöörde kohta. „Teie saate osalejate hulgas on kõige järgi otsustades üks riigipöörde organiseerinud grupi liige (Jazov) ja mitmed Jeltsini kaastöötajad, kellest kaks reetsid ta 1993. aastal, tegutsedes selgelt ebaseaduslikult. Kus on aga need, kes seisid lähedal Gorbatšovile ja kellelt võib oodata vähem tendentslikku käsitlust tollaste sündmuste kohta?“ küsis Matlock telekanali NTV esindajatelt.

Üleüldse tuleb sellesse emigrantlikusse "riigimängimisse" suhtuda päris tõsiselt. Tuleks teha vahet sellel, mis oli Eestile kasulik, ja sellel (n-ö mängulisel küljel), mis ei teeninud eesti rahva, vaid käputäie riigivalitsemist mänginute huve.
Eestit oli siiski üks, mis sest et valitsusi oli päris hulgi.

Selleks, et NLiidu langust kiirendada, viisid pangad valuuta NLiidust välja, asemele paisti aga rublad. Tollane peaminister Pavlov püüdis üleliigsest rublamassist vabaneda, kõrvaldades käibelt 50 ja 100 rublaseid rahatähti aga tulutult.
See on hea näide, et NLiidu oleks saanud sellise trikiga iga kell majanduslikult põlvili suruda, juba aastal 1917. Seda aga ei tehtud, vaid vastupidi, finantseeriti igati. USA tollane president Woodrow Wilson ja Federal Reserve esindajad leidsid, et kommunism on Venemaa jaoks parim ja asusid finantseerima Trotski, Pöögelmann & Co. lähetamist Venemaale. Leninile vahendas raha Aleksander Keskküla.
http://grey-croco.livejournal.com/167853.html
NLiidu juhtkond läks riigi likvideerimisele teadlikult välja, kui teatati, et nüüd hakkame liidulepingut sõlmima. Oli selge, et sellega ükski liiduvabariik ei nõustu ja kasutatakse NLiidu konstitutsioonist lähtuvat võimalust välja astumiseks. Hiljem ütles Gorbatšov omanimelise fondi avamisel, et nüüd on aeg küps maaailmavalitsuse loomiseks, mille üks osa on Euroopa Ühendriigid.
http://www.whale.to/b/mullins41.html

to nentija
Rootsis ja Norras peeti erinevaid Eesti valitsusi nö tubateatriks, mille mängimist polnud mõtete keelata. Lätlased ja leedulased selliseid mõttetuid eksiilvalitsusi üldse looma ei hakanudki.
1953. aastal loodi Norra ranniku lähedal neutraalvetes kaks Eesti eksiilvalitsust. Üht juhtis Rei ja teist Maurer.
1941. aasta mais loodi Soomes Eesti Vabastamise Komitee, mis valis dr. Hjalmar Mäe peaministriks presidendi ülesandeis.
Saksamaa välisministeerium tunnustas 1945. aasta 24. veebruaril Eesti iseseisvust eesotsas dr Mäega.
Rahvasteliit ja ÜRO lähtusid II maailmasõja ajal sellest, et Eesti on seaduslik Nõukogude liiduvabariik, mille juhtkond asus ajutiselt Jaroslavlis.

"Eestis ei ole tavaks nii mõelda!" seda väidet kuuleme me aina sagedamini igat liiki suhtekoolitajatelt, juhtidelt ja muudelt, tänastelt, erinevate varjunimede alt tsensoritelt. Seega - tuleb meil teadvustada endile , et 20 aaatat peale "taasiseseisvumist tuleb meil elada ühiskonnas kus on normeeritud vabadus ja pealesurutud mõtteviis! ja olemasolevas valitsuses ja pealesurutud mõtteviisis kahtlemine ei ole Eestis, erinevalt Vabast Euroopast, patriootlik, ning on teatud tingimustel tõlgendatav riigireetmisega.!?

Seejuures "ühiskondlik valveteenistus" sellest pealesunnitud mõtteviisist vastuvaidlematu kinnipidamise üle saab meil olema hoopis norivam ja hullupööra operatiivsem, võrreldes kunagistel rasketel aegadel kogetuga. Vabatahtlike tsensorite ja ennastsalgavate koputajate reserv võib osutuda üpris suureks, sest rahva moraalne tase on paraku kõvasti redutseerunud.

Näiteks aastatel 1988 - 91 sai KGB niivõrd palju kaebusi, et nendega ei osatud midagi peale hakata. Bakatin ei andnud nimekirju eestlastele üle, põhjendades, et olete väike rahvus ja tapate end lihtsalt maha.
Saksa ajal aastal 1941 pidid Saksa võimud tegema eriavalduse, milles paluti eestlastel kaebamine lõpetada.
1949. aasta nimekirjad küüditamiseks koostati nii agentuuri kui ka tavaliste pealekaebajate abil.

Üks tige ja kibestunud vanainimene sõdib oma 20 aasta taguste viirastustega. Teeb nukraks. Niisugust viha, nagu Hindil või Heinz Valgul on kasvõi Laari vastu, ei põe Laar küll kaugeltki. Tema tekstidest leiab küllalt tunnustussõnu nii Rüütli, Väljase kui isegi Savisaare aadressil. Nii et jääb ikkagi arusaamatuks, kelle või mille vastu Hint siin takka üles lööb.

to Magnusele 2011-10-18 11:12:44
Lisanduseks "õigete eestlaste" pealekaebamismaania kohta.

Tean konkreetset Saksa okupatsiooni aegset juhtumit Võru vanglast, kuuldud tollal seal kinni peetud naissugulaselt.

Vanglaülema abi (tänapäevases mõistes asetäitja) oli sellele vangile Ainole siiralt kurtnud, et kuigi sellele kui 1940/41. a. komnoorele määratud karistus on ära kantud, ei saa teda ikkagi vanglast vabastada, sest vangi kodukülast on tulnud järjekordseid pealekaebusi, milles nõutakse tema karistuse alla jätmist (surmanuhtluse määramisest küll juttu enam polnud - niisugused "palavad verevalamissoovid" jäid 1941. aastasse). Mingil viisil siiski õnnestus saksa fašistlikel ametnikel laveerida kõrvale eestlastelt tulnud uute kaebuste menetlemisest, sest kõigile oli selge, et niigi oli inimene vangi pandud ilma süüta. [See kõrge vanglaametnik, kelles oli olnud vangide suhtes küllalt südametunnistuslikku suhtumist, oli 1944. aastal Võru vabastamise käigus maha lastud. Need, kes väsimatult saatsid üha uusi kaebekirju, langesid küll karistuse alla, kuid vaid avaliku kuulumise eest Omakaitsesse, sest pealekaebuste ohvriks langenu ei maksnud kätte oma vaenajatele.]

Järgnevalt avaldame tõlgitud kujul Capoli kirja Järvele, milles murdmaajuht palub edaspidise koostöö jätkamisel suusaliidult rohkem avatust ja ausust.

Lugupeetud Jüri,

kui me soovime ka edaspidi koostööd jätkata, peaksime olema avatud ja ausad. Mulle tundub, et te olete teinud kohalikus korralduskomitees dramaatilisi muudatusi, kuigi ütlesite, et tegite paar vähetähtsat muudatust"