Sundüürnikud loobuksid privileegidest

16. jaanuar 2008


Eelmisel nädalal lahvatas meedias sundüürnike nn üürilepingute tähtaja möödumise teema. Nn sellepärast, et sundüürnikud ise ei ole neid lepinguid omanikega sõlminud. Alguse tegi lahti Eesti Päevaleht, kus 8. jaanuari numbris ilmus asjatundmatu kirjutis „Tuhandeid sundüürnikke ähvardab väljakolimisoht". Loos väidetakse, et „tänavu möödub paljudel 13 aastat hoonete tagastamisest õigusjärgsetele omanikele". Teatavasti algas omandireform 1991. aastal, ja seega käib reformimise 17. aasta. Kõige rohkem tagastamisi pandi toime 1993. ja 1994. aastal, s.t Mart Laari „Isamaa" esimese valitsuse ajal. Seega sai 13 aastat maja tagastamisest väga paljudel elanikel täis juba 2006. ja 2007. aastal. 2008. aastanumber ei lisa siia muud uudist, kui et vähemalt 5000 sundüürnikul on koduprobleem veel lahendamata.

Teine „uudis", mis meedias inimeste ajusid töötlema asus, oli aga see, et tegemist olla sundüürnike 13 aastat kestnud privileegiga elada omaniku majas. Karmima sõnaga asjatundjad on juba kommenteerinud, et samahästi võiks „privileege" inkrimineerida küüditatutele – kujutage ette, neil oli privileeg minna küüdirongi, mahajääjatel seda privileegi ei olnud! Tegelikult on nii, et ükski kümnetest tuhandetest sundüürnikest pole kohanud erastatud korteri omanikku, kes sooviks endale sundüürniku „privileegi" elada tagastatud majas. Sundüürnikud loobuksid oma „privileegidest" meeleldi. Miskipärast aga lähevad erastatud korterite valdajad kohutavalt närvi, kui neile seda, sageli mitmemiljonilist kingitust Eesti Vabariigilt meelde tuletada.

EPL, Üürnike Liit, Kn

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (28)