Väga hea, et Kesknädal avaldab sellist infot!

Mälestatakse vaid neid, keda küüditati Siberisse. Neid, keda küüditati Kasastani või Ukrainasse, ei mainitagi!

1941. aasta 14. juunil küüditati Eestist umbes 11 000 inimest. Nendest 3500 olid venelased - endised valgekaartlased ja 420 juuti, põhiliselt trotskistid - sionistid.
Arreteerituid oli 3200, ülejäänud kuulusid väljasaatmisele Vene NFSV ja Kasastani NSV küladesse. Venemaal algasid küüditamised aga juba aastal 1918.
http://www.jesus-is-savior.com/False%20Religions/Illuminati/jewish_controlled_soviet_gulags.htm
Viktor Suvorov (Rezun) kirjutab oma raamatus "M - päev", et seoses Punaarmee ründeväeosade paigutamisega piiri äärde ja piiritõkete mahavõtmisega küüditati kohalik elanikkond alates 13. juunist Mustast merest kuni Valge mereni 100 km laiusel alal.
Sama tegid ka Rumeenia ja Saksamaa teiselpool piiri, ainult et 20 km laiusel alal.

Kui taevas oleks paber ja kogu maailma mered tinti täis, ka siis ei jõuaks üles tähendada kõiki kannatusi, mida igasugused küüditamised erinevatel aegadel on erinevaid rahvaid tabanud. Ei maksa arvata, et ainult eestlased on sellise "rahvastikupoliitika" läbi kannatada saanud. Kuid omade kannatused on igaühele kõige valusamad...

Loomulikult küüditati ka Kasahstani, sest Siberi lõunapiir ju ühtis Kasahstaniga, aga et oleks kedagi ka Ukrainasse küüditatud, seda kuulen küll esimest korda - seal on kõik ju tihedalt asustatud maa, Stalin küüditas kõiki rahvaid ikka Siberi tühermaadele - Volga sakslased, tšetšeenid, krimmi tatarlased, venelased, eestlased, lätlased, leedulased, poolakad, karjalased, ka ukrainlased. Peale suuremate küüditamiste Eestis oli väiksemaid eel- ja järelküüditamisi ning arreteerimisi palju, aga saarlastega juhtus nii õnnetult, et mandrirahva kahe suurküüditamise kõrval tuli saarlastel üle elada isegi neli suurküüditamist - 14. juunil 1941, 1. juulil 1941, Hitleri sõrulaste küüditamine oktoobris 1944 ja taas Stalini küüditamine 25. märtsil 1949. Selle 1. juuli järelküüditamisega oli nii, et alustanud küüditamist Saaremaalt, ei jõudnud stalinistid mandril enam küüditamist saksa vägede pealetungi tõttu lõpule viia - nii pääsesid ka saare naised, kes olid meestest ära lahutatud ja Harku laagrist lasti nad paar nädalat hiljem vabaks - mäletan, kui naabrinaine tuli Harkust jalgsi Saaremaale koju.
Stalin küüditas omakorda isegi kohalikke siberlasi, kes olid sinna kunagi küüditatud tsaari aegu - tšeldonid (tšelovek ot Dona) ja ukrainlased - hoholid. Stalinistide püssimehed rivistasid nad külatänavale ja kõigil oli käsk kaasa võtta kirves ja leivakott ning - šagom marsš! - otse jalgsi põhja poole 200 kilomeetrit taigasse keset hunte ja karusid - seal asumisel ehitasid nad omale kirvega palkmajad ja varsti hakkasid taas nagu kulakud elama ja aeti ka seal kolhoosi... nii tekkis terve Severnõi rajoon.

Riigikogu esimees Eiki Nestor kutsus juuniküüditamise aastapäeva puhul toimunud mälestustseremoonial Tallinnas Lindamäe pargis rahvast üles seisma vastu maailmas uuesti pead tõstma hakanud represseerimisilmingutele.
„See kõik juhtus 73 aastat tagasi, kui võõras võim saatis 10 000 süütut inimest Eestist vangilaagritesse ja asumisele ainuüksi seetõttu, et nad lihtsalt olid olemas. Kahjuks kohtame ka täna maailmas riike, ideoloogiaid ja inimesi, kes on valmis teisi sellisel moel süüdistama või isegi hävitama. Mõtleme sellele ja seisame sellise maailmanägemuse vastu,“ ütles Nestor.

Eestis alustati vapside, kommunistide jt poliitiliste vastaste küüditamisega juba aastal 1934. Küüditati ääremaadele, näiteks Kihnu saarele.
http://vapsid.weebly.com/12iii1934--repressioonid.html

1941. aasta 1.- 3. juulini toimus küüditamine saartel. Neid aga ei jõutud Eestist ära saata, sest enne jõudsid sakslased Tallinna.
1949. aasta küüditamine viidi läbi eelkõige denatsifitseerimise käigus, mille kohta ütlevad rahvusvahelised juudi organisatsioonid, et see viidi võrreldes Läänega väga pehmelt läbi. Küüditamine võttis ka metsavendadelt toetuse ja võimaldas hakata looma kolhoose ehk kibutseid.
1950. aasta mais küüditati eestlased ja lätlased Pihkva oblastist Siberisse.
1951. aasta 1. aprillil küüditati 278 jehoova tunnistajat Eestist Siberisse.
Aastatel 1945 - 51 küüditati mitmel korral ka eestisakslasi, suurim neist (300) 1945. aasta 15. augustil. Sakslaste küüditamised lähtusid 1945. aasta Potsdami konverentsi otsustest. Euroopas küüditati kokku 14 milj. sakslast, kellest 2 milj. teekonnal hukkus.
Saksa pooles sõdinud eesti vabatahtlikest koosnenud politseipataljonid küüditasid omakorda juute jt Leedust, Lätist, Poolast, Prantsusmaalt ja Tšehhoslovakkiast ka Eestis asunud koonduslaagritesse.
Poolas, Debicas asunud eesti leegionärid käisid seal judeneinsatzis ja aitasid küüditada poolakaid Generalplan Ost raames.
1944. aasta 29. - 30. oktoobril küüditas Saksa sõjaväepolitsei 3000 sõrulast Saksamaale. Enamus neist naases 1945. aastal Saaremaale.
Eestlasi küüditati teiste eestlaste poolt ka Saksamaale tööteenistusse ja koonduslaagritesse.
Võib lisada ka 1942. aasta 12. juuni, mil SS - Reichsführer Himmler kinnitas rassiliselt sobivate eestlaste - lätlaste saksastamise otsuse 25 aasta jooksul ja mittesobivate küüditamise Peipsi taha. Leedus ja Poolas jõudsid natsionaalsotsid küüditamisega Generalplan Ost raames ka alustada. Algse lahenduse pakkus välja 1941. aasta 2. aprilli Rosenbergi memorandum, mida sõja võiduka edenemise korral hakati täiustama.

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/saku-vallajuht-rail-balticuga-kuuditatud-ehk-vajame-trassi-mille-aares-on-valmis-elama-ka-peaminister-roivas.d?id=68882079

Sel aastal tuli küüditamise aastapäev teisiti, miski valus värin on hinges. Tean ka selle põhjust. Olen end viimastel kuudel tundnud küüditajana, kes koputab järjekordsele koduuksele ja teatab perele keset laupäevast idülli, et loetud aja jooksul tuleb teil asjad autole tõsta ja mujalt peavarju otsida.
Seda tunnen neil koosolekutel, kus oleme koos vallajuhtide ja Rail Balticu planeerijatega kaardi kohale kummardudes arutlenud, millisest külast on valutum läbi sõita ja kus see peaks kindlasti välistatud olema. Olen veendunud, et valutut varianti Eestimaal ei ole.

mis on kesikutel pistmist küüditamisega ? Vanad kommarid, endisaegsed kom partei mutrikesed kes igatsevad nõuka aega tagasi.

eelmisele

Milles nõukogude aja tagaigatsemine väljendub?

Miks mitte taga igatseda nõukogude korda, kui siis suudeti tagada paremaid töö- ja elamisolusid? Hull on see, kui tahetakse saada halvemat kui praegu käes.

näed su sekti kaaslane ise pani kirja juba, et igatseb seda aega tagasi

IRW !

Millise sektiga on tegemist?