Kuidas mõista Nõukogude-aegset pärandit?

Püüaksime kõigepealt analüüsida seda riiki, kust me tulime. Kui räägime venestamisest 1970.–1980. aastatel, siis olen selle ju läbi elanud lausa selle epitsentris, just neil aastatel Lasnamäel. Ja tulemus? Algklassides kõneldi küll rohkem Puškinist ja Lermontovist, aga vene keelt ei saadud tavaolukorras selgeks, sest eesti lapsi selleks eriliselt ei sunnitud. See polnud kaugeltki 1891. aasta russifikatsioon. Vene keele pidi igaüks edaspidi ja omal käel omandama.

Teine suur number on Nõukogude-aegsed hiigeltiraažid. Eestlased olid nii raamatuhuvilised, suure huviga kadusid lettidelt Helmut Anniko, Jaan Kross, Paul-Eerik Rummo, Hando Runnel jpt. Seda sellepärast, et ilukirjandus asendas vaba meediat. Püüti lugeda ridade vahelt, ehk on kirjanik suutnud ütelda midagi krõbedat võimu kohta? On tal retsepte või prognoose eesti rahva homsest? Kas praegusel vene keelel on selliseid võimalusi? Raduga on lõpetanud ilmumise, ilmub veel Võšgorod, kuid seda on vähe. Ja kas keegi piiras kaheksakümnendatel eesti keele õpetamist koolis nii, nagu meil praegu venekeelseid aineid piiratakse? Ei mäleta, et ükski okupandist ametiisik oleks noorte poole üldse pöördunudki vene keeles.

Kolmandaks looks on töömehe kultus. Praeguse meedia huviorbiidis on rikas inimene, kes jaksab palju tarbida. Ajakirjandus on neile, kes on maksu- ja tarbimisjõulised ning kes jutustavad oma väikekodanlikest iidolitest: ilusad kodud, vastuvõtukleidid, poliitikute raha. Nõukogude-aegses ajakirjanduses tõusis selgelt esile tööeesrindlase kuju. Inimene tsehhist, tööpingi tagant – kodanik vastutusega, nagu väljendus Valter Udam. Ühismajandi loomi ei saanud hoolduseta jätta, töö oli lüpsjale loomulik, ja ta ei saanud ehk arugi, miks temast kirjutatakse, miks talle orden antakse.

Kas venelased on meile pidevalt liiga teinud? Mina mäletan seda 1983. aasta juunipäeva, mil Leedu karjamaal tegi niidukiga haljassööta traktorist Prascevičius. Juhtus aga nõnda, et tema kolme ja poole aastane tütar Rasa jäi masina vahele, mis lõikas tal jalad. Sovhoosi velsker võttis ühendust rajoonihaiglaga, kust omakorda helistati Moskvasse: kas Filatovi kliinikus ollakse valmis last erakorraliselt opereerima? Häire korras tõsteti Vilniuses ex promptu õhku reisilennuk, mille pardale pandi teadvusetu Rasa, jalalabad eraldi külmkambris.

Oli väga kiire, lennuki õhukoridorist hoiti eemal graafikujärgsed liinilennud, TU-134 maandus Šeremetjevol ja grusiinist doktor Datiašvili tegi Moskvas üheksatunnilise operatsiooni, peatumata sekundikski. Pärast mitmeid ümberpaigutusi hakkasid sooned taas verd läbi laskma. Tüdruk tervenes, ja nagu ennustati, sai oma pulmas tantsida.

Niisiis päästis Gruusiast pärit noormees leedu lapsukest, kelle isa oli lihtne töömees. Raviti hoopis ilma rahata, soolaseid arveid esitamata. Dr Datiašvili ravis teda Moskvas. Heatahtlikud venelased päästsid oma vendi baltlasi. Toimis ka vennasvabariikide solidaarsus. Venelased oleksid võinud ju ka nii arvata: las see Pribaltika laps ootab, baltlased on niikuinii meie suhtes kriitilised. Millegipärast võitis utoopiliselt korraldatud riigis lõpuks inimlikkus. Isegi joodikut ei lastud niisama ära surra.

Kui aga nüüd taas tagasi tulla asjaolu juurde, miks mõned poliitikud nagu Loone ja Ivanova käivad Pronkssõduri monumendi juures ― ilmselt ikka sellepärast, et 1983. aasta režiimis oli teatud inimlikkust, aga 1945. aastal hukkunu omas mitte. Nagu nägime, venelased päästavad lausa erilennukitega meie inimesi, aga meie räägime lakkamatult: Vene oht, venelased tungivad meile kallale, “ega Putin ei jäta”. Seda on nähtavasti juba ammu adunud ka Edgar Savisaar, kes räägib venelastega nende oma keeles.

Väikese Rasa lugu on selge kinnitus asjaolule, et venelane ei käsitle Baltikumi inimest vaenlasena. Kolm Balti riiki olid aastakümneid Venemaa jaoks lähivälismaa, mille vahendusel enamlased oma kullavarusid pesid, mille randades käidi jalutamas ja mille näitlejaid võeti välismaalaste ja rüütlite osadesse. Eestlased-leedulased-lätlased mängisid ka tulnukaid ja roboteid ning Jüri Järvet kehastas välismaist kuningat. Baltikum oli siin koduste vahenditega korraldatud Lääs, just nagu Sotši oli “meie oma päikesenurk”.

See oli ka üks põhjusi, miks Venemaa oma protektoraadist neile aladele nii taltunult loobus. Punaväe kindralite võimuses oleks toona olnud tegutseda hoopis resoluutsemalt. Kuid millegipärast kippusid nad vastu võtma kõnesid Eesti Ülemnõukogu Presiidiumist ja olema leplikud; alla neelati isegi Tartu rahu piiri äramärkimise aktsioon 1990. aastal, mille korraldas Kaitseliit.

Meie targad poliitikud võtavad võõrast ideoloogiast kahjutumad ja meile sobivamad elemendid ning teevad neile kummarduse. Putinlik taktsamm ja teisitimõtlejate represseerimine on meile võõrad, aga miski ei keela meil rajamast linnaserva õigeusu katedraali. Ja miski ei keela meil õpetamast Puškinit vene keeles.

Jaga |