Pauluse esimene kiri korintlastele 13:Armastuse kiitus
1 Kui ma inimeste ja inglite keeltega räägiksin, aga mul poleks armastust, oleksin ma vaid kumisev vask ja kõlisev kelluke!
2 Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõik saladused ja kõik tunnetatu, ja kui mul oleks kõik usk, nõnda et võiksin mägesid teisale paigutada, aga mul poleks armastust, siis ei oleks minust ühtigi!
3 Ja kui ma jagaksin kõik oma vara vaestele ja kui ma annaksin oma ihu põletada ja mul poleks armastust, siis ei oleks mul sellest mingit kasu!
4 Armastus on pikameelne, armastus on täis heldust; ta ei ole kade, armastus ei suurustle, ta ei ole iseennast täis;
5 ta ei ole viisakuseta, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu, ta ei pea meeles paha;
6 ta ei rõõmutse ülekohtust, aga ta rõõmutseb ühes tõega;
7 tema vabandab kõik, usub kõik, loodab kõik, sallib kõik!
8 Armastus ei hävi ilmaski! Aga olgu prohveti ennustused, need kaovad; olgu keeled, need lakkavad; olgu tunnetus, see lõpeb ära.
9 Sest poolik on, mida me tunnetame, ja poolik, mida me ennustame.
10 Aga kui tuleb täiuslik asi, siis kaob see, mis on poolik!
11 Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, ma mõtlesin nagu väeti laps ja arvasin nagu väeti laps; aga kui ma sain meheks, siis ma hülgasin selle, mis on omane väetile lapsele.
12 Sest nüüd me näeme nagu peeglis tuhmi kujutist, aga siis palgest palgesse; nüüd ma tunnetan poolikult, aga siis ma tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud.
13 Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm; aga suurim neist on armastus!

Viies ingel puhub pasunat
1 Viies ingel puhus pasunat ning ma nägin tähe olevat
kukkunud taevast ilmamaa peale. Sellele anti sügavuse kaevu
võti
2 ning ta avas sügavuse kaevu ja kaevust tõusis suitsu
otsekui suurest ahjust, ning päike ja õhk pimenesid kaevu
suitsust.
3 Suitsust tulid ilmamaa peale rohutirtsud, ja neile anti
meelevald, nagu skorpionidel on meelevald ilmamaa
peal.
4 Neile öeldi, et nad ei tohi teha kurja ilmamaa rohule
ega millelegi, mis haljendab, ega ühelegi puule, vaid ainult
inimestele, kellel ei ole Jumala pitserit otsaesisel.
5 Ja neile anti käsk, et nad neid ei tapaks, vaid et nad neid
piinaksid viis kuud, ning nende piinamine on otsekui skorpioni
piinamine, kui ta inimest salvab.
6 Neil päevil inimesed otsivad surma ega leia seda,
nad igatsevad surra, aga surm põgeneb nende eest.
7 Ja rohutirtsud olid välimuselt sõjaks seatud hobuste
sarnased, neil olid pärjad peas otsekui kullast ning nende
palged olid nagu inimeste palged
8 ja juuksed nagu naiste juuksed ja nende hambad olid
otsekui lõvidel.
9 Neil olid üll soomusrüüd otsekui raudrüüd ning nende
tiibade kahin oli otsekui kaarikute mürin, kui palju hobuseid
jookseb sõtta.
10 Ja neil olid sabad ja astlad nagu skorpionidel,
ning nende sabades oli meelevald teha inimestele kahju
viis kuud.
11 Nende kuningas oli sügavuse ingel, kelle nimi heebrea
keeles on Abaddon, ja kreeka keeles Apollüon.
12 Esimene häda on möödas, ennäe, pärast seda tuleb veel kaks
häda.

Kuues ingel puhub pasunat
13 Kuues ingel puhus pasunat ning ma kuulsin üht häält
Jumala ees oleva kuldaltari neljast nurgast,
14 see hüüdis kuuendale inglile, kelle käes oli pasun: „Lase
lahti need neli inglit, kes on ahelais suure Eufrati jõe ääres!”
15 Siis päästeti valla need neli inglit, kes on valmistunud
selleks tunniks ja päevaks ja kuuks ja aastaks, et tappa kolmandik
inimestest.
16 Ja sõjaväe ratsanike arv oli kakskümmend tuhat korda kümme
tuhat - ma kuulsin nende arvu -,
17 ning nõnda ma nägin oma nägemuses hobuseid ja nendel
istujaid. Neil olid tulipunased ja sinised ja väävelkollased
soomusrüüd ning hobuste pead olid nagu lõvide pead ning nende
suust tuli välja tuld ja suitsu ja väävlit.
18 Nende kolme nuhtluse poolt tapeti kolmandik inimesi:
tule ja suitsu ja väävli läbi, mis tuli nende suust.
19 Hobuste meelevald oli nende suus ja nende sabades,
sest nende sabad olid madude sarnased, neil olid pead ning nendega
nad tegid kahju.

20 Aga inimesed, keda neis nuhtlustes ei tapetud, ei
parandanud meelt oma kätetööst, et nad oleksid loobunud kummardamast
kurje vaime ning kuld- ja hõbe- ja vask- ja kivi- ja
puujumalaid, kes ei suuda näha ega kuulda ega kõndida.
21 Nad ei parandanud meelt oma mõrvadest ega oma
nõidustest ega oma hoorustest ega oma vargustest.