Postimees ei saagi kommunisti diletantlikke heietusi avaldada.Autoril on arevatavasti EKP pilet ka veel kodus nurgas aukohal pühapildi asemel.

Aga mis Vabadussõja ajal teistmoodi oli? Samuti olid desertöörid, mobilisatsioonist kõrvale hoidjad ja isegi mässajad. Ja palju rohkem kui 1944. aastal. Nii on olnud alati, igal pool ja kõigis sõdades.

Värve,õigemini toone on palju kuid meie,eestlaste jaoks on tegelikult tähtis kas inimene on Eesti kui vaba riigi poolt või vastu.Teie loost saan aru,et te olete vastu!Ussid vingerdavad,mitte inimesed kuid teie oma kirjatükis kiput ka kandu nõelama.

Ei autor nõela kellegi kandu,kui te lugeda ikka oskate.Kandu nõelavad teised mehed.

Igal sõjal on oma varjuküljed, seda ka Vabadussõjal ja II maailmasõjal. Seda saabki Laari rõhutatult rahvusromantilisele käsitluslaadile ette heita. Laar jätab pahatihti desertöörid, sakslaste sigadused mainimatta, järgi jääb üldiselt vaid patriotism ja PA jõhkrused, mis ei kajasta tegelikku pilti. Arusaadav on see, miks PM seda ei avaldanud. Kuigi sisule pole ju suurt midagi ette heita, siis tonaalsus ei sobi. Öelda, et "Laari ajalugu" ei kõlba kuhugi ja seda lihtsal põhjusel - selle on kirjutanud Laar jätab autorist totra mulje. Tõmba järgmine kord oma dogmaatika maha või argumenteeri natukene, miks Laari-Vahtre ajalugu ei kõlba. Muidu tekkib küsimus, kas oled nende teoseid üldse lugenud või kujundad oma arvamuse poliitiliste eelistuste alusel. Kui sellest aru ei saa, siis jäädki lugejakirja-mehe tasemele.

Postimehes avaldamise või mitteavaldamise teema oleks üldse omaette käsitlust vääriv, aga miks heita Laarile või Vahtrele ette liigset ühekülgsust? 50 aastat kujutadi nii II Maailmasõda kui vabadussõda ette vastupidises tonaalsuses ja siis need "sm" ei pahandanud mitte üks teps. Ja lõpuks saadakse printeris värviline pilt ikka mitme erineva värvi vastavas vahekorras kokkusobitamise teel. Probleem ongi vaid selles, kust leida seda "õiget" vahekorda, seepärast olgu neid "värve" võimalikult erinevaid ja mõtlemisvõimeline inimene oskab ka siit õige lõppvärvi välja lugeda. Aga need kommunistlikud vingujad pole nagunii võimelised iseseisvalt mõtlema, nemad täidavad vaid Edgari käsku või siis Putini käsku ja JOKK.

Ah et Eesti polnudki raadioid? Ega vist palju ei olnud jah, sest venelased korjasid(loe: varastasid) ju kõik raadiod inimeste kodudest ära.

Klassivennad Heino Kään ja Eero Loone olid noored komsomolimolkused ja koolivendade peale koputajad juba kooliajal aastatel 1950-1953. Ülikooli punaainete emeriitprofessor Loone on olnud senini küllaltki vagane oma seisukohtade avaldamisega aga Heino Kääni hing ei saa rahu. Kunagine kompartei häälekanjate juhtiva ajakirjaniku karjääri lõpp on tema elu tipphetk- KESKNÄDAL.

See jutt ,et 1944 aastal puudus patriotism ja eestlased arutasid ,et ei teagi kelle või mille eest võidelda,on vana kommunisti plära. Eestlased teadsid mille nimel võideldi Narva all. Seljataga oli kodumaa. Ründajad punased mõrtsukad. Kas Soome poisid oleks tulnud Soomest muidu tagasi kui ei oleks sellist suurt patriotismi, võidelda kodumaa eest.

on ajaloo asemele tulnud. Mida kaugemale jäävad sündmused ise,mida vähemaks neis osalejaid, seda mütoloogilisemalt mustvalgeks ajalugu muutub. Suurema osa eestlaste jaoks oli lohutuseks pisike ja utoopilisevõitu lootus oma riigi taastamiseks. Punaarmeed nad ei sallinud, sakslastega sõditi koos, kuid armastusest oli asi kaugel. Sõdisid vastu tahtmist, ilma kindla usu ja eesmärgita. Aga kui juba püssi all oldi, siis lootus andis oma olemisele mõtte ja õigustuse. Teine osa eestlasi aitas neid rindele saata, sest siis ei pidanud ise minema. Üks osa hoidis kõrvale, sest surm Suur Saksamaa eest ei veedelnud. Laskurkorpuse mehed olid õppinud suud pidama. Ja kuigi Eesti taastamine oli neistki paljude unistus, olid nad maailma näinud. Olid näinud, milline jõud ja julmus olid liikvel ja teadsid, et vooluga tuleb kaasa minna. Muud teed ellujäämiseks ei ole. Sakslaste-vastasus oli neile samasugune eneseõigustus ja lohutus. Mis aga mitmekesisusse puutub, siis peaks vist korraga kasutama Laari saksa vaatenurgast või omaaegseid vene vaatenurgast kirjutatud õpikuid. Mõlemad on ideoloogiliselt propagandistlikud, kumbki pole teisest halvem ega parem. Huvitav, kas kunagi ilmub ka eestlaste vaatenurgast lähtuvaid teoseid. Propagandata ja mille ainus ideoloogia oleks tõde ja faktitruudus.

Eestlased kes võitlesid Eesti Leegionis bolid kõik kangelased. Need mida need vaprad mehed tegid on imetusväärne. selge see,et ajaloohuviline filoloog on venemeelne keskerakondlane,aga samas võib oma mõtteid ju moskvas rääkida. Kunagi tuleb aeg kus Alfons Rebase ja Paul Maitla kujud valvavad eesti üle. Seda mida need vaprad mehed tegid peab eesti rahvas austama põlvest põlve. Aeg sangarid kord unustab ja surnupealuu sõdureist tuul vaid jutustab.............

Aitäh eelkirjutanuile, kes meenutasid hea sõnaga tõelisi eesti mehi, kes relvaga käes kaitsesid meid selle saasta eest, mida praegused moskvameelsed keskerakondlased propageerivad.