Mõned küsimused pronkssõduri ja reformimeistrite asjus

Kas ei tundu „lugupeetu“ Tartu-tegevuse ilmutamise ajastus kuidagi kahtlane? Ja „ämma-alibi“ sinna juurde? Tuli see ju ilmsiks vahetult enne punaväelasel pea mahavõtmist. Vabandust, jalust mahavõtmist ikka! Niisiis, kogu tõde tuli päevavalgele enne punaväelase kukutamist, kuna üks oli tarvis teise alla matta, s.t ämmal punaväelase peale istuda. Või oli see vastupidi? Noh, ükskõik. Punaväelane punaväelaseks, rahu tema põrmule. Aga selliseid tempe, olen kuulnud, õpetati marksimi-leninismi õhtuülikoolis. Küll näete, kui vaja, värvitakse punaväelane õigel ajal rohelisekski.

Ent kas niisugustest tempudest ei jää kasinaks, et „reformida“ kogu riiki, olgugi see nii väike kui Eesti? Ons suure „koondamise“ järel üldse enam midagi „reformida“? Peale „koondajate“ endi. Praegused „reformijad“ kunagistest „koondajatest“ nutti võtta ei taha või ei oska. Mõelda selle üle aga tasuks. Või mis?

FRANK KOPPEL, parteitu menševik

P.S. Ajakirjandusvabadusest. Kunagi, kui mul oli eriarvamus Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskopiga, kui ta võttis sõna Euroopa Liidu küsimustes, ja päevalehed keeldusid minu seisukohta avaldamast, pöördusin  Nõmme Raadio poole, kus see kajastamist leidis. Kuuldavasti sama ilmus ka Kesknädalas.

Jaga |