võiks aru saada sellest,et vanal inimesel ei pruugi olla sugulasi ega pereliikmeid.Tema pension on armetu,tervis kehva ja ümber üksindus ja manitsejad.
Siis kuidas??? ta korrastab haua.
Olen näinud ka seda,Tapa kalmistul,kus tõesti pandi kallis plaat ja kaeti plats graanulitega ja tehti ümbris ümber valatuna ja ometi see haud kui korrastamata likvideeriti.Likvideeriti ka haud,millele oli kantud munakive,ja plats kaetrud nendega-muud polnud võimalik ja linnavalitsuslki ütles,et tehtagu oma maitse järele ja uuritagu netist kujundusi!!!.Palju platse mis olid on likvideeritud.Maad pidada vähe olema.Vastas on küll suur lahmakas söötis rohumaad,kuid pole kasutusse võetud.Laiendada aga tuleb naguni.On ka vaeste hauad,kõnnid üle,maa lohkus,oli plekktahvel osade nimedega,nüüd pole sedagi...
Nii ,maatasa tehes,saadakse juurde uut maad,kes seal arvet peab nõutud 20 a.üle.
Vanakestel kole vaadata,kuis armastatud inimestele peale maetakse.Lausa õud ja hirm et endalegi peale maetakse.Põletamine võis olla muinasajal normaalne,see toimus tavalises lõkkekuumuses,kremat.on aga lausa tuhande kraadini.

Kelle kadedalt väiklast irinat võib tihti kommentaaridest lugeda- oleks ikka inimeste kaitse ,mitte loomade oma jms.Nagu oleks keegi loomi kaitstes ja neist hoolides temalt midagi ära võtnud?
Vastupidi -Hea kasvab jagades,kuri ja loll ei saa sest aru.
MÕISTLIK ON EHK HOOPIS ELUKS VAJALIKKE RESSURSSE TEISTE ELUSOLWENDITEGA JAGADA,MITTE KÕIKE ENDALE KRAHMATA.
VÄIKLUS ON INTELLIGENTSUSE VASTAND JA VAEVAB VÄIKLAST INIMEST NAGU ALLERGIA,KES OMAKORDA VAEVAB KESKKONDA KUS ELAB.
INIMENE EI OLE LOODUD MAAILMA TAPMA,ET LAHENDADA PROBLEEME,TA ON LOODYD,ET LAHENDADA PROBLEEME KÕIKIDELE OSAPOOLTELE SOBIVALT= LEIDA,OTSIDA,LEIUTADA NEED VÕIMALUSED.

Ja tänases Postimehes nimetatakse vaimuliku sõnu vihakõneks (?!?). Tegelikult peapiiskop vaid ei kiitnud heaks Jõhvi Mihkli koguduse õpetaja kõnet. Kus on siin see vihakõne? Kas me mitte ei kuritarvita siin seda viimase aja suurimat moesõna „vihakõne“, mida kõlbab igale „paljastatud rahvavaenlasele“ külge pookida?

"Vihakõne"-silti võidakse ühes marudemokraatlikus riigis hakata külge kleepima mis tahes sõnavõtmisele. Samuti võidakse "rahvavaenlaseks" või "eurovastaseks" liigitada igaüht, keda tahetakse teistel jalust ära koristada. Sada aastat tagasi alustas üks suurriik oma gigantset arengut sellist teed mööda.

Selline püsirubriik võiks olla (või peaks olema?) igas soliidseks arvatud Eesti väljaandes, sest 1917. aastal tõi iga päev kaasa selliseid sündmusi ja arenguid, mida saab ja tuleb nüüd pidada ajaloolisteks. Tegelikult algas Eesti jaoks uus ajastu - Eestimaa kubermangu ja Liivimaa kubermangu eestiliku ala liitmine. See polnud sugugi ladus ettevõtmine - näiteks Liivimaa kubermangust tulnud eesti sõjapõgenikke hakati Eesti alalt välja ajama: "Minge sinna, kust tulite!"
Toimus midagi analoogilist sellega, kui Kaukaasiast tulid eesti põgenikud, keda võeti armsas Eestis nii ebaarmsasti vastu, et paljud kodukülla tagasi läksid. Miskipärast seda temaatikat pole demokraatlikus Eesti Vabariigis eriti käsitletud.