Jummel küll. Kui avaldatakse mingi Keskerakonda kritiseeriv asi, kisab Alatalu, et meedia on poliitiliselt kontrollitud. Et näe - meievastane kampaania. Kui mõni jääb avaldamata - jälle häda: tsensuur, mätsitakse kinni jne.. Kui ennustus pakub erakonnale suuremat tuge kui too saab (Reform 1999) - saame teada et võltsitakse: näidati tegelikust tugevamana et meelitada tema poolt hääletama. Kui läheb teistpidi viltu (Res publica 2002) - jälle manipuleerimine, seekord seletamatul põhjusel teistpidi et näidatakse toetust salakavalalt väiksemana. Haige. Lühike teade ju avaldati küll, mis te veel tahate? Kas Eesti lehtedes on seni tõesti olnud kombeks avaldada pikalt kõik sõnavõtud, mida mõni poliitik kusagil peab. Meelde tuleb seni küll ainult peaministri jutt Pärnu foorumil Postimehes, muid nii ei panda sisse ju kusagil. Alatalu võiks pressinõukogu asemel parteikaaslaste Liivi ja Haugiga veidi rääkida. Ja veel: "Sisuliselt tegeles pr Pakosta Eesti laimamisega välismaal" - Eesti ja Savisaar ei ole kattuvad mõisted. Aga Keskerakonna jaoks nähtavasti on. See juba üksi näitab sarnasust Meciariga - ka Slovakkias püüti tema ajal peaministri kritiseerimist näidata riigi- ja rahvavastasusena. Ning Savisaar pole veel isegi peaminister.

Savisaar on tunduvalt salakavalam kui Merciari. Ja halba valgusesse ei pane teda küll mitte Liisa Pakosta kommentaar, vaid tema enda poliitilised meetodid. Toomas Alatalu on jälle kirjutanud artikli alla oma nime taha "analüütik". No mis kuradi analüütik see on, kes elatub poliitilistest tellimusartiklitest?