Kuna nii pikk lugu ei mahtunud ühte ajalehte ära, ilmub teine osa 11. detsembri lehes. Selles lehenumbris ilmunut saab kommenteerida 4. detsembri Kesknädalasse üles pandu all.


Muu hulgas lisadus siia teises jaos ilmunud foto juurde kirjutatud oluliselt informatiivne tekst.

Jõudu lugejaile ja asjalikele kommenteerijaile!

to T.Siim 2013-12-10 17:31:38

Aastatel 1943 - 44 enam eesti vabatahtlike eriti ei leidunud ja nii tuli kuulutada välja sundmobilisatsioon 1944. aasta 1. Veebruaril. Seda tegi dr Hjalmar Mäe, lähtudes sakslastelt saadud käsust. Uluots toetas mobilisatsiooni 7. veebruaril SD kontrolli all toimunud raadiosaates ja Eesti Rahvuskomitee loodi 14. veebruaril SD egiidi all.
Rahvuskomitee loodi 1943. aasta 20. Oktoobri Ribbentrop - Uluotsa nö pakti alusel ja oli mõeldud Eesti Omavalitsuse ja sundmobilisatsiooni läbiviimise toetuseks. Ribbentropi kirja arutasid 20. oktoobril Tallinnas Uluots, Kant, Litzmann ja prints zu Hohenlohe. Vastavalt rahvusvahelistele konventsioonidele ei tohi okupeeriv riik sundmobilisatsiooni läbi viia.
Alates 1934. aasta 12. märtsist oli Eestis võimul ebaseaduslik režiim ja pole põhimõttelist vahet Eenpalu, Uluotsa ja Varese valitsuste vahel. Rahvasteliit pidas Eesti NSV-d Eesti Wabariigi õigusjärglaseks ja EW esindajaid hiljem jutule ei võtnud.
Eesti NSV oli Rahvasteliidu liige 1940. aasta 21. juulist - 6. augustini.

Ja neid, kes sundmobilisatsioonist kõrvale hoidusid, neid hakkas jahtima "Julgeolekupolitsei ja SD" ja Eesti Omakaitse, samuti välipolitseisse (ketikoerad) kuulunud vlassovlased.
Eesti tegelikud rahvuslased ja inglise orientatsiooniga isikud lasti aga maha Tallinnas, Metsakalmistusl, 1944. aasta 9. septembril.
http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=1977

Sellega välditi Saksa vägede pealetungi algust Leningradile Narva jõe joonelt, sama otstarve oli ka Talvesõjal. Nii Eestis kui ka Soomes tegutses Saksa Abwehr väga aktiivselt NL-i piiril.

to Ants 2013-12-10 16:56:26


Paljud eestlased (kadakasakslased) lahkusid koos baltisakslastega juba aastatel 1939 – 40 nagu ka Eesti sõjaväeluure eesotsas kolonel Maasinguga lahkus koos salajase dokumentatsiooniga praktiliselt täies koosseisus Saksamaale Abwehri teenistusse.
Kui president Päts oli nimetanud ametisse Varese valitsuse, siis kutsus ta salaja kohale oma kunagise vaenlase vaps dr. Mäe, kellel palus minna presidendi volitatud eriesindajana Saksamaale ja allkirjastada presidendi nimel kõik lepingud, mis Eestile on kasulikud. Dr. Mäel õnnestus lahkuda baltisakslaste nn nachumsiedlungi käigus ja 1941. aasta mais valis Soomes loodud Eesti Vabastamise Komitee ta Eesti peaministriks presidendi ülesandeis.
Aastatel 1943 - 44 evakueeris Rootsi sakslaste nõusolekul 6 000 eestirootslast.
Saksa laevastik oli valmis juba 1944. aasta juuli lõpus alustama ka eestlaste evakueerimist.
Pärnust, Rohuneemelt ja Saaremaalt lahkusid Saksa laevad aga tühjalt, vaid Tallinnas laevad täitusid. Puudus eestlaste soov kodumaalt lahkuda, lisaks takistas lahkumist Pitka meeste vastutegevus.
(Saksa 18.armee välipolitsei teatel vallutasid Pitka mehed hiljem Toompeal komandatuuri hoone, mis tõi kaasa selle, et ei saanud väljastada tõendeid Saksamaale sõiduks.)
Talupidajad teatasid, et nemad ei lähe mitte kuhugi, sama teatasid ka tööstustöölised. Sellist lahkumist võrdsustati Saksamaale tööteenistusse minekuga.
Lahkus intelligents ja vähe laiema silmaringiga isikud, ka need, kes ei saanud aastatel 1939 - 40 Eestist lahkuda, sest Uluotsa valitsus tühistas 1939. aasta sügisel välispassid, aga eelkõige need, kes olid Saksa ajal teinud koostööd sakslastega ja nende perekonnad.
Otsest kampaaniat põgenemiseks ei saanud teha ei Eesti Omavalitsus ega ka Saksa võimud, sest seda oleks "Julgeolekupolitsei ja SD" allasutus "Gestapo" saanud tõlgendada paanika tekitamisena jne.
Seega, kes vihjetest aru sai, see lahkus, kel nupp vähem nokkis, see trügis laevadele alles septembri keskel või jäi hoopis maha.

1944. aasta hilissuvel alustasid sakslased oma pooldajate evakueerimist Eestist ka Rootsi.
Läbirääkimisi Rootsi võimudega pidas Saksa välisministeeriumi ametnik dr. Kleist. Rootsi laevastik sai loa läheneda Saaremaale Karala piirkonnas, kus sakslased avasid 10 - 15 km pikkuse rannalõigu põgenikele. Sakslased andsid endale aru, et kõiki soovijaid ei suuda nad enam evakueerida. Rootsi politsei, kes registereeris saabunud põgenikke, hoiab nende isikute andmeid ja tausta siiani saladuses. Ka USA missioon Rootsis abistas põgenikke Baltikumist. Ametlikes dokumentides näidati, et raha eraldati juutide päästmiseks, kuigi väidetavalt juute põgenike hulgas ei olnud. Muidu poleks aga raha ja muid vahendeid lihtsalt eraldatud, sest see oleks olnud liitlaste vaheliste lepingute rikkumine. Samas on teada ka Felix Karsteni ja Raoul Wallenbergi transfertehingud: juudid Rootsi, vastu transpordivahendeid jm. Kas mõni neist tehingutest toimus siiski ka läbi Eesti?
Rootslaste andmeil jõudis 1944. aasta sügiseks Rootsi umbes 25 000 põgenikku Baltikumist. Neist 23 000 olid pärit Eestist, Lätist 1600, Leedust paarsada. ( Leedus teatavasti SS – diviise ei loodudki, sest sealne omavalitsus seadis eeltingimuseks, et need alluksid Leedu omavalitsusele ja sõdiksid vaid Saksamaa liitlasena.)
1944. aasta suvel käis Rootsis ka endine ernalane ning erinevate luureteenistuste agent ja Eesti Rahvuskomiteega seotud Toomas Hellat. Rootsist ta mingit tunnustust Rahvuskomiteele ja muud abi ei saanud. Lisaks Rootsi eriteenistustele kohtus ta ka Inglise ja USA eriteenistuste esindajatega, kes aga kogu saadud info edastasid oma kolleegidele NSVL-ist.
1946. aasta veebruaris andis Rootsi välja Balti riikide sõjaväelasi ja politseinikke, kes olid vabatahtlikult astunud Saksa teenistusse. Soome andis hulga eestlasi välja 1948. aastal.
Kolonel Richard Maasing nimetas Rootsit juba 1938. aasta detsembris toimunud kohtumisel Saksa mereväeatašee Boniniga vabamüürlaste keskuseks, kust põhjasugulase maski varjus destruktiivsed sotsialistlikud ideed Balti riikidesse levivad.

http://www.kesknadal.ee/PDF/failid/Kesknadal%2011.12.2013.pdf

Selle artikli 2. osa 11. detsembri Kesknädalas.

1941. aasta 12. detsembril kuulutasid Inglismaa ja USA sõja Rumeeniale ja Bulgaariale.

Suured tänud billile, Paadipõgenikule jt kommenteerijatele oluliste lisanduste, selgituste ja täpsustuste eest. Eesti mehed võitlesid 1944 Narva rindel veelgi ennastsalgavamalt ja kangelaslikumalt kui 1.Vabadussõjas 1918-1920. Kahjuks oli sõja saatus liitlaste omavaheliste salalepetega juba ette äramääratud. Jääb suureks mõistatuseks, kuidas ikkagi võisid J.Uluots ja rahvuslased (Eesti Rahvuskomiteega seotud arvamusliidrid) agiteerida eesti mehi minema sõtta, mille saatus on juba ette äramääratud. Tekib küsimus, kas Jüri Uluots polnud mitte ka vaimselt kiiksuga, füüsiliselt oli ta ju invaliid kkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkk

Jüri Uluots oli ju Eesti jaoks saatuslike otsuste tegemise ajal juba füüsiliselt haige inimene. Kuid kas ta polnud ka vaimselt ebaadekvaatne ja kiiksuga intellektuaal. Mati Talviku telesaates "Ajavaod" Jüri Uluotsale pühendatud osas ( ETV arhiivis olemas) on üks kõnekas lõik, kus räägitakse sellest, kuidas Jüri Uluots osales kõrge nimekomisjoni liikmena Saksa okupatsiooni ajal 1942-43 Peipsi-tagustele linnadele ja asulatele soomeugri nimede panekul. Tuntud rahvusteadlane Julius Mägiste oli talle öelnud, et see on ju väga naljakas tegevus ajal, kui sakslased nimetavad Eesti linnasid ümber saksa nimedega. Uluots olla sellepeale öelnud, et väiksemaid kohti nad Eestis ümber ei nimeta.
Eesti füürereid tuleb vaadata psühhiaatri pilguga, teistviisi pole nende poolt tehtud Eesti jaoks saatuslikke otsuseid võimalik mõista!

to T. Siim

Hiljem muidugi Uluots oma koostööd sakslastega kahetses, sest ta sattus liitlaste jaoks ühte nimekirja koos Quislingi, Vlassovi, Petaini, Tiso, Pavelici, dr Mäe jt-ga, kellega liitlased tegemist ei teinud.
Põhjuseks tõi Uluots seda, et tervis oli kehv ja nõuandjad veelgi kehvemad.

Kogu Tiefi valitsus ja selle juurde kuuluvad isikud – umbes saja inimese ringis – taganes läände ja jõudis Matsalu lahe kaldale. Nende hulgas olid ka endised "ernalased " Talgre ja Toom. Neil oli raadioühendus “Abwehrile” kuulunud raadiosaatja abil Rootsiga, kust teatati, et saadetakse välja kaater. Kuid see pidi tulema nagu varemgi kaugematele Moonsundi saartele, kuhu tuli minna kohalike sõiduvahenditega.
Neil päevil kihas kogu läänerannik põgenikest. Kakeldi paadikohtade pärast ja võimaluse eest pääseda üle mere maksti muinasjutulisi summasid. Rahvuskomitee vana abimees, toosama Tauksi saare kalur lubas kogu Tiefi valitsuse kohale toimetada niipea kui kaater on saabunud.
Ta käis saarel mitu korda, kuid teatas, et kaatrit ei ole tulnud. Nii kestis see seni, kuni Nõukogude tankid kohale vurasid ja kõik laiali jooksid, kes kuhu suutis. Ainult neil, kes olid juba varem omal jõul otsustanud põgeneda, õnnestus ära sõita, suurem osa jäi maha.
Nagu hiljem selgus, oli kaater käinud Rootsist koguni kolm korda, kuid kalur vedas oma paadiga kohale oma häid tuttavaid, öeldes kaptenile, et neid tegelasi, kelle järele paat oli saadetud, ei ole. Kapten, kes ei tahtnud tühjalt tagasi sõita, võttis kaluri toodud inimesed peale.
Pärast ebaõnnestunud katset Rootsi põgeneda jooksid Tiefi valitsuskabineti liikmed laiali ja igaüks varjas ennast, kus sai. Mõned neist arreteeriti üsna pea.
Vaid informeeritum Uluots siiski jõudis õigele saarele ja pääses sealt edasi Rootsi.

1944. aasta 21. septembril püüdis Tiefi valitsus organiseerida rahvuslikke kaitsejõude. Kuid kontakt nii rindeväeosade ja soomepoistega kui ka admiral Pitkaga oli lootusetult katkenud. “Haukka–Tümmler” luuregrupi raadiosaatja abil edastati Uluotsa käskkirjad, valitsusdeklaratsioon ja valitsuse korraldused vaid Rootsi välisdelegatsioonile.

President Päts kuulutas aastal 1934 eesti rahva haigeks ja teda terveks ta ei kuulutanudki. Kaitseseisukord, tsensuur ja Pätsi diktatuur kestsid Eesti Wabariigi lõpuni. Alles juunikommunist J. Vares-Barbarus kuulutas eesti rahva oma raadioesinemises taas terveks!
Samasuguse eesti rahvast halvustava suhtumisega on esinenud ka ennast kogu rahva presidendiks nimetanud Lennart Meri.
2003. aasta 14. septembril Viimsi koolimajas hääletamas käinud president Lennart Meri avaldas arvamust, et Euroopa Liit on tore ning ühinemisele “ei” öelnud inimesed on võimetud oma peaga mõtlema. “Ükski inimene ei lähe elades lollimaks, välja arvatud need, kes ka täna hääletavad tõenäoliselt Euroopa Liidu vastu,” lausus endine riigipea. “Neile võin vaid sügavalt kaasa tunda.” Me ei soovi tagasi minna niisugusesse maailma, kus õiglust määrab sõjavägi ja saatust suuremate riikide ülekaal. Eesti tahab olla väike, vajaduse korral isepäine ja uhke.”
Aga president Arnold Rüütel ütles tänusõnu ka euroeitajatele, kes demonstreerisid tema sõnul Eesti ühiskonna demokraatiat ning juhtisid tähelepanu eesseisvatele probleemidele ja murekohtadele.

http://www.nommevalitsus.org/index.php?option=com_content&view=article&id=805&Itemid=38&lang=et Nliidu noot Eestile 1940. aasta 16. juunil.
Nõukogude valitsuse käsutuses oleva faktilise materjali alusel, aga ka Moskvas viimasel ajal toimunud NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimehe V.M.Molotovi ja Leedu Ministrite Nõukogu esimehe hr.Merkyse arvamustevahetuse põhjal on Nõukogude valitsus teinud kindlaks, et Eesti valitsus ei ole likvideerinud NSV Liidu vastu suunatud, juba enne Nõukogude-Eesti vastastikuse abistamise pakti sõlmimist Lätiga loodud sõjalist liitu, vaid on seda isegi laiendanud, tõmmates sellesse liitu Leedu ning püüdes tõmmata sellesse ka Soomet. Kuni Nõukogude-Eesti vastastikuse abistamise pakti sõlmimiseni 1939.aasta sügisel võis Nõukogude valitsus niisugusele sõjalisele liidule vaadata veel läbi sõrmede, kuigi see sisuliselt oli vastuolus Nõukogude-Eesti varem sõlmitud mittekallaletungipaktiga. Kuid pärast Nõukogude-Eesti vastastikuse abistamise pakti sõlmimist peab Nõukogude valitsus NSV Liidu vastu suunatud Eesti, Läti ja Leedu sõjalise liidu eksisteerimist mitte üksnes lubamatuks ja talumatuks, vaid ka ülimalt ohtlikuks NSV Liidu piiride julgeolekule.

J.Uluots oli saatuslike otsuste tegemise ajal juba haige inimene ja ta suri veel enne sõja lõppu jaanuaris 1945. Kui ta oma teguviisi - üleskutset liitlaste poolt mõttetuks muudetud verevalamisele kahetses, siis oleks väga huvitav teada, kust selle kohta lugeda võib. Siinkirjutaja on kuulnud samuti versiooni, nagu Uluots olla oma neid otsuseid hiljem kahetsenud, kuid kus ja millal.

1941. aasta 13. detsembril kuulutasid Ungari, Horvaatia, Rumeenia, Bulgaaria ja Slovakkia sõja Inglismaale ja USA-le.

17.01.1938, USA saadik J.E.Davise aruanne eeltöö lõpetamise kohta salajase leppe sõlmimiseks Nõukogude Liiduga.
Riigidepartemangu dokument nr.800.51 w 89 USSR/247
Kuigi USA oli nõukogude võimu toetanud juba aastast 1918, siis nüüd algasid lõputud tarned juba II maailmasõja lõpuni.

juulilepete järgi Eestis Nõukogude okupatsiooni polnud

http://www.hot.ee/nommevalitsus/juulilepped.html
Juulilepped, mis allkirjastati president Meri poolt 1994. aasta 26. juulil Moskvas, Mart Laari valitsus kiitis need heaks sama aasta 7. novembril ja Riigikogu ratifitseeris 1995. aasta 20. detsembril.

Artikkel 8
Vene Föderatsioon annab Eesti Vabariigile üle kogu kinnisvara, mis on relvajõudude käsutuses ja kasutuses.
Nimetatud vara üleandmise-vastuvõtmise kord määratakse kindlaks Eesti Vabariigi Kaitseministeeriumi ja Vene Föderatsiooni volitatud isikute poolt.
Kõik pooltevahelised rahalised, varalised ja muud pretensioonid, mis on seotud relvajõudude viibimisega Eesti Vabariigi territooriumil, kaasa arvatud relvajõudude poolt tekitatud ökoloogiline ja muu kahju, loetakse täielikult ja lõplikult reguleerituks käesoleva lepinguga selle jõustumise momendist alates.
http://www.nommevalitsus.org/index.php?option=com_content&view=article&id=4828&Itemid=176&lang=et
Esmapilgul tundub, et Tiit Vähi ja ühtlasi Riigikogu opositsioonis olev Koonderakond mõistis juulisobingu karmilt hukka. Tegelikult polnud see nii. Tuleb vaid imetleda kommunistliku koolituse saanud „Eesti poliitiku” sõnaosavust. Oma kriitikas ei pühendanud ta poolt ridagi faktile, et juulilepped tunnistasid okupatsiooni Eestis algusest peale olematuks ega heitnud lepetele ette sedagi, et nende järgi pole tulevikus võimalik nõuda Venemaalt okupatsioonikahjude heastamist. Ta piirdus dokumendi küll olulistele, kuid võrreldes eeltoodutega teisejärgulistele puudustele osutamisega ning lõpetas arvamusavalduse tõdemusega: juulilepingud tuleb kõigest hoolimata ratifitseerida!
http://www.postimees.ee/702430/eesti-venemaa-pensionilepe-ratifitseeriti-riigiduumas/?t=742#l
Lepingu alusel on Vene sõjaväepensionäridel, kes on siiani saanud Venemaalt pensioni relvajõududes teenimise eest, õigus saada Eestist pensioni Eestis omandatud staaži eest kooskõlas koostöölepingu sätetega.

Hitler teatas 1932. aastal peetud kõnes, et kui poleks olnud Balti parunite upsakust, oleks Baltikum juba ammu saksastatud ja Saksamaa osa.

http://ru-an.info/новости/в-результате-II-мировой-сионисты-хотели-сделать-венецию-размером-с-европу/
Aastal 1930 reklaamis Saksa finantsist ja hilisem Hitleri valitsuse majandusminister Hjalmar Schacht teistele rahvusvahelistele finantsistidele Hitlerit kui rahvusriikide likvideerijat ja vabaturu tekitajat Euroopas. Toetades Hitlerit, luuakse Euroopa suurune Veneetsia.

1933. aasta 3. veebruaril kohtus Hitler Saksa sõjaväe esindajatega ja teatas, et valmistuge sõjaks idas.
Vihjeid sellisele tegevusele võis lugeda juba “Mein Kampfis”.

1933. aasta aprillis kohtusid Genfis Goebbels ja Poola välisminister Beck. Leiti, et Saksamaa ja Poola huvid Ida – Euroopas langevad kokku. Mõlemad riigid võivad oma territoriaalprobleemid lahendada Nõukogude Liidu ja Balti riikide arvelt.
Poola võib saada Danzigi koridori eest Leedu ja väljapääsu Mustale merele, Saksamaa pretendeerib Lätile ja Eestile.

1933. aasta 12. mail saabus Saksa sõjalaev „Essen“ Tallinna propagandaüritusi pidama. Eestis oli 160 saksa ühingut ja seltsi. Baltisakslastel oli soov ühendada Eesti Saksamaaga.

1933. aasta juunis põllumajandusminister Hugenbergi memorandum Baltimaade suhtes, mis käsitles neid Saksamaa osana. Samal seisukoht oli hiljem ka Darre’l.

Saksa orientatsioon tekkis EW sõjaväes 1935. aasta teisel poolel, kui Saksamaal erinevaid sõja – ja luurekoole või kursuseid lõpetanud ohvitserid eesotsas sõjaväeluure juhi kolonel Richard Maasinguga said juhtivatele ametikohtadele. (Eks see orientatsioon jõudis sõja ajal ka muutuda ja tihti sõditi nö alati võitja poole peal.)

1936. aasta 14. novembril algas kindral Reegi ja kolonel Maasingu kaks nädalat kestnud salajane visiit Saksamaale. Sõlmitud kokkulepe andis Saksamaale õiguse kasutada Eesti territooriumi Nõukogude Liidu vastasteks sõjalisteks operatsiooonideks. Saksa pool andis garantii, et Eesti iseseisvust ei likvideerita ja Saksa väed lahkuvad peale sõjalise operatsiooni lõppemist.

27. aprillil 1937 autasustati Abwehri juht Wilhelm Canarist Eesti Kotkaristi II klassiga.

1937. aasta 5. novembril esines Hitler Reichstagis ettekandega “Idaaladest ja nende germaniseerimisest.”

1937. aasta 3. detsembril teatas sõjaväeluure juht Richard Maasing Briti sõjaväeatašee Westile, et Saksamaa on teatanud valmisolekust garanteerida Eesti iseseisvust, mitte aga Läti ja Leedu oma.

1938. aasta märtsis enne Memeli piirkonna okupeerimist teatas Saksamaa esindaja, et Balti riikide erapooletus eelseisvas sõjas on „undenkbar“ ja soovitas Leedul langetada otsus – „entweder – oder“, lisades, et Eesti on selle küsimuse juba lahendanud positiivselt.

Võimupoliitikute valimispettuste “solvav” paljastamine ja Hitleri pilamine lõpetasid märtsis 1938 Eesti ühe mõjukama ajalehe “Vaba Maa” ilmumise.
Ka Poola polnud rahul, et EW ajalehed kritiseerisid Tšehhoslovakkiale kuulunud Tešini piirkonna okupeerimist Poola poolt. Karikatuuride avaldamine diktaatorite kohta keelati ära. Saksamaa poliitika kritiseerimise eest suleti 1938. aasta 29. septembril sotsiaaldemokraatide ajaleht “Rahvas Sõna”.

1938. aasta 28. mail esines Hitler kindralitele. Kõigepealt ajame asja korda Idas ja seejärel annan teile 3-4 a. suurteks tegudeks Läänes. Poolast kavatseti mööduda oma liitlaste Rumeenia ja Balti riikide kaudu.

1938. aasta 27. septembri Itaalia Tallinna saadiku memo Rooma.
Eesti, Läti ja Poola on valmis võtma enda peale Saksamaa kaitsmise, kui Nõukogude Liit peaks ründama Saksamaad läbi Balti riikide.
1938. aasta detsembri keskel kohtus Maasing Saksa mereväeatašee Boniniga.
Otsustati, et Eesti ja Soome püüavad säilitada näilist neutraliteeti, et vältida Nõukogude enneaegset rünnakut, samas peab ajakirjanduses vältima Saksa vastaseid avaldusi.
Maasing ei pidanud Rootsist saabuvat abi millekski: vabamüürlaste keskus, kust põhjasugulase maski varjus destruktiivsed sotsialistlikud ideed Balti riikidesse levivad.

15.06.1939 “The News Review”: natsionaalsotsid näevad Eestile vaadates juba riiki, mis on nii poliitiliselt kui ka majanduslikult nende pihus.

1939. aasta 26.- 29. juulini külastas Eestit Saksa maavägede staabiülem kindralooberst Franz Halder, kellele tutvustati lahkelt Narva piirkonna kaitserajatisi jne. (Võrdluseks, kui kapten Trankmann Narva kaitserajatiste plaanid 1938. aastal NL-i luurele edastas, siis mõisteti ta selle eest vangi.)


1939. aasta 23. augustil sõlmiti MRP, mille salaprotokollid dubleerisid NLiidu kokkuleppeid Inglismaa ja Prantsusmaaga. Ootamatu ettepanek tuli Nõukogude poolelt ja sundseisus Saksa pool ei olnud volitatud enne Berliiniga konsulteerimist seda allkirjastama.

1939. aasta nov. saabus Kaunasesse Gestapo emissar Graefe. Nõukogude baasid kujutasid ohtu Saksamaale ja vajalik oli luurealane koostöö.