Karli unistused jätid mu külmaks aga tema Kapitalil oli jumet . n'oorpõlves sattus se m'ulle kättä ja läbi ka lugesin . ehhki oli igavene pakks ja mitte jusst tüm''aalikult kirjutatud sajjn just säältt esimese tõsisema tuttvuse majandustõdedega . Karl rõhutas tekst`iilitoottmise kirjeldamisel esmajoones vaheltkasu ehk t'öölise r'öövimist aga tõjj ära ka kulude ja tulude jaottuse . kuj Kapitali loekks läbi (ja sellest ka arusaakks) näjttäks selsimes v'aagia ja tejsetki kesskjõugu liikkmed sis ej j'auraks nad enam kaheküürulisest tulumaksust ega mõjjsatepõletamisest ja siis nende varemetel pidutsemisest .

Hea lugu. Eesti ja teised endised sotsmaad on tõesti üle võtnud kapitalismi kõige räigema vormi.

Toimetusele: tundub, et osa teksti on esitatud kahekordselt.

kas on mõtet sellist jama kirjutada, Milla tagasi minevikku ,mis on ammu oma aja ära elanud ,läbi proovitud ja kasutuks tunnistatud. Vaid liberaalne majandus ,kus igamees saab ise oma rikkuse sepaks ja oma õnne valajaks on õige ja viib meid kõiki hea elu peale. Juba täna on eestlane rikas, uhke ja naudib elu täiega.

Marxi õpetusest omab mingit väärtust ainult võõrandumise teema. Kõik muu on üks suur jama, varasemate teoreetikute plagiaat. Tema isiklikust elust pole samuti midagi eeskujuks võtta. Mees kulutas kogu sissetuleku isiklikeks lõbudeks, hoidis peret vaesuses, laaberdas ringi.

Miks sellest keegi kõnelda ei taha, mäherdusena Marx inimkonna tulevikku kommunismis ette nägi?

Paistab kohe otse välja, et loo autor pole nõukogude ajal elanud.
Rumal ullike selline!

Ja keda üldse huvitab karl marxi isiklik elu? Seltsimes kenin ka ühe käega paitas pisikesi lapsi, teise käega aga tappis oma isiklike korraldustega inimesi koonduslaagrites.

Ka seltsimees hitler pidi hea ja õrna hingega olema ning armastas kõrgeid kunste. Sotsialist ikkagi!

Lugedes Marxi elukirjeldust, siis on tunne, et autor kirjeldab mingit teistsugust Marxi. Karl Marx oli küünik ja egoist, kes elatus Engelsi rahadest. Tema pere nälgis sageli, ka ajal mil Marx koos Engelsiga vohmis restoranis praadi süüa. Marx elas üsna sageli perest lahus, filosofeerides napsuklaasi taga aadlivõsudega.

Miks seda Marxi ülistades ei kõnelda sellest et ta oli esimeseks kes hakkas kõnelema alaväärtuslike rahvaste hävitamise vajalikkusest? Ka sellest mitte et tema "ideaalühiskond" pidi baseeruma vangilaagritele? Kas artikli autor Helen Demuthist on midagi kuulnud - Marxi majapidajannast kellele too "harmoonilise pereelu" elaja lapse tegi ja seejärel enese juurest minema kihutas?

Olen juba ammu kõigile seletanud - lugege kommentaare, need on sageli informatsioonikamad kui lugu ise. Ja nüüd saabki see, kelle jaoks on Marx üpris kauge isik, teada, kui "inimlik inimene" ta oli. Peaaegu lausa selline, kellest võis laulda puuraidur lõkketule ääres.

Marxist kui huligaanist, kellele meeldis lakkutäispäi tänavalaternaid puruks loopida, saab lugeda A. Herzeni memuaaridest.

Ning kõige lõpuks pärineb selleltsamalt mehelt ka enne surma tehtud ülestunnistus: Marx ei ole enam marxist sest marksism on võimatu.

Marx nägi kapitalismi pahesi, kuid siis sattus Saint-Simone ja Fourieri, sotsialistide-utopistide mõju alla. Kommunism võib eksisteerida vaid raamatutes. Et inimloomuse liikumapanevateks jõududeks on alahoiuinstinkt, edevus, kasuahnus ja võimuiha, siis sotsialismi tingimustes NSVL-is haarasid juhtohjad enda kätte sellised nagu keskhariduseta Stalin, ka Hruštšov oli algharidusega. Nende ümber koondus lipitsejate kaader, kes kõik kasutasid võimu oma heaolu tagamiseks. Ei huvitanud neid kas lihtrahvas nälgib või sureb. Ka samasugune pilt toimus Eestis peale taasiseseisvumist. Võimu haarasid salakavalad ärikad ja karjeristid, kes omastasid riigi vara võileivahinna eest ja müüsid selle maha muinasjutulise kasumiga.Ei huvitanud neid inimesi lihtrahvas, oma rivaale saadeti mõrtsukad tapma, igaüks võitles nagu šaakal oma lihatüki eest. Niimoodi kujunebki kapitalism, nende ühistegevus on vaid suurte äriühingute loomine kus on samasugused ahned sulid ja ärastajad. Neid kaitseb politsei ja sõjavägi. Töölised on neile vajalikud vaid kasumite tootmiseks. Kui tootmine kasumit ei anna, siis see lõpetatakse ja töölised saavad jalaga tagumikku. Selline olelusvõitlus jääb kestma, sest võimureid kaitseb nende enda koostatud seadus.

Stalin oleks ka keskharidusega olnud ikka samasugune ja ega Hruštšovi poleks pikem kooliskäimine paremaks teinud. Tegelikult ei tohi unustada tõde "Kaader otsustab kõik!". Eesti haridusminister on küll akadeemik, kuid kas meie haridusasjad seepärast hästi on seatud?

Autor ajab udu, kui nimetab M. Gorbatšovi sotsiaaldemokraadiks. Ta oli ikkagi kommunist, kuigi tema ideedes oli üht-teist sotsiaaldemokraatidelt ülevõetut. Ta ei kavatsenud kuidagiviisi NSVL-is sotsiaaldemokraatiat juurutama hakata, vaid lootis ussitama läinud komparteid terveks ravida. Sellega ta õnneks hakkama ei saanud. Seepärast paljud oma mõnusast elust ilma jäänud vanad kommunistid teda maapõhja neavadki.

Loosung "Kõige maade proletaarlased ühinege" viitab siiski lahendusele - paneme ära, likvideerime need pahad. Praktika näitas, et liiga palju tuleb likvideerida. Tegemist on inimese maailmatunnetusega - viimaks likvideeri kõiki. Lahendus võiks olla sellele rikastumisvajadusele rajaneva jõu sihipärase innustamisega koos rakendusseadustega, mis täidaksid rajaleidja ülesannet. Tundemaailm vajab jätkuvat kultiveerimist, sest uus põlvkond vajab jällegi nullpunktist alustamist.

Eks me mäletame veel aegu, kui igasugustel loosungitel ja plagudel olid alati koos nelik - Lenin, Stalin, Marx ja Engels. Alles pärast Jossifi surma julges tulla Hruštšov ja paljastas Stalini isikukultuse, vabastas miljonid poliitvangid ja küüditatud ning võttis maha Stalini ausambad. Pärast seda kadus nelikust ka Jossi nägu ning nelikust sai kolmik. Ka kolmikust oli Marx kõige inimkesksem. Kommunism ei olnudki Marx'i eesmärk - tema taotles vaid kapitalismile inimnäolist alternatiivi, mille vajadusest tänapäeval ikka rohkem ja rohkem räägitakse KOLMANDA TEE näol.

Üldjuhul oleks kommunism vaid riigikapitalism. Kommunism marksismi-leninismi variandis on aga midagi muud.
Marksism- leninism ei ole vaeste võitlus keskklassi, rikaste või ülirikaste vastu, vaid maailma ülirikaste võitlus keskklassi ja rikaste vastu vaeste ning proletariaadi abil ja nimel.
A. Lunatšarski nimetab oma raamatus "Religioon ja sotsialism" (1908.a, I osa, lk 146) Marxi õpetust viiendaks suureks religiooniks, mille on loonud judaistid, ja mis on kingitud juudi vaimuhiiglase Marxi poolt proletariaadile ja inimkonnale.
1919. aasta 4. aprilli "Jewish Chronicle" kirjutab: "Bolševismi ideaalid langevad mitmes aspektis ühte judaismi parimate ideaalidega.

Насколько глубоко европейский расизм и шовинизм овладели умами в Западной Европе к середине 19 столетия показывает их влияние на Маркса и рабочее движение его времени. Так, в письме к Энгельсу от 7 августа 1866 г. Маркс с воодушевлением пересказывает и дает положительную оценку расистским идеям польского историка Ф. Дучинского и французского этнолога П. Тремо, подчеркивая возможность их «исторического и политического применения».
http://w-w1.ru/node/140