![]() Hüvasti Rudolf Rimmel
Arutleja
2003-09-11 07:43:04
Mäletan Rudolf Rimmelit tema noorpõlvest, so oma 40 aastat
tagasi. Mulle tundub, et teda ei mõistetud siis, ega
mõisteta ka praegu. Tark ja elukogenud mees oli!
ell
2003-09-11 10:09:21
Rudolf Rimmelilt ilmus 1990 aastal 250 kaksikvärsi
pealkirjaga USUTUNNISTUS. Nüüd, seda luulekogu sirvides,
olen vapustatud kuivõrd täpselt jälgis poeet värssi:
Sünd on juhus, elu - vangla, surm on sunnitus.
Me teod ja mõtted läbi elu on me usutunnistus.
Arvan, et ta EL referendumit kartis, kus osa eestlasi
reedab isamaa.
Avaldan kaastunnet tema lähedastele ja headele sõpradele
Imre Annus
2003-09-12 23:13:24
JAH, ME LÄHEME....
Me kõik oleme oma elus sattunud vahel ebameeldivasse
seltskonda.
On neid, kes lahkuvad, kui on näinud, et nende hääl
eestkarjujast üle ei kosta, kuid on ka neid, kes lähevad
niisama vaikselt, kui tulid, jättes endast maha mõne
naretuse, pillatud lausekatke või lõpetamata värsirea...
Eesti ühiskond märkas Rimmeli laupäevast minemist alles
esmaspäeval. Vaevalt oleks vaikitud ka siis, kui poeet
oleks langenud narkomaani või roolijoodiku ohvriks?
Kindlast mitte! Mustad kroonikud oleksid tema, kui märtri,
surnukeha oma igapäevase protsessiooni edereas hellalt
meediamälujate toidulauale kandnud, olles ise põhjatult
uhked oma "valvsuse" üle.
Kuid Rimmel ei läinud nii, nagu temalt oodati. Ta jättis
maha lõpetamata laulu. mida pohmeluses peremehel oli
ebameeldiv nii lugeda, kui osundada. Ja peoperemees
otsustaski vaikida.
Kanaarilinnud?
Nii vabasurma valinud Viidingu, kui Rimmeli kohta on
väidetud, et nad olidki ju juba nii haiged ning viletsed,
ja seega oli enesetapp nende jaoks vältimatu käik
See on tänase Eesti ühiskonna valulävi.
Sellesama Eesti, mis peab oma rahvuskirjanduse kullafondi
kuuluvaks ka Rudolf Rimmeli loomingut.
Loomeinimeste valutundlikus on üldteada. Kui palju on aga
neid inimesi, kes löönud lootusetult käega kõigele, valides
joodiku või narkomaani tee? Kellele läheb korda nende
valu? Kui vaid loomeinimestele, siis kauaks meile neid veel
jätkub?
Hoolimatus sünnitab hoolimatust!
Möödunud punaaegadel olid loomeinimesed enamasti
südametunnistuse valvekoerad. Neid armastati ja vihati.
Armastas rahvas, kes leidis nende loodust usku, lootust ja
jõudu. Vihkasid aga need, kelle autoriteeti ja isiklikku
heaolu see kahjustas.
Ajad muutuvad, sõnumid koos nendega. Tänasteks
arvamusliidriteks on rullnokkad, lapsbeibed ning
maied-valdurid. Koos on seltskond, kuhu kuulumine mõtlevale
inimesele liigsuurt pingutust nõuab. Ja kõlabki pigem- jah,
ma lähen.
Hoolimata punaaegade surutisest, mis lähtus ülevalt, ei
kadunud ühiskonnast siiski hoolivus teise inimese suhtes.
Ülevalt tulnud hoolimatusele seati vastukaaluks rõhutute
hoolivus üksteise suhtes.
Täna vaevavad kõik kõiki, nii kuidas keegi vähegi oskab.
Hoolivus on ju nõrkus!
Mängude maa
Me elame mängude maal! Mäng käib kõikjal- meelelahutuses,
tööturul, teatris, politseis, valitsuses, haiglas...
Et mängida, pead kõigepealt mängu sisse saama.
Tervisehädaline peab liituma Haigekassaga,
suhtlemishuviline mõne kommunikatsiooniliigi operaatoriga,
töösoovija firmaga.
Isegi poest leiba ostes, saad sooritada soodusostu vaid
siis, kui oled liitunud vastava kaubanduskeskuse
kliendikaardimänguga. Kui aga tervis kehva, löö letti
kaart, mille puudumisel võib mängukauge inimese tervis
meedikute poolest kehvaks jäädagi.
Käib turumajanduslik surmatants kus kõik seisused jalga
peavad keerutama- vaimulikkond, kaupmehed, sõdurid,
haritlased, loomeinimesed.
Rimmel seda tantsu tantsida ei tahtnud. Ta ei soovinud näha
oma maad rahvusvahelise turu odavate kaupade letis, oma
rahvast aga taaskord võõra ülemvõimu all mandumas. Ta ei
tantsinud, ja läks...
Eesti ühiskond ei olnud aga selliseks minemiseks valmis. Ta
ei teadnud kas tunda kaasa või mõista hukka
Või olla hoopis mõtlik? Mõtlikkus, kui see pole vaid
sobilik poos, on aga jällegi märk nõrkusest.
Pole veel kaugel aeg, mil salmonid vahetasid välja
Viidingu, hoveridkoverid Alendri, Haista Gäng
Krjukovi....Jah, nad kõik ei võtnud endalt elu ise, kuid
fakt on see, et neid inimesi meie hulgas enam pole.
Kui käimas on lameduse paraad, on seal kohta vaid
lamedusele.Ka tänane Euroopa Liidu propaganda on
järjekordne näide lamedusest ning proovikiviks ühiskonna
taluvusele. Kõikidel on võimalik selles rongikäigus lauldes
kaasa marssida, kes aga seda ei soovi, võivad vaid lausuda-
jah, me läheme....
|