Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Uusküüditamine võrdsustub sõjakuritegudega

EINAR EILAND,      12. märts 2014

Tänapäevases ühiskonnas tuleb tõstatada küsimus: kust läheb piir õigluse ja ebaõigluse vahel, sooritusvõime ja võimetuse vahel? Võttes arvesse, et demograafilised probleemid Eesti ühiskonna eksistentsiruumis aina süvenevad, siis muuks kui sooritusvõime puudeks seda nimetada ei saa.
 



Meie arusaamade kohaselt seostub puude olemus ennekõike ratastoolis oleva inimesega. Vaimset puuet peetakse ohtlikuks ja sellised inimesed tuleb ühiskonnast isoleerida. Kui aga vaimne puue väljendub võimu tasandil ja on piisavalt massiline, siis seda nimetatakse juba poliitikaks. Nii oleme jõudnud ühiskonda, kus puudulik arusaamine ümbritsevast ei võimalda enam poliitilist tasandit tegevustes või tegematajätmistes korrale kutsuda. Ainus, mida poliitik sellises keskkonnas vajab, on see, et kõik teda imetleksid, et ta oleks ilus ja et ta elaks igavesti.



Meie kultuuriliste arusaamade kohaselt

on peetud orjakaubandust kuritegevuseks. Kui sama tegevus nimetada aga ümber tööjõu vabaks liikumiseks, siis on see normaalne ja selle korraldamisega võivad tegelda isegi palgalised riigiametnikud. Kõik see vabastab võimutasandi niisuguse struktuuri loomisest, mis võimaldaks konkurentsivõimelise toote ja sellega kaasneva tootmise loomist.


Vaadates meie võimutasandi käitumist, jääb mulje, et tootmise korraldamine on kulu-, mitte tuluallikas. Veelgi enam, me ei oska isegi küsida, milline see struktuur võiks välja näha, et konkurentsivõimelist toodet luua ning toota. Sest sellist looma pole meie metsades nähtud ja seega seda aborigeenidele näidata oleks ohtlik.


Kui konkurentsivõimelist toodet ja tootmist luua ei suudeta (seda kinnitab ääremaastumise laienemine), siis luuaksegi stereotüüp, mille kohaselt peabki meie tavakodaniku elu kulgema tööjõuturul. Võimutasandist on kujundatud selle ühiskonna tarbimismentaliteedi maksimeerimisele ümberprogrammeerija.



Selline ühiskond on võimetu

rakendama kaasaegseid tehnoloogiaid. Kuni selleni, et ühiskond ei suuda toime tulla isegi Vabadusristi ehitamise ja haldamisega. Peamine põhjus seisneb selles, et meid on õpetatud valitsema, mitte tegevuse tagamiseks protsesse juhtima. Ühiskondlike protsesside juhtimine ühiskonna heaolu tagamiseks ja väljarände peatamiseks on valitsemise seisukohalt osutunud ületamatuks juhtimisülesandeks. Võib vaid oletada, millised tagajärjed võivad olla sellise ühiskonna jaoks tuumajaama rajamisel ja haldamisel.



Võim toimib selles ühiskonnas

kui pärdik granaadiga, kes on võimeline laskma õhku kõik, mis ei ole tema tõekspidamistega kooskõlas, millest jõud üle käib, ning kelle laipa saab loomastunud inimkarjale missiooni eduka läbiviimise tõestamiseks demonstreerida.


Ent sellises olukorras on kõige suuremaks kannatajaks kõige haavatavam ühiskonna tasand, mille moodustavad reeglina põlisrahvad, pensionärid ja lapsed. Eelnevat kinnitavad meie sotsioloogilised uuringud, mille kohaselt juba varases koolieas on levinud hirm tuleviku ees ja kardetakse kaotada isegi seda, mis olemas on. Seega, kuhu edasi, lugupeetud väejuhid???


Selles ühiskonnas kasvatatud inimene võib olla miljonär, kuid ta varastab ikkagi, sest ta lähtub ühiskonnas domineerivast loomalike ihade rahuldamise ja tuleviku kindlustamise vajadusest. Ta tahab olla täiesti veendunud, et kui meie rahatrükil põhinev süsteem kokku variseb, siis tema väärtpaberid ja kuld on peidetud turvaliselt välisriikide pankadesse, kust vaid nende pankade omanikud seda kogutud ressurssi oma äranägemise järgi kasutada saavad.


Süsteemi teises otsas tähendab see aga seda, et vaesus on meie riigi vähidiagnoos.



Inimesed on hirmul,

kuna nad on korduvalt näinud, kuidas raha devalveerub ja nende pensionifondid vastu taevast lendavad. Kogudes enda raha aga pangaarvetele, ei tule meile mõttessegi, et selle raha väljalaenamise eest luuakse lapstööjõudu kasutavaid tööstusettevõtteid Aasias.


Samal ajal suletakse analoogseid ettevõtteid sinu kodumaal ja sinu naabrid jäävad seepärast töötuks. Teistmoodi kui organiseeritud kuritegevuseks seda nimetada ei saa. Kuid see protsess kestab ja selle läbiviijaid peetakse auväärseteks ärimeesteks ja poliitikuteks.


Lahendus võiks peituda selles, kui praeguse aja uusküüditamise ja seeläbi üldlevinud orjastamise vormid võrdsustada natsiroimade ja kommunismikuritegudega. Uusküüditamise läbiviijaid ja sellele kaasa aitajaid oleks õiglane kohelda samadel alustel kui natsikurjategijaid. Mida kiiremini selliseid kuritegevuse vorme teadvustatakse ja korrale kutsutakse, seda väiksemad saavad olla inimkonnale tekitatud kahjud.


Vastasel korral asendatakse inimsus meie ühiskonnas sellise loomaliku psüühikatüübi domineerimisega, mis lähtub vaid surmahirmust või võimuihast.


EINAR EILAND, vaatleja



Viimati muudetud: 12.03.2014
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail