![]() Mõned küsimused pronkssõduri ja reformimeistrite asjusFRANK KOPPEL, 13. mai 2009Kui kuulen kõnelusi nn pronkssõdurist, siis ei ole mina veel kedagi kuulnud küsimas: miks nii suure kisa ja käraga? Ja niisuguse ajastusega? Äkki selleks, et varjata üht sigadust teise sigadusega? Nii ei paista esimene teise varjust välja. Nii oleks rahvast kergem lollitada. Eks ju? Kas ei tundu „lugupeetu“ Tartu-tegevuse ilmutamise ajastus kuidagi kahtlane? Ja „ämma-alibi“ sinna juurde? Tuli see ju ilmsiks vahetult enne punaväelasel pea mahavõtmist. Vabandust, jalust mahavõtmist ikka! Niisiis, kogu tõde tuli päevavalgele enne punaväelase kukutamist, kuna üks oli tarvis teise alla matta, s.t ämmal punaväelase peale istuda. Või oli see vastupidi? Noh, ükskõik. Punaväelane punaväelaseks, rahu tema põrmule. Aga selliseid tempe, olen kuulnud, õpetati marksimi-leninismi õhtuülikoolis. Küll näete, kui vaja, värvitakse punaväelane õigel ajal rohelisekski. Ent kas niisugustest tempudest ei jää kasinaks, et „reformida“ kogu riiki, olgugi see nii väike kui Eesti? Ons suure „koondamise“ järel üldse enam midagi „reformida“? Peale „koondajate“ endi. Praegused „reformijad“ kunagistest „koondajatest“ nutti võtta ei taha või ei oska. Mõelda selle üle aga tasuks. Või mis? FRANK KOPPEL, parteitu menševik P.S. Ajakirjandusvabadusest. Kunagi, kui mul oli eriarvamus Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskopiga, kui ta võttis sõna Euroopa Liidu küsimustes, ja päevalehed keeldusid minu seisukohta avaldamast, pöördusin Nõmme Raadio poole, kus see kajastamist leidis. Kuuldavasti sama ilmus ka Kesknädalas.
Viimati muudetud: 13.05.2009
| ![]() Tagasi uudiste nimekirja |