Ajalugu on olnud alati "parteiline" ja kallutatud. Seekord on lääne prostituudid ja ida diktaatorid leidnud JÄLLE ühise keele. Sest mõlemal on luukered kapis kolisemas.

Väga südantsoojendav artikkel. Keskerakonna valijad öisest vahtkonnast on teiega samal arvamusel.

Eks keskkommunist ja mõrtsakas teist samasugust ikka kiida.

Kes oli ikka tegelik küüditaja? Mäletan, et enne 1949.a küüditamist käis meie kandis ringi üks eesti naine, kes oli abielus miilitsaga. Ta uuris ja puuris kuidas rahvas uude võimu suhtub. Meie peres oldi tema suhtes ettevaatlikud, kuid 1949.a. kadus meie tänavalt nii mõnigi perekond ja nende korteri sai miilitsatöötaja. Kes on sõjaväes käinud, see teab, et ülemuse käsk on alluvale seaduseks ja käsule vastuhakkamine tähendab tribunali alla minekut. Mida suurem ülemus, seda suurem karistus. Aga pealekaebajaid jätkus. Need tuleb üles otsida ja süüdi mõista, aga arvatavasti on nad kõik juba surnud. Kahtlemata on ka kuritegu kahelt poolt erineva hindamisega. Ühel pool rinnet oled bandiit, teisel pool kangelane. Aga inimeste ajalugu on ju üks pidev sõdade ja tapmiste ajalugu. Saja aasta pärast ei mäleta keegi enam küüditamist nagu ei mäletata praegu saksa ristirüütlite kuritegusi Eestis, ehkki peaksime need ka hukka mõistma.

Naiivne on arvata, et eestlased üksteist küüditama kukkusid. Küüditamise operatsiooni kava oli Moskvas paika pandud, arvud anti kohalikele holoppidele ette, eks need siis vaatasid, keda küüditada, et mitte ise küüti minna.
Kohalik pask ujus pinnale ja hakkas siis vanu arveid klaarima. Minu vanaema näiteks saadeti Siberisse sellepärast, et ta ei olnud nõus kohaliku partorgiga kokku elama. See maksis talle elu, sest ta suri Siberis poole aasta pärast.
Veelkord: eestlased ei leiutanud küüditamist. Sellega said hakkama venelased juba Ivan Julma aegadel.

"Saja aasta pärast ei mäleta keegi enam küüditamist"
ambuja teeb kõik selleks, et küüditamist mälust kustutada. ambuja on truu Edgari kannupoiss ja öise vahtkonna tuline poolehoidja.

Võiks tsiteerida Hollandi kohtunik Egbert Myjer't EIK kohtuasjas V. Kononov vs Läti Vabariik "[...] Ma kasvasin üles arusaamises, et natsid ja nende kollaborandid olid täielikult valel ja need, kes võitlesid natside vastu (sealhulgas vastupanu-gruppide liikmed), alati õigel poolel. [...]"
Ja sellise äraspidise loogikaga langetati otsus Euroopa Inimõiguste Kohtus ja loomulikult lätlaste vastu. Lühidalt siis jesuiitlik reservatio mentalis. Siin pole tegu õigusliku põhjendusega vaid siiras usk, et kõik, mis tehti natside ja nende väidetavate (isegi põhjendust pole vaja, piisab subjektiivsest arvamusest)kaastöötajate vastu on ÕIGE. Ja vahendid kuidas see võitlus käis pole oluline.
Eesti, Läti, Leedu (paneks siia tinglikult ka Ukraina ja Poola...) on meie Euroopa "sõpradele" piinlik pähkel pureda.
A. Meri kohta on see nutune järelhüüe (muidugi, kui see sellises vormis esitatud oli) täpselt vastavuses võitjariikide kodanike siira usuga, et kõik tehti hästi, sh närune kokkulepe kuritegeliku N. Liiduga (kusjuures selles valitsev olukord oli üldjoontes teada). St väike siga tambiti maa sisse suure sea abiga. Muidugi on piinlik tunnistada, kuid inimlikult mõistetav.
Isegi niipalju ei viitsita asjasse süüvida, kes see A. Meri siis tegelikult oli. Suvaline väljavalitud poliitjurakas, kellele kuldtäht kaela riputati. Ja seda isegi mitte kangelasteo eest, vaid rolli mängis poliitiline sobivus. Kes oli A. Meri - 1941. aastal suvaline roodupolitruk, hiljem eesti laskurkorpuse poliitosakonna ülema abi komsomoli alal. Isegi mitte rindeohvitser, vaid propagandist. Kusjuures endiste korpusepoiste käest võib küsida, kuidas nad nendesse poliit"ohvitseridesse" suhtusid. Nüüd on meil siis kangelane, võimas - üks tuntumaid eestlasi, vaat et tuntum, kui tema nõbu L. Meri. Tegemist on väljamõeldisega, nagu naksitrallid või pippi pikksukk, kellelt lisaks nalja tipuks, võeti tema poolt isegi viimastel elukuudel ülistatud režiimi poolt, ära isegi tema kuldtäht. Kas teate mille eest... uurige järgi.

Eks kesikutel ole sellest soojast hüvastijätust rõõmu. Mäletan hästi Urmi Reinde nördimust siinsetel veergudel, et 41. aastal vene okupantide käsilasi karistama hakati. Eks kesikute jaoks on küüditamine ka vajalik bandiitide ja nende toetajate likvideerimiseks (no võibolla tehti selle juures ka üksikuid vigu).

Lugesin hiljuti H Väli "Veri mullal". Väga hea lugu, võiks sellest filmi teha.

Lugesin hiljuti H Väli "Veri mullal". Väga hea lugu, võiks sellest filmi teha.

millex sellist mögga kirjutada.kas muuga polnud leheruumi täita,vaesed kesikukesed.