Lp hr Ants Metsla.Minul on teilt väike küsimus.Kui palju EESTLASI mite eestimaalasi pooltavad praegust valitsust?

Burov kirjutas, et oleneb sünniaastast ja kohast. Vaatame. Sünniaasta 1927, Moskvas sündinule ta on Eesti vabastaja, Tallinnlane aga arvab, et on anastatud ja Moskvalane on okupant. Ja nii kirjutab ka ametlik ajalugu, ainult olenevalt, kus üllitatud

Mis siin ikka vaielda, nagunii vastaspooled kokkuleppele ei jõua, kui tahetakse mõlemapoolselt ajalugu moonutada. Seda näitab see, kuidas kirjeldatakse Tallinna vabastamist (okupeerimist). Kui liitlased võitlesid saksa okupatsiooni vastu, siis nad vabastasid kõik okupeeritud riigid saksa okupatsioonist. See on fakt. Seda ei maksa segamini ajada, et pärast vabastamist liitlased Jaltas jagasid Euroopa ning Potsdamis kinnitati lõplikult see jagamine. Alles Potsdami konverentsist alates võib nimetada Eesti okupeerimise algust, sest teistsuguse otsuse korral oleks NSVL-i väed pidanud Baltimaadest lahkuma. Et mõlemad vaidlevad pooled räägivad teineteisest mööda, siis sellepärast nad kokkuleppele ei saa ja jäävad konfliki. Võibolla on see kellegile kasulik, sest ajaloosündmusi väänavad nii eesti, kui vene ajalookirjutajad.

ajalugu peaks olema kiretute faktide loetelu mitte isikliku vihkamise või armastuse essee!

Siin on Ambujal õigus--liitlased läänes vabastasid riigid Saksa Okupatsioonist . Ida-Euroopas vastupidi asendus üks Saksa okupatsioon teise Vene omaga. Ei ole tähtsust kas suurriigid selles kokkuleppisid või ei. Okupatsioon jääb ikka okupatsiooniks kui võõrriik oma vägesi välja iseseisva rahvusriigi territooriumilt ei vii. Olgu siis "Potstami sobingu" alusel või ilma. Siin ei saa olla erinevat ajaloo käsitlust.

Naaskel. Hea, et teil on oma kindel arvamus, kuid siiski kallutatud. Probleemid sellepärast tekivadki. Kui liitlased omavahel jagavad Euroopa riigid ära, siis on nad kõik vastutavad selle eest. Teie ja teietaolised raiuvad jäärapäiselt, et Stalin okupeeris Eesti, aga ei vabastanud saksa okupatsioonist. Seda nimetatakse manipuleerimiseks. Potsdami konverentsi ajal polnud II Maailmasõda veel lõppenud, seega ei saa enne sõja lõppu teha mingit otsust okupatsiooni kohta. Muidugi ei taha inglased ja ameeriklased seda meenutada, et nad koos Staliniga põlistasid Eesti okupeerimise. Kustkohast siis oleks Eesti veel abi saanud, kas nende käest, kes Eesti maha müüsid? Niimoodi me surume vastu seina nii ameeriklased, inglased kui ka venelased. Venelastele jääb seega "vabastamise" rõõm kuni Potsdami konverentsini, edasi tuleb kollektiivne okupeerimine. Otto Tief võis mõne mehega valitsust moodustada, aga siis ta pidi juteavitama sellest teisi riike ja nõuda nende poolt juriidilist tunnustamist. Kas ta seda tegi, ei tea, kuid Eesti sõjaväelased võitlesid ju liitlaste vastu ja vaevalt oleks liitlased O. Tiefi tunnustanud. O.Tiefil olid küll õilsad kavatsused, kuid ainult sellest Tallinnas hõredaksjäänud elanikele teatada ei piisa riigi taastamiseks. Tal pidi olema ka võim territooriumi üle. Aga seda tal polnud.

Potsdami konverents toimus 17.07 kuni 02.08

Ambuja, ma arvasin, et Sa oled ainult teoloogias harimatu. Tuleb välja, et ka ajaloos. Juriidiliselt ei ole II MS ju lõppenud Jaapan ei ole ühe sõdiva riigiga, NSVL-ga rahulepingut allkirjastanud. Venemaa on aga end deklareerinud NSVL-i õigusjärglased. Formaal juriidika, kuid ikkagi - de jure sõda kestab. Need õnnetud Kuriilid, eks? IRW!

Kas lubate ühe tagasihoidlikuy küsimuse: MIKS OLI KOGU LÄÄNEMAAILM PEALE II MAAILMASÕDA NII KINDLALT STALINI LÕA OTSDAS??? Ja sellele on muide VÄGA LÜHIKE JA PROOSALINE PÕHJUS... millele vist esimesena viitas V. Suvorov oma raamatus Viimase Mere poole... Teatavasti nimetasid Viimaseks Mereks mongolid Atlandi Ookeani kuna Ameerika oli siis veel Euroopa jaoks avastamata.

Leo to ambuja.Tollaaegne Eesti sõdur ei võidelnud LIITLASTE VASTU!Nad võitlesid venelaste vastu,kelledest oli eestlastele jäänud väga mõru maitse,mida nad tegid Eesti rahvale!Kui üks Eesti üksus oleks saadetud Läände siis see üksus oleks üheskorras üleläinud.

Leo.Ära aja nõmedat lollust suust välja.Eesti sõdur(WaffenSS)võitlesid ka Liitlaste Vastu.Eesti sõdur(Laskurkorpus)võitlesLiitlaste poolel.Sinu oletused on jaburad.

Partorg -veteran on jälle kaineks saanud ja üle hulga aja sekkub oma lollustega siia targemate väitlusse. Eestlased võitlesid oma kodumaa eest, et venelased kes ainsa aastaga jõudsid nii palju eestis tappa ja küüditada , Eestisse tagasi tulla ei saaks . Olgu siis Wermahti ,Waffen SS või kasvõi Hiina vormis selle ei olnud tähendust. Eesti Korpus oli sund mobilisatsioon ja kellel vähegi võimalik jooksis üle sakslaste poolele ja lasti kodu tulla. Stalini eest sõdida tahtsid Sinusugused . Sind päästis vanus kohtust ja see ,et KGB oma "koputajate" andmed venemaale kaasa viis. Ütle mitu eestlast on Sinu hingel ?? Kuid pea vähemalt oma suu kinni kodumaareetur

See DED on vanadusest jaburaks läinud--- ütle ainus koht kus eesti sõdur olgu siis Waffen SS või Wermahti vormis oleks sõdinud läänes Inglaste või ameeriklaste vastu ?? Kui ei teadnud seda said nüüd targemaks -

Jaanus ja Ants.Teiesuguste koputamise peale ühe aastaga deporteeriti 9156 ja mõrvati 650 inimest.Samal ja järgmisel aastal ainult Lemmatsis mõrvati umbes 12000,see on fakt.kalevi-Liiva ja Klooga takka otsa.1949 aastal jälle teiesuguste koputamise peale deporteeriti20326 inimest.

Leo to DED.Well/well-kas sm DED ärkas üles või temal lõpes vodga-DED miks sa ei mäleta mida juhtus Tartus,ennem kui fritz jõudis linna-kas sa ka mäletad mis juhtus Tartu vanglas???????!!!

Kui kaks osapoolt ei suuda kokku leppida ühises ajaloos, siis tuleks kutsuda keegi kolmas nende eest seda tegema. Ka sakslased ju sõdisid selle eest, et nende peredel oleks parem elu ja NSVL vastu sõdimist nimetasid nad ju isegi võitluseks bolševismi vastu. Liitlaskohused on pühad ja nende rikkumine on võrreldav reetmisega. II MS lõppes muide Jaapani kapituleerimisega, kusjuures tingimusteta. Ei saa aru jaapanlaste nõudmistest Kuriilidele. Punaarmeel oli mitte ainult õigus, vaid suisa kohustus tungida kõikjale, kus sakslased sees olid. Soomlased, bulgaarlased, itaallased jt. vahetasid poolt ja tekitasid endale legitiimsuse oma territooriumi üle. Eestlased seda ei suutnud ja jäid lõpuni Hitleri kiiluvette. Mis muidugi ei vähenda iga üksiku sõduri isiklikku motiveeritust. Stalin oli õigel poolel ja tema vastu ei tohtinud sõdida!

Papile

Saksa orientatsioon tekkis EW sõjaväes 1935. aasta teisel poolel, kui grupp saksameelseid ohvitsere eesotsas sõjaväeluure juhi Maasing´uga said juhtivatele ametikohtadele.
Saksa Abwehr paigaldas piki Nõukogude - EW riigipiiri raadioluure - ja kaugvaatlusseadmeid. Lisaks varustasid saksa spetsialistid majakad laevaliiklust jälgivate seadmetega jne. Aastatel 1939 - 40 saadeti EW kaudu Nõukogude Liitu mitu Abwehri luuregruppi. Mitte üheski teises Euroopa riigis ei tundnud Abwehr end nii koduselt kui EWs. Eestit külastasid nii Abwehri ülem admiral Canaris kui ka Wehrmachti kindralstaabi ülem Halder. Eesti kindralstaabi ülem Nikolai Reek (Bazõkov) kutsusti kahel korral ka Hitleri sünnipäevale.
Mõistagi tegid Inglismaa ja Prantsusmaa kõik, et vähendada Saksamaa mõjuvõimu Baltikumis oma liitlase Nõukogude Liidu kasuks, tagades seda ka juriidiliselt rahvusvaheliste õigusaktidega.
Saksa - Nõukogude mittekallaletungipakti sõlmimine tekitas EW poliitikutes arusaamatust ja paanikat, sest arvati, et Saksamaa tungib peagi Nõukogude Liidule kallale ja selle nimel oldi aastaid tegutsetud.
Admiral Canarise hea tuttav kolonel Maasing saadeti Berliini ( mitte aga Londoni või Pariisi) asja uurima. Canaris aga teatas, et ei saa MRP kohta midagi öelda.
Nagu Ribbentropi hilisemast avaldusest selgus, kulgesid läbirääkimised Kemlis sujuvalt.
Poola suhtes olevat kiiresti kokku lepitud. NLiidu läänepiir pandi paika 1919. aasta 8. detsembril Pariisis Antanti poolt määratud nn. lord Curzoni liinil Bugi jõel, mida ka 1943. aasta Teherani konverentsil aktsepteeriti ja on nüüd Ukraina, Valgevene ja Leedu riigipiir Poolaga.
Probleeme tekkis piiri tõmbamisega Balti riikide piirkonnas, mis Inglismaa - ja Prantsusmaa poolt olevat lõplikult müüdud N. Liidule ja millega tuli ka Saksamaal leppida.
http://www.nommevalitsus.org/?p=3427
http://www.kool.ee/?5893

Kuna vabatahtlik mobilisatsioon Saksa armeesse kukkus Eesti Direktoraadis läbi, tuli mobiliseerida sundkorras. Vabatahtlikult mindi vaid sõja alguses ning teeniti põhiliselt politseipataljonides ja Omakaitses.
Selleks, et anda sundmolisatsioonile mingitki legitiimsust, pöördus Saksamaa välisminister von Ribbentrop kindralkomissar Litzmanni ja prints zu Hohenlohe vahendusel 1943. aasta 20. oktoobril Uluotsa ja Kanti poole luua erinevate EW aegsete poliitiliste rühmituste, usu -, kultuuri - ja majandusringkondade esindajatest rahvuskomitee, mis toetaks Saksamaad.
1944. aasta 7. veebruaril esines Uluots raadiokõnega, milles teatas, et iga õige eesti mehe koht on nüüd Saksa armee ridades, kus vanne tuli anda Hitlerile isiklikult. Liitlaste jaoks oli see kindel märk, kelle poolel EW aegsed poliitikud sõdivad.
Rahvuskomitee moodustati 14. veebruaril.
Pärast seda pöördus Uluots kindralkomissar Litzmanni poole avaldusega, et tema rühmitus (Tief, Klesment, Kant jt) soovib saada ka omavalitsuses kolm kohta - peadirektori (Mäe), sisedirektori (Angelus) ja kohtudirektori (Öpik) kohad. Pärast nõupidamist von Ribbentropiga Litzmann siiski keeldus.
1944. aasta 19. aprillil vahistas SD nn inglise orientatsiooni ( liider Jaan Tõnissoni sekretär Ernst Kull) või marurahvuslastest rahvuskomitee liimeid.
Alles 1944. aasta augustis seoses rindeolukorra halvenemisega jätsid Kulli ja Uluotsa rühmitused kõrvale omavahelised erimeelsused ning alustasid tihedat koostööd. Selle kinnituseks sai augustis 1944 Otto Tiefi valimine nö Uluots - Ribbentropi pakti alusel loodud rahvuskomitee esimeheks ning Uluotsa nõustumine põhiseadusliku valitsuse moodustamisega.
Rahvuskomitee 25. augusti koosolekul moodustas Tief
1934. aasta Pätsi - Laidoneri riigipöörde eelsete erakondade esindajatest uue valitsuse. Samas andis Tief teada, et valitsuse avalikuks väljakuulutamiseks pole veel õige aeg.

Kogu eelnev jutt oli juba korra sõna-sõnalt kirjas eelmises lehes mis on uuesti kopeeritud siia ja läbipõimunud valest ja tõest. Selline jutt ongi kõige usutavam ,sest seal on ka palju tõtt . Kuid täiesti vale on jutt Eesti riigi "soojatest" suhetest Saksamaaga . Eesti riik oli kindla orentensiooniga Inglismaale kes oli juba Vabatussõja ajal aidanud Eestit. Jutt ,et "abwehr " siia Eestisse oma luurajad paika pani Eesti riigi soosimisel on väljamõeldis ja täielik jama. Ka mina olen uurinud ajalugu ja mäletan isegi jutuajamisi mis toimusid minu kodus. Isa töötas Sõjaministeeriumis ja tundis hästi II Osakonna ohvitsere .Muidugi minusugune poisike tooaeg ei mõistnud suuremalt jaolt neid kõnesi , kuid need olid selgelt Saksavaenulikud. Miks siis Hitler Eesti südamerahuga Molotov-Ribbentropi paktis Stalinile lubas kui Saksa riik vähegi oleks Eestist hoolinud ? . Eesti riik ja kogu sõjavägi-ohvitserid lootsid kogu sõja Inglismaale,isegi veel peale sõda loodeti sealt abile . Kui venelased ei oleks Eestis 1940 aastal niisuguseid kuritegusi korda saatnud , oleks kogu rahvas võidelnud sakslasega ,nüüd aga ootas neid kui päästjaid. Ja need esimesed 20.000 vabatahtliku kes astusid Saksa sõjaväkke olid need kelle omaksed olid vene okupandid tapnud või Siberi küüditanud . Kui ei oleks olnud eelnevat vene okupatsiooni oleks relvad koheselt keeratud sakslaste vastu. Ja on jama rääkida mingist Saksamaa SÕBRALIKUSEST .See jutt oli juba siis Nõukogude aeg kui kõrgkoolis käisin tooaegsete "punaste" ajaloo õppejõudude suus. Seltsimees DED-ile aga ütlen mõtle ise midagi välja, ära loe neid nõukogude aegseid propabanda raamatuid nagu "120.000 " ka minul on see olemas ja see on eht propaganda. Huvitav juba kuhu need 120.000 maeti , väljakaevamistel leiti ainult mõni tuhat. Krematooriumi meil tooaeg ka polnud ---mõtle seltsimees kui Sa üldse oled võimeline mõtlema.

Antsule

Inglise laevastiku tegevus Vabadussõja ajal lähtus sellest, et säilitada nõukogude võim Venemaal, mis toetus Lääne pankade abile. Samuti ei meeldinud Inglismaale võimalik Saksa herzogiriigi teke Baltikumis.
1934. aasta riigipööre teostati just inglaste nõudel, et vähendada Saksamaa mõju Baltikumis.
Pärast seda ei maksa eestlaste erilisest inglisesõbralikkusest rääkida. Saksa orientatsioonile aitas kaasa ka baltisakslasete mõju.
Kui sõlmiti MRP või baaside leping, siis nendes küsimustes ei pöördutud abi saamiseks Pariisi või Londoni, vaid ikka Berliini poole.
Nüüd võib öelda, et Saksamaa hoolis Eestist üldiselt samapalju nagu N.Liit, Prantsusmaa ja Inglismaagi aga see ei välista eestlaste pugemist suurriikide ees, sest kõiki nende plaane ei teatud.
Kolme erineva Balti riigi tegevus lähtus suuresti sellest, keda oma peavaenlaseks peeti. Leedukad pidasid peavaenlaseks Poolat, Läti Saksamaad ja Eesti N.Liitu.