Keskerakondlase kohta päris arukas jutt. Millal ta välja visatakse?

Väga objektiivne artikkel Jaanuselt.
Ainult nüüd Jaanus pead valmistuma
koalitsiooni ketikoera kapo rünna-
kuks enda vastu. Ole valmis läbi-
otsimisteks oma korteris ning ka
arreteerimiseks. Küll kapo koputa-
jad loovad komprat, nagu selle
500 euro pistisega keskerakonnale

HOIATUS 2012-04-13 14:18:20
Väga objektiivne artikkel Jaanuselt.
Ainult nüüd Jaanus pead valmistuma
koalitsiooni ketikoera kapo rünna-
kuks enda vastu. Ole valmis läbi-
otsimisteks oma korteris ning ka
arreteerimiseks. Küll kapo koputa-
jad loovad komprat, nagu selle
500 euro pistisega keskerakonnale

HOIATUS 2012-04-13 14:18:20
Väga objektiivne artikkel Jaanuselt.
Ainult nüüd Jaanus pead valmistuma
koalitsiooni ketikoera kapo rünna-
kuks enda vastu. Ole valmis läbi-
otsimisteks oma korteris ning ka
arreteerimiseks. Küll kapo koputa-
jad loovad komprat, nagu selle
500 euro pistisega keskerakonnale

http://www.epl.ee/news/arvamus/ulo-vooglaid-hamamine-on-kuritegevuse-vorm.d?id=64063803
Härra Benno Bimbo Piiber - Bendix, kes teatavasti ei ole hiromant - analüütik,sest ta kannab karismaatiliselt munakollaseks
tuunitud harjasvurrusid tähelepanu juhtimiseks oluliselt mitteolulisele,mõtleb,analüüsib ja arvab:
"Massoonide poolt väljavalitud ja natiivnaiivsete lihtsameelsete häältega soojadele kohtadele kinnitatud põhjendamatult võimu juurde pääsenud isikud käituvad enam-vähem ühtemoodi ebardlikult: nad püüavad teha kõik, mis vähegi võimalik, et keegi ei saaks teada, kuidas nad võimu juurde pääsesid ja kes nad tegelikult on. Korruptandid pingutavad selleks, et keegi ei saaks teada, mida nad tegelikult teevad ja ei saaks teada ka seda, mis neil tegelikult välja tuleb. Just salastamine on bürokraatia kasvu (vohama pääsemise) peamine eeldus. Inimene (omaette või mõne massoonide loozi,erakonna, kogukonna, organisatsiooni juhtkonnas...), kellel õnnestub võimalikult hästi salastada kõik, mis võib olla informatiivne, laseb tavaliselt asjatundjad lahti ja võtab nende asemele omasuguseid või veelgi lollemad ja teovõimetumad ämbud(kes asuvad nagu kord ja kohus edasi salastama ja toimima igas muuski mõttes samamoodi, nagu massoonide loozmasater on normiks seadnud).
KAPO infosüsteemid aina täiustuvad, aga paraku on inimestel üha raskem olla informeeritud teistest inimestest, nagu ka ohtudest ja võimalustest. Veel raskem on saavutada, et teised (hiinlased,kalmõkid,venelased,tzuktsid...jne,oleksid informeeritud meist kui ürgeestlastest, meie arusaamadest, rõõmudest ja muredest, kavatsustest ja saavutustest
occultismi ja technoshamanismi sfaaris täpselt samuti nagu tüngategevuses.
Maailm võrgustub.
KAPO võrgu silmad muutuvad väiksemaks ja väiksemaks ja maksumaksja turjalt nülitud nahk ei muutu rasvasemaks
kui hülge rasv.
Kuid rasv peale määrituna annab ka peenikesele sulile täiendavaid
võimalusi rikkuda jämedalt seadust - Põhiseadust Brüsseli,Moskva või Pekingi huvidest lähtuvalt."

minu meelest pole keskerakonnal siin riigi rahalise olukorra ja julgeoleku parandamiseks mitte milleski kaasa rääkida. oma totra kemplemisega koalitsiooniga on minu arvates just kesikud kõige ebamajanduslikku eeskuju näidanud. Huvitav milliste vahenditega kavatseb keskerakond kaitsepolitseid toetada? kas summad tulevad otse venemaalt või sellel korral läbi mingisuguse offshore-allika kaudu venemaalt?
..."Must huumor paljastab meie poliitkultuuri topeltstandardid ja silmakirjalikkuse sügavuse...". Teie kesikud peaksite rohkem oma valijaid austama ja mitte nii jultunult neile näkku .... valetama!

Tere,Malle!Me vist kommenteerime ühte lugu. Lugesin uuesti ega ei näinud seda mida Teie kirjutate?Kõike Head!

to Urmas 2012-04-13 13:01:46
Savisaarega maadles juba algusest peale Laar. Savisaare valitsusele tehti nagu ringhaarang - ta jäeti praktiliselt kahe või isegi kolme tule vahele - ühest küljest ründasid intrid, teine suurim oht ja ähvardused tulid Moskvast ning kolmandast omad, kellega maadeldi juba enne iseseisvuse väljakuulutamist - läbirääkimised kestsid kaheteistmenda tunni viimase hetkeni. Kaitseliit keeldus Savisaare valitsust toetamast ja nii moodustatigi Kodukaitse. Nagu oleme lugenud lähiajaloo kohta, Kaitseliit oli neli korda olnud valmis Toompead ründama, viimane kord isegi juba Vähi valitsust. Savisaar sai tekkinud olukorrast õigel ajal aru ja astus tagasi. Laar oli pärast Vähi valitsust kohe platsis ja tühistas astmelise tulumaksu, jättis ühistud toetuste ja pangalaenudeta ja need vajusid laiali jne. Edasi tulid loosungid: "Meie põhjamaale põllumajandust ei ole vaja, otsige alternatiivi!", avas piirid tollivabalt välismaisele doteeritud odavale kaubale ja kuna oma noor talupidaja pidi hakkama saama ilma dotatsioonideta, ajas nad pankrotti loosungiga "Ostame odava toidu välismaalt!" See oli oma põllumajanduse šokiteraapia Laari moodi.

Vaagija, miks sa valetad? Edgarit pole moskva kunagi ähvardanud. edgar on olnud kogu aeg Moskvameelne ja kõik tema eestimeelsus on olnud üks suur tsirkus.

vasakpoolne haritlane - jah, Moskva ei ole Edgarit võibolla otseselt ähvardanud, Moskva ähvardas Eesti riiki ja isiklikult rohkem Arnold Rüütlit - ja kuna Eesti riigi valitsusjuht oli Savisaar, siis loomulikult ka teda. Isegi Bush, mitte ei ähvardanud, vaid hoiatas Eestit, et me Gorbatšovi paati mitte nii liiga ei kõigutaks. Juba intrid, needsamad, kellega laarlased linnavalitsuses suurt sõprust ja koostööd tegid, et võimule saada, ähvardasid Savisaart otseselt. Valitsusjuhina oli Savisaar Moskvale suurimaks pinnuks silmas. Su kommentaari viimane osa jäägu su enda südametunnistusele, mina nii ei arva. Kes meist ikkagi valetab??

Vaagija su ülim lipitsus ja usujutt ühe inimese kohta ajab juba iiveldama. Sa aastaid muudkui korrutad ühte ja sama juttu :

EDGAR tõi meile vabaduse, EDGARit kõik kiusavad, EDGAR päästaks maailma kriisist- no kas sul endal ei tule kaka maitse suhu kui nii oma isndale püksi alla poed ?

vaagija, millal te lõpetate siis valetamise Eesti lähiajaloo kohta ja nn."laarlaste" laimamise?

Kas ükskord teie mõõt täis ei saa?

Lugege ükskord Kogani isiklik intervjuu läbi, siis ehk jääb teie solgiämber ükskord siia välja valamata.
Madal ja hale.

to Põlastusega
Kes need siis olid, kes linnavolikogus koganlastega koostööd tegid? Kes meist siis valetab, kas mina või teie?

koganlastega tegid koostööd isamaaliit ja reformierakond. vist aastal 2001, aga kustutame selle mälust, sest ...:(

Edgar Savisaar ise peab oma raamatus „Peaminister“ üheks vabadusele viinud olulisemaks tärminiks 16. novembrit 1988, kui ENSV Ülemnõukogus võeti vastu suveräänsusdeklaratsioon. Ministrite Nõukogu tollane esimees Bruno Saul kirjutab teoses „Meie aeg“, et koos suveräänsuse väljakuulutamisega sai edaspidiseks arenguks aluse ka selleks ajaks välja töötatud Isemajandava Eesti (IME) arengukava.
IME põhiliseks küsimuseks NSVL aparaadist lahtisidumise kõrval oli muidugi Eesti oma raha. Edgar Savisaar oli miskipärast krooniga tugevas opositsioonis. 1987. aastal ajalehes „Edasi“ ilmunud Savisaare, Mikk Titma, Siim Kallase ja Tiit Made IME-ettepanekus oli selgelt kirjas: „võetakse kasutusele konverteeritav rubla kui rahvusvaheliselt aktsepteeritud arveldusvahend. Selle abil toimuvad ka kõik arveldused NSVL teiste piirkondade ja ettevõtetega.“
Konverteeritava rubla ideed Eesti oma raha asemel pidasid majanduseksperdid arusaamatuks. Aga Savisaar ajas oma jonni. Võimalust blokeerimiseks ei tulnud tal kaua oodata. Juba 3. aprillil 1990 asus Savisaar tollase valitsuse etteotsa ning sellega olid kõik teed avatud. Kuigi Eesti Pank otsustati taasluua juba 1989. aastal ja 1990. aasta esimest päevast juhtis seda Rein Otsason, asus Edgar Savisaar valitsusjuhiks saades pangajuhiga konforontatsiooni. Olid ainult Savisaare ideed ja valed ideed. Kui Savisaar tahtnuks, sündinuks Eesti kroon juba 1990. aasta sügisel! Venitamistaktika tõttu toimus rahareform aga alles 20. juunil 1992, kui Savisaar oli juba tagasi astunud. Kuna oma raha oli tollal üheks olulisimaks omariikluse sümboliks, tundub selline käitumine tagantjärele kummaline.
Teine oluline punkt meie lähiajaloos on iseseisvuse taastamine ning Savisaare roll selles.
Savisaart teatakse kui Rahvarinde loojat ja põhilist ideoloogi. Ei ole mõtet pikemalt peatuda rahvarinnete ajalool, vaid konkreetselt Eesti näitel. Ilmselt oli 1988. aasta 13. aprilli ETV saate „Mõtleme veel“ lõpuminuteil Savisaare poolt välja käidud idee kaval lüke haarata perestroika ehk uutmise tuultes võtmepositsioon Eesti NSV-s. Sellest on Savisaar alati unistanud – juhtida, juhtida ja veel kord juhtida.

Mis mind häirib? Rahvarindele püütakse näiteks omistada 1988. aasta kuumadel suvedel toimunud öölaulupidusid, kuigi alguse said need Tallinna vanalinna päevade stiihiliselt korraldatud koosviibimistest. Savisaar oskas lihtsalt taas olukorda enda huvides ära kasutada ja seda ei heida talle täna keegi ette. Ta oli poliitiline selgeltnägija.
Teisalt avaldus tema tõeline iseloom 11. septembril 1988, kui Rahvarindega koostööle asunud Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimees Trivimi Velliste nõudis „Eestimaa laulul“ peetud kõnes Nõukogude Liidust väljaastumist ja Eesti iseseisvuse väljakuulutamist. Savisaar mõistis selle kõne karmilt hukka. Tõenäoliselt ei läinud see kokku tema strateegiaga. Savisaare arvates oli veel liiga vara selliseks loosungiks. Ilmselt pidi selle tegelikult välja ütlema Savisaar ise, kuid veidi hiljem ja kaalutletumas situatsioonis. Toimus ju Rahvarinde enda juriidiline asutamiskongresski alles samal sügisel.
Savisaare püüdlustest kõike ISE otsustada annab märku kas või püüe allutada Eesti Kongress Rahvarinde mõju alla. Eesti kodanike esinduskogu Eesti Kongressi valimistel 1990. aastal saadi küll kõige enam kohti, kuid selle pinnalt moodustatud Eesti Komitee juhatusse ei pääsenud jälle ainsatki Rahvarinde kandidaati. Selle võitluse oli Savisaar kaotanud. Rohkest propagandast ja osavast isiklikust oraatoritööst hoolimata.
Ka samal aastal toimunud Ülemnõukogu valimistel sai Rahvarinne 105-liikmelises parlamendis vaid 25 kohta. Kui Lätis ja Leedus saavutasid sarnased rahvaliikumise mäekõrguse ülemvõimu, siis Eestis läks miskipärast teisiti. Koos teiste Rahvarinde toetatud kandidaatidega ei piisanud sellest enamuse saavutamiseks. Ometi valiti just Savisaar valitsusjuhiks, sest lähimad võitluskaaslased olid otsustanud anda võimaluse noorel filosoofil kätt proovida.
Tollane saadik Tiit Made kirjutab oma raamatus „Ükskord niikuinii“, et „Rahvarinne näitas võimule pürgimisel üles suurt sihikindlust ja manööverdamisoskust. Edgar Savisaar paistis silma osava läbirääkijana. Vastavalt vajadusele kohtus ja vestles ta silma pilgutamata ka oma vaenlastega. Mis tahes kokkulepped võisid sündida vastavalt vajadusele ja kellega tahes. Sama kiiresti võisid need kokkulepped olla unustatud ning ärakasutatud „sõber“ või kolleeg minema visatud ja unustatud.“
Et Savisaar oli sügavalt egoistlik, näitab seegi, et kohe pärast valimisi hakkas Rahvarindest lahkuma seniseid võitluskaaslasi. Poliitika ei saa kunagi olla ühe-mehe bänd. Poliitika on kompromisside, läbirääkimiste ja kokkulepete küsimus. Kes seda ei suuda, on halb poliitik.
Järgmine oluline tärmin meie ajaloos on 3. märts 1991, kui Rahvarinde valitsus korraldas Eestis iseseisvusreferendumi. Hääletajad toetasid iseseisvumise taastamist. See oli oluline samm järgmisteks hüpeteks.

19. augustil 1991 algas Moskvas aga riigipööre. Ei ole mõtet üle korrata toimunut Moskvas ja Krimmi suvilas, kuhu suleti riigijuht Mihhail Gorbatšov. Oluline on meenutada sündmusi Eestis.
Putši alguseks oli selge, et kui tahta midagi saavutada, tuleb kiirelt tegutseda. Valitsusjuht Edgar Savisaar oli paraku Rootsis. Tiit Made kirjutab: „Temale omase salatsemise tõttu polnud ei Arnold Rüütlil, Ülo Nugisel ja Ülemnõukogu rahvarindelastel erilist aimu, miks Savisaar Rootsis on.“
Madis Salum vahendab raamatus „Tagasiteel tulevikku. August 1991“ Ülemnõukogu saadiku Rein Järliku sõnu: „Mina jõudsin Toompeale 11 paiku. Esimesed keda nägin olid Heinz Valk ja Enn Põldroos. /.../ Rääkisid, et nüüd tuleb kiiresti koosolek kokku kutsuda. /.../ Siis tuli ühendus kokku ja siis me arutasime, et mis teha. Arvasime et nüüd tuleb otsus vastu võtta.“
Järliku jutust on aru saada, et taasiseseisvumise väljakuulutamist ei saanud teha ilma teist suurt ühiskondlikku organisatsiooni – Eesti Komiteed – kaasamata. See oleks rahva lõplikult kahte lehte laiali löönud. Eesti Komitee tegigi õige varsti avalduse: „Eesti Vabariik kuulutati välja 1918. aastal ja mingi uus väljakuulutamine on mõeldamatu. Vahepealne periood oli okupatsioon.“
Koos Edgar Savisaarega oli Stockholmis veel tema lähim võitluskaaslane Marju Lauristin. Kuuldes, et Tallinna lennujaamas on putši järel maandunud dessantnikud, otsustati just Lauristin n-ö katsejänesena lennukiga Eestisse saata. „Edgar jäi Stockholmis vaatama, kuidas tema saab,“ ütles Lauristin Madis Salumi raamatus. Hirmud oli põhjendamatud ning Lauristini lennujaamas ei vahistatud ega takistatud ka tema vaba liikumist.
Tundub, et just Lauristini varasem start määras edasistes sündmustes palju. Lauristin tormas lennujaamast otse Toompeale. Rein Veidemann meenutab Salumi raamatus: „Esimene, mida Lauristin sisenedes prahvatab, on: „Nüüd tuleb kohe iseseisvus välja kuulutada, sest seda ootab meilt ka maailm!““ Koheselt seda nõudva paberiga presiidiumi ette muidugi ei tormatud.
Vahepeal jõudis Ülo Nugis istungi lahti lüüa ning Arnold Rüütel esines kõnega, kutsudes kõiki üles rahulikkusele ja meelekindlusele. Pärast kõnet astus Rüütli juurde Mart Laar ning nõudis esimehelt välja lubaduse, et enne ei kirjutata alla ühelegi dokumendile, kui sel pole ka Eesti Komitee heakskiitu. Lugejale selgituseks, et Eesti Komiteed kui organisatsiooni Ülemnõukogus esindatud ei olnud, küll aga tegutses seal Eesti Komiteede liikmeid teistes saadikurühmades.
Madis Salumi kirjeldusel jõudis Toompeal läbirääkimisteks initsiatiivi haaranud Marju Lauristin samuti järeldusele, et Eesti Komitee kaasamine on vajalik. Lauristin helistaski Tunne Kelamile ning varsti oli mees koos kaaskonnaga Toompeal.

Ülo Nugis jätkab Salumi raamatus: „Minu ülesanne oli tagada kogu protseduur, et deklaratsiooni taha tuleks ikka 70 häält. Ja kui me selgesti nägime, et ei saa otsusele taha vähemalt 52-gi häält, tundsime, et peame need radikaalsed ja kõige paremad eestlased kampa saama.“
Edgar Savisaar oli nende läbirääkimiste ajal lennukis, mis suundus Helsingi poole. Seal oli Savisaarel plaan kohtuda välisminister Lennart Meriga ning seejärel suunduda spetsiaalselt vastu tellitud kaatriga Eestisse.
Eesti Komitee jäi toimunud läbirääkimistel endale kindlaks, et Eesti Vabariik oli de jure olemas 24. veebruarist 1918 ja seetõttu tuli kõne alla vaid iseseisvuse taaskehtestamine. Savisaare ideoloogia kohaselt oleks pidanud välja kuulutatama uus Eesti Vabariik koos kõikide tollaste „kodanike“, piiride ja kehtivate Nõukogude Liidu majandussidemetega. Eesti sõltus Savisaare idee järgi idaturust.
19. augusti pärastlõunal Ülemnõukogu istung jätkus, vastu võeti avaldusi ning Ülo Nugisele anti erakorralised volitused istungi pidamiseks. Impeeriumimeelsed saadikud olid sellega kõrvale mängitud.
Marju Lauristin pidas seejärel Ülemnõukogu ees maha tõsise lahingu, kaitstes Ülemnõukogu vanematekogu seisukohti esitatud avalduse projekti kohta. Kui küsimused olid selgeks vaieldud, võttis Ülemnõukogu vastu avalduse Riigipöörde kohta NSV Liidus. Ülemnõukogu ja Eesti Komitee ühisavaldusega kutsuti inimesi tele- ja raadiomaja kaitsele. Pärast vaheaega võeti lisaks vastu pöördumine maailma riikide parlamentide ja valitsuste poolt. Kella 23 ajal saabus lõpuks Eestisse ka peaminister Edgar Savisaar, kes joonelt parlamenti marssis ja sõna palus.
Siseminister Olev Laanjärv meenutas Madis Salumi raamatus Edgar Savisaare tundmusi: „Vaja on tagasi saada initsiatiiv, mis eemaloldud päevade ja tundidega on libisemas tema käest teiste juhtide, liikumiste ja organiseerijate kätte.“
Savisaar esineski veidi enne südaööd parlamendile ja rääkis sellest, kuidas sõjavägi on Moskvas asunud üle minema demokraatlike jõudude poolele. Kas tõesti lootis Savisaar, et võimas riikideühendus suudab demokraatlikus vormis jätkuda? Kas see avaldus oli mõeldud rahva rahustamiseks või valvsuse uinutamiseks?
Savisaarele tasakaaluks esines Kaido Kama Eesti Komitee avaldusega, milles rõhutati taas kord õiguslikku järjepidevust. „Eesti Vabariik oli ja on, Eesti Vabariik saab taas vabaks!“ ütles Kama kõnetoolist.
Tolleks õhtuks mindi laiali.

Saabus 20. august 1991.
Soomusmasinad liikusid Tallinna poole. Olukord oli ärev.
Kella 10 paiku saabusid Kadrioru lossi kõrged sõjaväelased. Arnold Rüütel vestles nendega üle kolme tunni, püüdes neid veenda relvajõu kasutamise mõttetuses. Temaga liitusid hiljem Ülo Nugis ja veidi hiljem ka Edgar Savisaar. Savisaar tundis muret selle üle, et õhtuks planeeritud rahvakogunemine kulgeks rahulikult. Erinevaid mälestusi kokku pannes oli aga just Rüütli teene see, et kõrgete sõjaväejuhtide meelsus kõikuma löödi ning nad sisuliselt otsustusvõimetuks muudeti. Käsuliin kõikus.
Parlamendi tagatubades algasid samal ajal läbirääkimised iseseisvumise küsimuses. Ülo Nugise sõnul oli selle päeva peaeesmärk just iseseisvuse väljakuulutamine. Küsimus oli ainult, mis kujul. Savisaar näis endiselt toetavat uue riigi loomist.
Ülo Nugis: „Kas me kujutame endale ette, milline oleks olnud see riik selle kodanikkonnaga, kes tol hetkel riigis elas? See oleks olnud Moldaavia, võib-olla ehk veidi paremas variandis.“
Kella 12.30 ajal jõudsid soomusmasinad Tallinna. Inimesteni jõudis olukorra õud alles siis kui sõjatehnika roomikud juba pealinna tänaval lõgisesid. See hääl kostub mõnede kõrvus veel tänaseni.

Veidi hiljem kogunesid Kadriorgu maavanemad, linnapead ja mõndade ametkondade tippjuhid.
Robert Närska (Tartumaa maavanem) meenutab Madis Salumi raamatus „Tagasiteel tulevikku“: „Rüütel küsis, mis me arvame, kas oleks sellises situatsioonis võimalik välja kuulutada iseseisvus. /.../ Mulle tundus, et kui ta sai meiepoolse toetuse, läks ta palju kindlamalt Toompeale, et hakata seda otsust seal lõplikult ettevalmistama.“
Tarmo Mänd (Põlvamaa maavanem): „Meil poleks olnud mingit alust vastupanuks, kui oma väljakuulutatud riiki pole. /.../ See tollane otsustuskindlus minu meelest päästiski olukorra väga suurel määral üldse. /.../ Nõupidamine otsustas, et vabariik tuleb välja kuulutada. Olgu siinkohal avaldatud: Arnold Rüütel läks Ülemnõukogu ette just nimelt SELLE nõupidamise (maavanemad ja linnapead) nimel, mitte aga ühe või teise poliitilise rühmituse või erakonnaga kokkuleppe nimel, sest need ei andnud talle selget tulemust.“
Kella 15 paiku kogunesid Vabaduse platsile miitingulised. Rahvale esinesid Edgar Savisaar, Marju Lauristin, Heinz Valk, Rein Veidemann ja teised populaarsed poliitikud. Rahva mandaat Rahvarindele oli justkui olemas. Oli selge, et taasiseseisvumist ei takista enam miski. Jäi endiselt küsimus, et mis kujul see alusdokument ikkagi parlamenti esitatakse.
Rahvarinne toetas pärastlõunal endiselt Leedu-varianti, kus kuulutati välja uus riik ja võimu hakkasid teostama samad inimesed. Kui veel eelmisel (19. augusti) õhtul suudeti koos Eesti Komitee ja teiste eestimeelsete-saadikutega kompromisse leida, siis Edgar Savisaare tagasitulek põrmustas seni tehtud töö.
Ülo Nugis kireldab Tiit Made raamatus „Ükskord niikuinii“: „Rahvarinde ideoloogidele sai esitatud ultimaatum, et kas nad tahavad, et uue riigi loomise ettepanek pannakse hääletamisele ja see kukub läbi? Seda nad ei soovinud. Ka Rahvarinde ettepanek pandi kõrvale.“
Sisuliselt lahutas Rahvarinde ettepaneku läbiminekust 8 häält. Sellisel juhul oleks Eestimaa tänasel päeval hoopis teistsugune. Ülo Nugise sõnul moodustasid tollasest rahvastikust kogunisti 42% muulased. Tõenäolselt oleksime Uue Riigi loomise järel tänaseks omal maal vähemusse jäänud.
Edgar Savisaar ise distantseerib end vaidlustest, öeldes intervjuus Madis Salumile: „Naiivne oleks ette kujutada, et mul jäi sellises (militaarselt ärevas) olukorras aega vaielda Ülemnõukogus vastuvõetavate dokumentide sõnastuse üle. Pidasin seda fraktsiooni, eeskätt Marju Lauristini ülesandeks. /... / Uskusin, et kui me Stockholmis kokkulepitud põhiseisukohtades on mingid muudatused vajalikud, siis otsib ta mu ise üles ja räägib neist.“