http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=7578
Kellega sõlmiti Tartu rahu?
1919. aasta lõpus moodustati Pariisi rahukonverentsil 13-liikmeline Balti komisjon (Commission des Affaires Baltiques), mille eesmärgiks oli uurida Baltikumi probleeme ja kooskõlastada liitlastega Balti poliitikat. Selle käigus jõuti seisukohale, et Balti probleeme ei käsitleta enne, kui Venemaal on paigas tunnustatud ja seaduslik valitsus. Pärast Aleksandr Koltshaki tunnustamist ei suhelnud komisjon enam Eesti, vaid Vene valgete ja Balti erakonna delegatsioonidega. Pariisis viibivad Vene valgete esindajad tegid komisjonile selgeks, et Eesti ja teised Balti provintsid peavad kuuluma ühtse ja jagamatu Venemaa koosseisu. Ilmselt meie õnneks võitsid Kodusõja tookord bolshevikud ja meil oli olemas Jaan Poska, kes taipas vajadust Tartu rahulepingu allakirjutamiseks Nõukogude Venemaaga. Tuleb tunnistada, et Venemaa oli ka esimene riik, kes meie iseseisvust tunnistas. Vene valged poleks seda kunagi teinud. Kui lähtuda käibel olevast poliitilisest retoorikast, siis peaks kirjanik Kaur Kenderi kohaselt (Postimees 31.05.2005) Eesti kõigi kommunistliku rezhiimi all kannatanud riikide käest vabandust paluma, sest just meiega sõlmitud Tartu rahuleping avas Vene bolshevikele ukse rahvusvahelisse ellu ja tõi kaasa totaalse rezhiimi püsimajäämise. Kas sellise rezhiimiga allkirjastatud leping saab olla Eesti Vabariigi sünnitunnistus, nii nagu väidab Isamaaliit?

Aga loomulikult SAAB... Seda on ennegi juhtunud, et sünnitusel "sünnitaja" SUREB või muutub jõledaks sadistiks ja LAPS ei peaks küll selle pärast süümekaid põdema.

http://www.postimees.ee/?id=219505

Mälksoo: Eestil on Tartu rahulepinguga kolm teed

Eesti peaks otsustama, kas Tartu rahuleping peaks veel edasi laagerduma, nõuda õigus kohtu kaudu välja või minna Läti teed ja sõlmida Venemaaga uutel alustel piirileping, märkis Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Lauri Mälksoo.
«Me peame endalt küsima, mis on Tartu rahuleping ja mida ta meile tähendab. Kas ta tähendab eelkõige piiri või tema peamine väärtus lepinguna on sümboolne ehk nii-öelda riiki rajav,» vahendab ERR Uudised Mälksoo Vikerraadiole antud intervjuud.
Tema sõnul tähendab laagerduma jätmine Jaapani teed minemist ehk sellele lootmist, et võib-olla 50 aasta pärast on Venemaa demokraatlik riik.
Teine variant oleks teha ettepanek Haagi kohtule anda lepingule õiguslik hinnang, kuid Mälksoo usub, et Venemaa võtaks seda küllap vaenuliku aktina.

Aga Venemaa võtab ju isegi seda vaenuliku aktina, et me iseseisvaks tahtsime saada ja kõik järgnev on vaid sellega kaasnev. Mille üle siin veel muretseda oleks?

arnole

Vene NFSV ülemnõukogu kuulutas liiduvabariigi taasisesisvaks riigiks 1990. aasta 12. juunil. Eesti NSV ülemnõukogu 1991.aasta 20. augustil.

http://grey-croco.livejournal.com/185382.html
Kindral Judenitš pidas eestlasi samasugusteks mässajateks nagu seda olid bolševikud.

Seda, millise kõrkusega suhtusid Antandi riigid Eestisse, võib lugeda Poska päevaraamatust Pariisi rahukonverentsilt. Eestit ei peetud mingiks eriliseks riigiks, vaid eelkõige mässuliseks Vene keisririigi kubermanguks. Kallite lääneliitlaste huvi oli vaid iga hinna eest taastada Vene impeerium. Seepärast pole midagi imestada nende suhtumise üle Eestisse ka II MS eel, käigus ja järel. Aga meie siin õhkasime hardunult: "Küll inglismann meid kindlasti aitab..." Aitaski, krt!

Pariisi rahukonverentsil 1919. aasta 8. detsembril määrati kindlaks ka Nõukogude Venemaa läänepiir piki nn Curzoni ( Inglise välisminister) liini.
Poolakad seda riigipiiri ei tunnustanud ja ka Punaarmee ei suutnud territooriumi välja võidelda.
Seda tehti alles 1939. aasta 17. septembril.
Curzoni liin kinnitati lõplikult NLiidu läänepiiriks 1943. aasta Teherani konverentsi otsusega. Praegu tähistab see Poola riigipiiri Ukraina ja Valgevenega.

arnole - Vene NFSV tunnustas Boriss Jeltsini eestkostel Eesti Vabariiki. Boriss Jeltsini mälestus väärib Eestis jäädvustamist, nagu oleme seda teinud näiteks Islandiga.

Kui jutuks tuli Venemaa "tunnustamine" siis KA 20. aastal Tartu Rahuga "tunnustati" jäädavaks ajaks ... ja vaid nelja aasta pärast tulid kui põrsad rukkiorasele... Juba Juhan Julm olla öelnud, et KÕIK LEPINGUD olla vaid selleks, et oleks aega sõjavägi uuesti relvastada ja olla VÕIMELINE LEPINGUID UUESTI ÜLEVAATAMA... Ons seal Venemaal sajanditega midagi muutunud??? Mitte tuhkagi.

Kõik on ju õige, mida kirjutad, kuid Stalini ja Medvedjevi vahele mina võrdlusmärki ei pane.

Oskad Sina öelda kumb TEGELIKULT RIIKI JUHIB, kas Medvedjev või Putin? Ja isegi kui OLETAKSIME, et Medvedjev siis kas Sind väga rahuldab võrdlus, et Medvedjev on vähem JÕHKER kuid samas RAFINEERITUM kui Stalin? Ka KURJUS areneb ja õpib oma eelkäijate vigadest...

Tartu rahu tähtsus tuleneb Eesti sisepoliitilisest võitlusest riigi iseseisvumisel. Võitis järjepidevuse tee. Tol ajal hirmutati, et kui Eesti riigil puudub oma iseseisvuse taotlemiseks korralike "komadega" taotlus, siis Eesti seda ei saa. Tegelikult tunnustati Eesti iseseisvust jällegi alles peale seda, kui Vene Föderatsioon oli seda teinud. Ja minu meelest tegi ta seda mitte Tartu rahust lähtuvalt, kuigi Eesti vabariik mis oli enne II MS, kindlasti mängis mingit rolli Jeltsini silmis. Eestil on ju ka NSVL väljastumise leping taskus. Tartu rahus on Venemaa lubadus Eestist lahti öelda. Seda lubadust on ju ka uus Venemaa kinnitanud. Ja kas mitte uuemad lepingud ei tühista varasemaid. Praegusel momendil on jäänud Tartu rahule sisepoliitiline roll õigustada Omandireformi ja olla osadele poliitilistele jõududele lipu eest. Milegipärast ma ei usu, et kui äkki tõestatakse, et Tartu rahu enam ei kehti, siis kuskil maailma tagatoas otsustatakse Eesti riik laiali saata. Meie eliit võib ju seda ka täitma hakata, aga vahest rahvas siiski ei pea seda korraldust millekski.

Pätsi tihedad kontaktid Nõukogude Liidu Tallinna saatkonnaga 1920­1930. aastatel mängisid olulist rolli Pätsi ja Laidoneri riigipöördes 1934. On tõenäoline, et nende mõju ulatub ka 1939­ -1940. aastasse. 1920. aastate algul osales Päts Nõukogude kulla lääneriikidesse vahendamises Harju Panga kaudu. Päts tegutses 1925. aastal käsikäes Nõukogude saatkonnaga Eesti välisministri Kaarel Robert Pusta lahtikangutamiseks. Jaanuaris 1926 kartis Moskva, et Eesti võib jätkata Pusta välispoliitikat, mis oli suunatud suure Balti liidu moodustamisele. Ühes vestluses Petrovskiga 1925. aasta märtsis teatas Päts koguni, et kavatseb Pusta-sugustest vabanemiseks alustada võitlust põhiseaduse muutmise eest. Nõukogude Liidu Tallinna saadikute Adolf Petrovski ja Fjodor Raskolnikovi ettekannete sadadel lehtedel korduvad fraasid:

"täna arutasime seda küsimust Pätsiga", "Päts lubas teha omalt poolt kõik oma valitsuse mõjutamiseks" jne.

Päts arutas Nõukogude saadikuga Eesti sise-, välis- ja majanduspoliitilisi küsimusi. Ta jagas teavet valitsuse liikmete vaadete ja seisukohtade suhtes. Seejuures nõudis Petrovski Pätsilt ilma igasuguse keerutamiseta Eesti valitsuse mõjutamist ühes või teises küsimuses. Kõige üllatavam nende läbirääkimiste juures on see, et Päts informeeris läbirääkimiste ajal venelasi sellest, kui kaugele on eestlased nõus järeleandmistega minema.

Naftasündikaat oli Eestis tegutsev Nõukogude Liidu eesõigustatud kaubanduslik organisatsioon, mis müüs Nõukogude naftasaadusi. Läbirääkimised Pätsi kaasamiseks naftasündikaadi töösse kestsid kogu 1929. aasta. Dokumendid näitavad, et Päts ise oli seejuures asjast väga huvitatud. Päts ei suutnud varjata oma rõõmu küsimuses, mis puudutab tema kaasamist juriskonsuldina, ja andis oma lõpliku nõusoleku, ka selles osas, et kuni ühingu vormistamiseni hakkab ta saama palka samas ulatuses (4000 dollarit aastas).
Veel kolm päeva enne Molotovi-Ribbentropi lepingu sõlmimist oli president Konstantin Päts ühes avalikus kõnes teatanud: «See poleks enam eesti mees ega eesti naine, kes siis kahtlema lööks, kui on vaja oma kalli kodumaa eest võitlusse astuda…» Nüüd, kui agressor ulatas käe, võeti see sõna lausumata vastu. Pärast nn. vastastikuse abistamise pakti sõlmimist peetud kõnes teatas president, et N. Liidu nõudmistes polnud midagi ebaharilikku, sest Eesti riigi ajalugu, geograafiline ja poliitiline olukord oli näidanud vajadust jõuda kokkuleppele N. Liiduga.
Ja Pätsil läks ju väga hästi. Pätsi EI arreteeritud EGA pandud vangilaagrisse . Päts interneeriti ja ta oli üsna heal pidamisel.
Ja aastal 53, see on fakt, saabus Eesti sotsiaalkindlustusminister Dimitri Kuzminile Moskvast kiri: "Saadame teile Vene Föderatsiooni tähtsusega personaalpensionäri Konstantin Pätsi pidamisele Eestis."
Kuzmin oli rabatud ja uuris siis, mille eest kodanik Konstantin Pätsile personaalpension oli määratud.
ja sai teada, et personaalpension oli määratud 1905. aasta revolutsioonist aktiivse osavõtu eest - mida ta tegelikult ka tegi.

http://www.ekspress.ee/Arhiiv/1999/36/Aosa/Eksklusiivuurimus.html
http://luup.postimees.ee/luup/99/05/eesti4.htm
http://luup.postimees.ee/luup/97/20/ajalugu1.htm
http://luup.postimees.ee/luup/98/14/eesti1.htm
http://luup.postimees.ee/luup/97/17/ajalugu1.htm
http://luup.postimees.ee/luup/00/04/elu2.shtm
http://www.sloleht.ee/index.aspx?d=09.11.02&r=2&id=130922