Mäletan Rudolf Rimmelit tema noorpõlvest, so oma 40 aastat tagasi. Mulle tundub, et teda ei mõistetud siis, ega mõisteta ka praegu. Tark ja elukogenud mees oli!

Rudolf Rimmelilt ilmus 1990 aastal 250 kaksikvärsi pealkirjaga USUTUNNISTUS. Nüüd, seda luulekogu sirvides, olen vapustatud kuivõrd täpselt jälgis poeet värssi: Sünd on juhus, elu - vangla, surm on sunnitus. Me teod ja mõtted läbi elu on me usutunnistus. Arvan, et ta EL referendumit kartis, kus osa eestlasi reedab isamaa. Avaldan kaastunnet tema lähedastele ja headele sõpradele

JAH, ME LÄHEME.... Me kõik oleme oma elus sattunud vahel ebameeldivasse seltskonda. On neid, kes lahkuvad, kui on näinud, et nende hääl eestkarjujast üle ei kosta, kuid on ka neid, kes lähevad niisama vaikselt, kui tulid, jättes endast maha mõne naretuse, pillatud lausekatke või lõpetamata värsirea... Eesti ühiskond märkas Rimmeli laupäevast minemist alles esmaspäeval. Vaevalt oleks vaikitud ka siis, kui poeet oleks langenud narkomaani või roolijoodiku ohvriks? Kindlast mitte! Mustad kroonikud oleksid tema, kui märtri, surnukeha oma igapäevase protsessiooni edereas hellalt meediamälujate toidulauale kandnud, olles ise põhjatult uhked oma "valvsuse" üle. Kuid Rimmel ei läinud nii, nagu temalt oodati. Ta jättis maha lõpetamata laulu. mida pohmeluses peremehel oli ebameeldiv nii lugeda, kui osundada. Ja peoperemees otsustaski vaikida. Kanaarilinnud? Nii vabasurma valinud Viidingu, kui Rimmeli kohta on väidetud, et nad olidki ju juba nii haiged ning viletsed, ja seega oli enesetapp nende jaoks vältimatu käik See on tänase Eesti ühiskonna valulävi. Sellesama Eesti, mis peab oma rahvuskirjanduse kullafondi kuuluvaks ka Rudolf Rimmeli loomingut. Loomeinimeste valutundlikus on üldteada. Kui palju on aga neid inimesi, kes löönud lootusetult käega kõigele, valides joodiku või narkomaani tee? Kellele läheb korda nende valu? Kui vaid loomeinimestele, siis kauaks meile neid veel jätkub? Hoolimatus sünnitab hoolimatust! Möödunud punaaegadel olid loomeinimesed enamasti südametunnistuse valvekoerad. Neid armastati ja vihati. Armastas rahvas, kes leidis nende loodust usku, lootust ja jõudu. Vihkasid aga need, kelle autoriteeti ja isiklikku heaolu see kahjustas. Ajad muutuvad, sõnumid koos nendega. Tänasteks arvamusliidriteks on rullnokkad, lapsbeibed ning maied-valdurid. Koos on seltskond, kuhu kuulumine mõtlevale inimesele liigsuurt pingutust nõuab. Ja kõlabki pigem- jah, ma lähen. Hoolimata punaaegade surutisest, mis lähtus ülevalt, ei kadunud ühiskonnast siiski hoolivus teise inimese suhtes. Ülevalt tulnud hoolimatusele seati vastukaaluks rõhutute hoolivus üksteise suhtes. Täna vaevavad kõik kõiki, nii kuidas keegi vähegi oskab. Hoolivus on ju nõrkus! Mängude maa Me elame mängude maal! Mäng käib kõikjal- meelelahutuses, tööturul, teatris, politseis, valitsuses, haiglas... Et mängida, pead kõigepealt mängu sisse saama. Tervisehädaline peab liituma Haigekassaga, suhtlemishuviline mõne kommunikatsiooniliigi operaatoriga, töösoovija firmaga. Isegi poest leiba ostes, saad sooritada soodusostu vaid siis, kui oled liitunud vastava kaubanduskeskuse kliendikaardimänguga. Kui aga tervis kehva, löö letti kaart, mille puudumisel võib mängukauge inimese tervis meedikute poolest kehvaks jäädagi. Käib turumajanduslik surmatants kus kõik seisused jalga peavad keerutama- vaimulikkond, kaupmehed, sõdurid, haritlased, loomeinimesed. Rimmel seda tantsu tantsida ei tahtnud. Ta ei soovinud näha oma maad rahvusvahelise turu odavate kaupade letis, oma rahvast aga taaskord võõra ülemvõimu all mandumas. Ta ei tantsinud, ja läks... Eesti ühiskond ei olnud aga selliseks minemiseks valmis. Ta ei teadnud kas tunda kaasa või mõista hukka Või olla hoopis mõtlik? Mõtlikkus, kui see pole vaid sobilik poos, on aga jällegi märk nõrkusest. Pole veel kaugel aeg, mil salmonid vahetasid välja Viidingu, hoveridkoverid Alendri, Haista Gäng Krjukovi....Jah, nad kõik ei võtnud endalt elu ise, kuid fakt on see, et neid inimesi meie hulgas enam pole. Kui käimas on lameduse paraad, on seal kohta vaid lamedusele.Ka tänane Euroopa Liidu propaganda on järjekordne näide lamedusest ning proovikiviks ühiskonna taluvusele. Kõikidel on võimalik selles rongikäigus lauldes kaasa marssida, kes aga seda ei soovi, võivad vaid lausuda- jah, me läheme....