http://nommevalitsus.org/?p=298
Raamatu esimene osa "Illusoorne maailm" näitab tervikuna objektiivseid põhjusi (nii globaalseid kui ka lokaalseid), miks Eesti Vabariiki 80-ndate aastate lõpus ja 90-ndate aastate algul polnud võimalik juriidilise järjepidevuse alusel taastada ning millal ja kuidas on seda võimalik teoks teha. Raamatu teine osa "Reaalne mailm" näitab tervikuna aastail 1989-1995 Eestis toimunud aseainelisi protsesse, kus Eesti Vabariigi taastamise raames seadustati Nõukogude armee ja koos nendega saabunud tsiviilisikute viibimine Eestis, loodi nii Ida kui Lääne näpunäidete järgi n.ö. pseudoriik, mille eesmärk on jätkata genotsiidipoliitikat eesti rahvuse vastu eestlaste endi kätega, et hiljem haihtuda Euroopa Ühendriikides.

Nõmmevalitsuse moodustamine

Nõmme valitsuseks nimetatakse (liikmete enamuse elukoha järgi) poliitilist institutsiooni, mida selle pooldajad peavad 1938. aasta Eesti Vabariigi Põhiseaduse alusel nimetatud ja ametisse astunud Vabariigi Valitsuseks. Ta ei taotle poliitilist võimu ega rahvusvahelist tunnustust. ("Nõmme valitsust tuleb käsitada kui gruppi põhimõttekindlaid Eesti Vabariigi kodanikke, kes lähtuvad 1938. aasta põhiseadusest.
Vältimaks põhiseadusliku järjepidevuse enneaegset lõppu, astus väliseestlane Mihkel Mathiesen 15. septembril 1992 Eestis viibides Peaministrina Vabariigi Presidendi ülesandeisse ja nimetas ametisse uue Vabariigi Valitsuse koosseisu.
Kalev Otsa valitsus, 15. september 1992 – 7. detsember 2003.
Ahti Männi valitsus, alates 7. detsembrist 2003

Riigipöördekatse Moskvas oli alanud, kuid 19. augustil rahvasaadikud iseseisvuse taastamise otsust vastu võtta ei suutnud.
Venitamise peamine põhjus oli kuue "kelamlase" (eesotsa Mart Laari ja Illar Hallastega) ning 14 "enamlase" (Jaak Allik, Indrek Toome, Mikk Titma jt) vastuseis iseseisvuskuulutusele.
Illar Hallaste: «Iseseisvus? Mis see meile annab? Kas tahate end teist korda okupeerida lasta?»
Jaak Allik: «Mis mõtet sellel on, kui rinnaga kuulipilduja pesa ette viskume?»
Meenutagem ka Kaido Kama seisukohti 20. augustil 1991: Eesti Vabariiki pole vaja välja kuulutada, ta on juba välja kuulutatud; mingeid teateid Eesti iseseisvuse taastamisest pole vaja välja saata, sest Ameerika ei tunnusta Eesti okupeerimist.
Samas veel 1991. aasta 22. augustil teatas president Bush, et ei ole veel aeg Eesti iseseisvust tunnustada!
Oli ka väliseestlasi, kes teatasid, et kuna Eesti on võimul endised kommunistid, siis sellist riiki ei peaks tunnustama.
Paljud väliseestlased kinnitasid: USA administratsioon pani Eesti pagulasorganisatsioonid tegutsema selle nimel, et laulev revolutsioon ei kõigutaks Gorbatšovi paati. USA riigisekretär James Baker keelitas Balti riikidest pärit NSVL-i rahvasaadikuid, et nood ei takistaks perestroika arengut.
Eesti Komitee ei suutnud korraldada ühtegi üldrahvalikku vabadusüritust või koguda rahvast mõnele suurele avalikule okupatsioonivastasele meeleavaldusele. Eesti Kongressi juhtivad tegelased tulid sisuliselt hoopis koos Kogani, Lebedevi jt interliikujatega 15. mail 1990 Toompea lossi esisele platsile meelt avaldama Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja Rahvarinde valitsuse vastu.
Hiljem, aastal 2000, tegid
koganlased - kelamlased juba Tallinna linnavolikogus koalitsiooni Keskerakonna vastu.

1990. aasta 8. mail nimetati Eesti NSV ümber Eesti Vabriigiks ja võeti kasutusele EV sümboolika: lipp, vapp, hümn jne.
Seega, 1991. aasta 20. augustil hääletas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu, kellel oli olemas ka Eesti Komitee mandaat, mille järgimine polnud aga kohustuslik.
Ülemnõukogusse kuulus 105 saadikut ja lihthäälteenamus oli 53 poolthäält. NLiidu konstitutsiooni järgi väljaastumiseks oli aga vajalik kvalifitseeritud häälteenamus ehk 70 poolthäält, mis jäi aga saavutamata. Olukord oli ärev, sest Pihkvast liikus Tallinna poole sõjaväeosa, Tallinna lennuväljale oli maandunud Julgeolekukomitee eriväeosa, mille jaoks oleks Ülemnõukogu vaid 69 poolthäälega otsus olnud tühine...

http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=6861
Pettusele rajatud riik

Suurim süü KGB agendina lasub Lennart Meril muidugi nn juulilepete sõlmimisel Moskvas Vene presidendi Boriss Jeltsiniga 1994. aastal.
Nn juulilepete tagajärjel jäi Eestisse mitmekümnetuhandeline Vene reservohvitseride armaada.
Ka viie protsendi Eestimaa ärakinkimine Venemaale on saanud oma arenduse ekspresident Merist. Nii ekspeaministrid Laar, Tarand, Vähi ja Kallas kui ka praegune peaminister Ansip on kõik "viljelnud" seda Eestile kahjulikku ja Venemaale kasulikku tehingut. Viimaks istutati piirilepet alla kirjutama nooruke reformistist välisminister Urmas Paet, kes nüüd läheb Eesti ajalukku andetuima välispoliitikuna. Äärmiselt kahetsusväärne oli selle leppe ratifitseerimine ka Riigikogus, peamiselt valitsuskoalitsiooni kuuluvate häältega.
Ei saa märkimata jätta ka isamaalast, kunagist välisministrit Trivimi Vellistet, kes jõuliselt tandemis president Lennart Meriga "sättisid" Eesti territoriaalvett ikka Venemaa kasuks ja Eestimaa kahjuks. Ühes Venemaale eriti tähtsas kohas isegi 3,6 meremiili laiuseks. Sellist demagoogiat ja küünilist möödahiilimist põhiteemast, millega 13 aastat tagasi Riigikogu arutelul hiilgasid Velliste ja teised isamaalased, kohtab harva. Jüri Toomepuu sõjamehelikult otsese küsimuse peale – miks töötab Velliste Eesti merepiiri asja ajades hoopis teise riigi huvides? – ei osanud viimane midagi mõistlikku vastata.

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=6981:ev-eksiilvalitsuse-legitiimsus&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3034

Välisriikide suhtumine Eesti eksiilvalitsusse

USA nägi loodavas eksiilvalitsuses veel lisaks eesti eksiilkogukonna lõhestamisele muidki probleeme. Neist tähtsamad olid arusaam, et eksiilvalitsus peab olema sõjaseisukorras võimuga, kes valitseb maad, kust eksiilvalitsus põgenes (paralleel Teise maailmasõja ajal Londonis resideerinud eksiilvalitsustega), ning kartus, et eksiilvalitsus võib hakata Eesti peakonsulaati saatkonnaks kuulutama, mis paneks USA valitsuse juriidiliselt raskesse olukorda ja sunniks lõpetama Eesti diplomaatilise esinduse tunnustamise.

Norra pidas Eesti eksiilvalitsuse loomist Oslos puhtalt eraettevõtmiseks. Norra välisministeeriumi kommentaar: ?Me ei saa keelata eraviisilisi kokkusaamisi. Me ei saa keelata, kui inimesed soovivad endale valitsust moodustada.?

Rootsi välisministeerium teatas, et Rootsi ei tunnusta Eesti eksiilvalitsust ning et eesti kogukonnal Rootsis pole lubatud selliseid poliitilisi samme astuda. Tegemist oli siis eksiilvalitsuse tunnustamisena poliitilise, mitte eraviisilise ettevõtmisena. Tõenäoliselt tegi Rootsi välisministeerium selle avalduse just Oslo valitsuse taga seisnud isikute endi palvel.

Taasiseseisvunud Eesti suhtumises eksiilvalitsusse võib vaevalt leida mingit juriidilist korrektsust. Tõenäoliselt tehti millalgi 1990 ? 1992 poliitiline otsus astuda samme, mis rahuldaksid nii Põhja-Ameerika kui Rootsi eestlaskonda. Toetati nii New Yorgi peakonsulaati kui Rootsis asuvat eksiilvalitsust. Sel põhjusel kutsuti ka Heinrich Mark 1992. aastal riigikogu ette. Volitusi üle andma.

Maailm on suhtunud Eesti iseseisvumisse erinevalt.
Võib muidugi kohe ära tuua, et Saksamaa tunnustas Eesti iseseisvust eesotsas dr Hjalmar Mäega 1945. aasta 24. veebruaril.
Saksamaal esindas Eestit dr Hjalmar Mäe, kel olid president Pätsi volitused teha presidendi nimel kõik, mis Eestit aitaks. Määrates paika Varese valitsuse, saatis president Päts dr. Mäe Saksa ümberasujate seas salaja Saksamaale, vajalikud volitused saadeti kohale Saksa saatkonna kaudu.
1941. aasta mais moodustati Soomes Eesti Vabastamise Komitee, mille poolt määrati dr. Mäe Eesti Ajutise Valitsuse peaministriks põhiseadusliku korra taastamiseni Eestis.

Aga Island ja Leedu tunnustasid Eesti Vabariiki 1991. aasta 22. augustil, Läti 23. augustil, Vene Föderatsioon 24. augustil ja Nõukogude Liit 6. septembril.
Soome valitsus säilitas oma tuntud tagasihoidlikkuse suhetes Nõukogude Liiduga ja soovitas ettevaatlikult saavutada iseseisvus kokkuleppel Nõukogude Liidu valitsusega.
Hoopis kummaliselt käitus USA president George Bush, kes alles septembris, kui Nõukogude Liit oli "andnud" Eestile iseseisvuse, nõustus tunnustama Eesti Vabariiki iseseisva riigina. Ometi oli USA alati sõnades keeldunud nõustumast Balti riikide okupeerimisega Nõukogude Liidu poolt.
Hämada ja suuri sõnu on hea teha, kui neile ei pea järgnema tegutsemist!
USA president Bush teatas 22. augustil, et aeg Balti riikide iseseisvuse tunnustamiseks ei ole veel käes. Lähtuti Teherani - Jalta konverentside kokkulepetest, mis on rahvusvahelise õiguse aktid.
Muide, selliselt käitudes kordas USA president ajalugu. Nimelt keeldus USA tunnustamast Eesti iseseisvust ka 1918. aastal.
12. jaanuaril 1918. vastas saadikute Poska ja Seljamaa vastavasisulisele palvele USA saatkonna nõunik, et USA küll tunnustaks Eesti iseseisvust, kui selleks Nõukogude Venemaa enamlaste nõusolek oleks. Seni aga, kui Nõukogude Venemaa seisukord on tume ja keeruline, olevat USA-l raske oma seisukohta välja öelda. USA-l puudub siiani seisukoht ka Tartu rahu suhtes.
Nüüd on selgunud, et Wall Street finantseeris bolševikke, et kehtestada oma režiim Venemaal.
http://www.paksplace.com/skull&bones.htm

http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=8664
Kommud kaitsesid, aga isamaalased, need Eesti heategijad, kinkisid ära

Kui poleks isamaalis-patriootilisi juulileppeid ja Tartu rahu piirist loobumist, oleks asi lihtsam: Eesti piir asuks tükk maad Narva jõe taga, ja idioodi järjekindlusega Savisaarele omistatav ühinemise soovunelm geograafiliselt sootuks lähemal. Kuid siin on küll tegu omaenda reetlikkuse teistele pähemäärimisega. Ühinemist planeerivad hoopis teised, Euroliidu-jõud, keda tõmbavad Venemaa tohutud toormevarud, ja kuna SRÜ lagunemine ja Venemaa piirkondlik jagunemine jätkub, võib see tulevikus isegi juhtuda. Kaug-Ida ongi juba varsti Hiina nr 2.

Preambulaid võib aga "kontrolljoont" põlistavale piirileppele lisada ja kauneid kõnesid vahutada, mingile osale rahvast suunatud ennastülistavaid ajalooraamatuid kirjutada ning kõiges Keskerakonda ja venelasi süüdistada, aga reetmine on toimunud ja osa kallist isamaast ära kingitud. Tõesti – tagasi ei saa enam midagi, nagu peatoimetaja on oma juhtmõtted pealkirjastanud.

Kuid on üks nüanss.

Vastik on seda meenutada, aga eesti rahva reeturid Vares ja Karotamm palusid ometi Stalinit 1944. aastal mitmel korral, et ta Petseri ja Narva Eesti koosseisu jätaks. Narva jäi, selle nad sõdisid välja; Petseri aga oli Stalini arvates tänu kloostrile põlisvene linn, seda ei saanud. Muide, Gdanski, mida Stalin visalt Danzigiks nimetas, kauples Poolale suure hädaga välja punakirjanik Wanda Wasilevska. Piire tehti niimoodi – mängleva kergusega – nagu juulileppeidki.

http://www.nommevalitsus.org/?p=4796

28.aprilli 1992.a. „Rahva Hääl” toob ära USA koloneli ja NATO funktsionäri Tõnu Toomepuu intervjuu, kus viimane rõhutab: „Okupatsiooniarmee ajaloolise mõiste kasutamine praeguste Eestis asuvate Vene vägede suhtes ei ole nende juriidilise staatuse määratlemiseks eriti kasulik.” Tegemist on puhtakujulise demagoogiaga, sest okupatsiooniarmee juriidiline staatus ongi okupatsiooniarmee. Kuid demagoogia demagoogiaks – igatahes umbkaudu 1992.a. kevadest, mil too intervjuu ilmus, algas ka totaalne termini „okupatsiooniarmee” kadumine nii poliitikute kui ka poliitikakommentaatorite kõnepruugist.
Paratamatult tuleb küsida, miks taolised näpunäited Läänest tulevad. Põhjusi on kahtlemata mitmeid ja polemiseerida võib nende üle lõputult, kuid üks olulisimaid on ikkagi see, et Läänemaailm eesotsas USA-ga pole tänini ametlikult tunnustanud, et Balti riigid üldse okupeeriti. Seda tõestab ilmekalt ja veenvalt Endel Lippmaa oma artiklis „Moskva dialektiline mustkunst” 06.04.1994.a. „Postimehes”.
Vastust aga küsimusele – miks 1992.a. taoline metamorfoos üldse toimus, tuleb aga otsida rahvusvahelise õiguse sätetest, mis ütlevad, et referendumid okupeeritud territooriumil on õigustühised. 1992.a. suvel oli ju okupatsioonivõimu poolt kavas läbi viia põhiseaduse rahvahääletuse farss.
------------------
Sündmused Afganistanis, Iraagis jm näitavad, et valimised ja referendumid on õiguspärased ka okupatsiooni tingimustes! Sama võis näha ka Saksamaa ja Austria puhul.
http://www.vaimumaailm.ee/viewtopic.php?t=5904&start=40&sid=77867854900ad92d810c652a2ebc737e
"Kanzlerakti" järgi on Saksamaa USA vasall aastani 2099.

iroonia. Ma olen seda asja vaaginud, kellele eesti rahvas tol ajal toetust avaldas. Kõigepealt avaldati plahvatuslikult toetust Rahvarindele, seda oli näha Lauluväljakul 17. juunil 1988.a. ja siis sama aasta septembris. Siis avaldas rahvas toetust suveräänsusdeklaratsioonile 800000 allkirjaga. Väliseestlased nägid, et rahvas toetab Rahvarinnet ja asusid kiilu lööma rahvale. Nad rahastasid Eesti Kongressi, sinna valiti ka rahvarindelased ja seetõttu rahvas hääletas ka Eesti Kongressi poolt igaks juhuks.Järgmisena toimusid demokraatlikud Ülemnõukogu valimised ja eesti rahvas hääletas selle poolt,valis omale demokraatlikult riigiorgani, milline deklareeris, et asub taastama Eesti Vabariiki. Sellega demokraatlikult valitud Ülemnõukogu asus taastama Eesti Vabariiki. Kuid väliseestlased ei jätnud jonni ja koondusid Eesti Komiteesse, kellel polnud mingit võimu ega ühegi riigi tunnustust. Eesti Komitee oli valitud kui mingi nõuandev organ. Aga tema nõu polnud enam vaja, sest Eesti Ülemnõukogu tegutses Eesti Vabariigi taastamise nimel, tal oli kogu rahva mandaat. Kokkuvõttes Eesti iseseisvuse taastajateks olid eesti kommunistid Moskvas Rahvasaadikute Kongressil ja väljakuulutajateks samuti eesti kommunistid. Nagu on selgunud, keeldus Eesti Komitee iseseisvuse väljakuulutamisest ja nii oleksime soodsa momendi mööda lasknud selles võimuvaakumis, sest momendil oli Gorbatšov võimult kõrvaldatud ja ka putš oli maha surutud. Jeltsin oli aga Venemaa president, mitte Nõukogude Liidu.Meie kommunistid tegid õigesti, pannes küll oma elu kaalule isamaa eest, samas eestikomiteelased hoidsid hirmuga kõrvale ja nad oma roetuse andsid siis, kui said aru, et võidakse ilma nendeta läbi saada. Vahtre ja Laar võivad ju ajalugu ümber jutustada, kuid see tuleb neile kahjuks, sest nende ajalugu ei tunnusta vanemad inimesed. Noortele õpetatakse nende ajalugu nagu kunagi nõukogude ajal. Küll aeg paneb asjad paika.

Referendumid (rahvahääletused) okupeeritud territooriumil on õigustühised. Nii pidi olema kirjas rahvusvahelises õiguses.Tähendab, et okupeeritud territooriumil toimunud üldrahvalikud valimised on õigustühised. Eestikomiteelased väitsid, et Eesti Vabariigi Ülemnõukogu on valitud okupatsiooni ajal ja seega õigustühine. Kui siis oli ka Eesti kongressi valimine õigustühine. Samuti olid õigustühised kõik tema poolt valitud organid. Seega olid õigustühised kõik Eesti Komitee otsused. Ainus õiguspärane oli välisriikide tunnustus Eesti Vabariigi Ülemnõukogule. Seega tunnustati Eesti Vabariigi Ülemnõukogu seaduslikult valitud riigiorganiks ja ta oleks pidanud jätkama oma tegevust. Nüüd ei olnud ta enam okupatsiooni organ. Kuid Eesti Komited ei tunnustanud keegi ja seepärast oli ta õigustühine. Kuid edasise riigi saatuse otsustas vaba rahvas, kes millegipärast jättis okupandid oma territooriumile. Kui Kesk-Aasia riikidest löödi okupandid välja, miks siis meie isamaalised jõud need siia jätsid? Ja nüüd süüdistavad Keskerakonda. Said oma majad kätte ja jäid rahule. Venelased said ka omad korterid erastada kui õiged eestlased ja jäid ka rahule. Miks te siis nüüd venelaste oeale tigedad olete? Ise te nad siia jätsite.

1940. aasta 6. augustil astus Eesti Nõukogude Liidu koosseisu ja Rahvasteliidust välja. Välisriigid likvideerisid oma saatkonnad Eestis, sest Moskvas olid nende saatkonnad olemas.
Rahvasteliit ei võtnud hiljem Uluotsalt & Co- lt liikmemakse vastu.
ÜRO loomise aegu ei lastud eestlasi sinna ligigi.

http://www.parnupostimees.ee/520602/mihhail-gorbatsovi-saladokumendid-paljastavad/

Materjali hulgas leidub Mihhail Gorbatšovi kirjavahetus Saksa Liitvabariigi kantsleri Helmut Kohliga, kes, nagu telefonikõnedest selgub, vastustas Baltimaade iseseisvumist.

http://si.kongress.ee/juhtkiri-vabaduspartei-lubab-taastada-eesti-iseseisvuse.html

Eesti on korraga mitme suurjõu, eriti Euroopa, USA ja Venemaa huvisfääri objekt, mitte rahvusvahelise suhtluse subjekt.

Selle lugeja kirjaga olen täielikult nõus.Savisaare roll Eesti iseseisvumisel on ainuisikuliselt määrav. Mäletan seda perioodi selgelt,võtsin RR -i ajal kõikidest üritustest osa ,kogusin allkirju ja viisi neid Kadriorgu ja palju muud.Küsin,kus olid need seltsimehed ja kochid sel ajal,mõned vänderdasid väljamaal,mõned peitsid päid liiva,avaliku elu ja kus oli vaja julgust sõna võtta,neid teps plnud kusagil ,nüüd on kanged tegelased ja, mis kõige jõledam ,julgevad veel Savisaart igatpidi sõimata,jäledad tegelased sellised!

http://www.ap3.ee/article/2011/8/5/faber-ees-ootab-totaalne-kollaps-ja-soda

http://www.eesti.ca/index.php?op=article&articleid=33109&lang=et
„Vabaduse teel 1990 – 1991“

Reedel, 19. augustil kell 13:00 avatakse Eesti Sõjamuuseumis näitus, mis annab ülevaate Eesti taasiseseisvumisele eelnenud sündmustest aastatel 1990–1991. Väljapanekus leiavad kajastamist Eesti Kodukaitse loomine ja Eesti piirivalve taasloomine, 1991. aasta jaanuarikriis ja Eesti riigi ning Toompea kindlustamine. Esmakordselt on huvilistele vaatamiseks väljas osa 1991. aastal Eesti Vabariigi valitsuse salajase sidekeskuse poolt kasutatud raadiosidevahenditest ning väljapaneku juures kõlavad helikatked Pihkva dessantdiviisi omavahelisest raadiosidest ja selle Eesti-poolsest segamisest 21. augustil 1991 aastal, kui Nõukogude väed asusid hõivama Tallinna teletorni.
http://www.esm.ee/

1988. aasta 16. novembril võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu dokumendi - “Deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest “ ja kinnitas Eesti NSV suveräänsust NSV Liidu koosseisus. 1990. aasta 8. mail nimetas Eesti NSV Ülemnõukogu Eesti NSV ümber Eesti Vabariigiks, võttis kasutusele EW sümboolika ja nimetas ametisse Savisaare valitsuse.
1990. aasta 7. augustil tunnistas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu kehtetuks 1988. a. 16. novembri deklaratsiooni ja otsustas korraldada suhted Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel Tartu rahulepingu alusel.
1991. aasta 3. märtsil toimus referendum, kus Eesti Vabariigi kodanikud koos nn okupeeriva riigi kodanikega otsustasid ühiselt luua uue riigi, mis on parlamentaarne, mitte aga presidentaalne nagu 1938. aasta põhiseadus ette näeks. 1991. aasta 20. augusti Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus tugines eeltoodud referendumi tulemusele ja pärast seda pole de jure võimalik rääkida ka okupantidest.
Eesti Vabariik võeti ÜRO-sse ja Euroopa Liitu endise Eesti NSV piirides ja ka 1994. aasta juulilepped nägid võõrvägede väljaviimist samades piirides. Praegune Vene Föderatsioon peab end vaid teatud küsimustes NSV Liidu, mitte aga Nõukogude Venemaa õigusjärglaseks, millega EW Tartu rahu sõlmis. Pealegi astus Eesti Vabariik NSV Liidust välja vastavalt selle konstitutsioonist lähtuvale õigusele, mitte et osapooled oleks leppinud kokku okupatsiooni lõpetamise kohta nagu see oli Austrias või Saksamaal.
Eesti NSV ega ka Eesti Vabariik ei kuulunud Nõukogude ajal Vene NFSV koosseisu.

http://www.24tundi.ee/522228/ignar-fjuk-vabaduse-juurde-kuulub-vastutus/
Mõtet, et Eesti võiks täiesti vabaks saada, esialgu mõistagi polnud. Nõukogude võim oli ennast niivõrd kindlustanud. Ungarlaste, tšehhide ja poolakate varasemad katsed olid ju luhtunud, nii ei osanud ka eestlased siis veel vabaks saamist reaalsuseks pidada. Muuseas märgib Fjuk, et 1986. aastal ei teadnud ta – nagu enamik eestlasi – MRP-st midagi. Üksikud, kes teadsid, millegipärast sellest ei rääkinud.

http://www.24tundi.ee/386714/kelamid-vabadus-uksi-ei-ole-mitte-midagi/
Kas oleme nõukogude mentaliteedist vabanenud?

Tunne: Jah ja ei. Just hiljuti puutusin sellega kokku, kui arutasime Eesti vabariigi taasiseseisvumise 20. aastapäeva tähistamist. Praegu üritatakse teha filmi kahest otsustavast päevast Toompeal 1991. aasta augustis. Kuid filmi ette valmistades on hetkel raske leida ühist keelt 20. augusti klubi juhtidega. Viimased kipuvad välistama rahvuslike jõudude, nagu Eesti Kongressi rolli selles, et Eesti taastati rahvusriigina, selle asemel et Edgar Savisaare nullvariandi alusel kuulutada välja iseseisvus Nõukogude Eesti baasil. Minu arvates on selline kramplik oma seisukohtade külge klammerdumine lõhestav.
Olen ka märganud, et kui meedias nimetatakse kedagi legendaarseks, on see siis laulja või kommentaator, on tegemist alati nõukogude ajal ametlikult tegutsenud inimestega. Ega selles midagi halba ole. Kuid imelik tundub see, et meil pole ühtegi legendaarset dissidenti ega vabadusvõitlejat, kes omal ajal söandasid peaaegu et üksi vastu astuda kõikvõimsale diktatuurile. Näiteks Lagle Parek, kes asutas esimese mittekommunistliku partei Nõukogude Liidus, või Enn Tarto, kes on veetnud aastaid vanglas ainuüksi selletõttu, et taotles avalikult kodanikuvabadusi ja iseseisvat Eestit ega läinud kaasa Kaval-Antsude ja rehepappide üldise vooluga.
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=2346
Kelam: palun mind võtta vastu NLKP liikmeks.