Üürnike Liidu vastulause Eesti Päevalehele

Eesti Päevalehes ilmusid 26. jaanuaril 2015 artiklid „Tallinn on andnud poliitilisele MTÜ-le vähemalt 120 000 eurot“ ja „Puuk ministeeriumi küljes“. Mõlemad artiklid laimavad kodanikeühendusi üldse ja on seetõttu tõlgendatavad rünnakuna tsiviilühiskonna vastu. Ilmselt ei ole toimetus kursis ka Rahvusvahelise Ajakirjanike Föderatsiooni (IFJ) deklaratsiooni eetikanõuetega.

IFJ deklaratsioon on tööalase käitumise etalon nende ajakirjanike jaoks, kes tegelevad uudiste või sündmuste kohta käiva informatsiooni kogumise, edastamise, levitamise või kommenteerimisega. Ajakirjaniku tõsiseks tööalaseks eksimuseks loetakse pahatahtlikku valetõlgendust, laimu ja alusetuid süüdistusi, millest kahjuks kummaski nimetatud artiklis puudu ei tule.

Otseselt Eesti Üürnike Liitu puudutava artikli autor Tuuli Jõesaar ei ole andnud endale aru, et sellise artikliga laimatakse riikliku ülekohtuga sundüürnikeks tehtud kümneid tuhandeid inimesi, kes nn omandireformiga oma kodudest deporteeriti. Viimase 23 aasta jooksul poliitiliste repressioonidega neile tehtud ülekohus on heastamata seniajani.

Jõesaar nimetab kodanikeühendust „keskerakondlase juhitavaks poliitiliseks MTÜ-ks“ ja süüdistab Üürnike Liitu valimistega seonduva poliitpropaganda tegemises Tallinna maksumaksja rahaga. Miks keskerakondlasest isik üleriigilist kodanike õigusi kaitsvat ühendust juhtida ei tohi, see artiklist ei selgu.

Alusetult on süüdistatud ka Tallinna linna, sest oma põhimääruse kohaselt ongi linnal õigus iseseisvalt ja lõplikult otsustada ja korraldada kohaliku elu küsimusi, samuti kohustus tagada igaühe õigused ja vabadused ning osutada avalikke teenuseid soodsamatel tingimustel.

Milleks selline konstrueeritud poliitilise vaenu õhutamine? On see surveavaldus kogu tsiviilühiskonna vastu või valimiste-eelne poliitiline tellimus kusagilt avalikust sektorist konkreetse eesmärgiga sundüürnikke poliitilisest elust välja tõrjuda? Sellist tegevust vaadeldakse nii inimõiguste rikkumisena kui ka ajakirjanduse omapoolse poliitilise repressioonina, tagakiusamisena ja soovimatu jälitamise ehk stalking’ina. Valdavalt on Euroopa Liidus niisugune tegevus kriminaalkorras karistatav ja ka Eesti seadusandlus on loonud kõik võimalused sellise tegevuse eest kriminaalvastutusele võtmiseks.

IFJ deklaratsiooni üheks nõudeks on, et ajakirjanik ei tohi varjata olulist informatsiooni. Artiklis on mainimata jäetud kõige olulisem asjaolu, et Eesti Üürnike Liit ainsana Eestis tegeleb omandireformi läbi deporteeritud ja represseeritud inimeste õiguste ja huvide kaitsmisega. Repressioonide jätkumist ilmutab kahetsusväärselt ka Jõesaare artikkel.

Tallinnas asuvasse Eesti Üürnike Liitu (EÜL) kuulub üle 1500 tegevliikme kogu Eestist – Tartust ja Tartu maakonnast, Pärnust, Raplast, Saaremaalt, Muhust ja Hiiumaalt, Haapsalust, Viljandist, Valgast, Võrust ja Tallinnast. Inimesed on oma isikliku avaldusega end ise Tallinnas kohapeal liikmeks registreerinud ja esitanud ka kirjeldused oma olukorra kohta.

Liikmete algatusel asus EÜL 2014. aastal koguma allkirju petitsioonile, millega Riigikogult nõutakse sundüürnikele tekitatud ülekohtu hüvitamist. Käesolevaks ajaks on kogutud ligi 4000 allkirja üle Eesti, ja allkirjade kogumine jätkub.

Petitsioon lähtub Riigikogu poolt 12.03.2014 vastu võetud märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadusest, mille alusel sundüürnikel on tekkinud võimalus pöörduda petitsiooniga Riigikogu poole, kohustades Riigikogu seda menetlema. Varem selline õigus kodanikel puudus.

IFJ deklaratsiooni kohaselt on ajakirjaniku esmane kohus austada tõde ja avalikkuse õigust tõele. Moonutatult on antud ülevaade raha liikumise kohta Üürnike Liidus. Nimetatutele ligilähedased summad on EÜL saanud 21 tegevusaasta jooksul kokku. Paljudel aastatel ei ole EÜL üldse rahalist toetust saanud. Vaid ühe alla miinimumpalgalise töötajaga Eesti Üürnike Liitu nimetab Jõesaar seejuures raha raiskavaks puuk-MTÜ-ks.

EÜL 15-liikmeline aktiiv on 21 aastat päevast-päeva teinud tasuta tööd Eesti inimeste heaks. Nii petitsiooniga seotud kui ka varasemate EÜL ürituste korraldamise kulud on minimaalsed olnud tänu kõigi Eesti inimeste mõistvale suhtumisele. Artiklis toodud finantskülje ülevaate näiline põhjalikkus ja tahtlike faktivigade rohkus selles tõendab. et tegemist on aktsiooniga Üürnike Liidu tegevuse halvamiseks.

IFJ deklaratsiooni kohaselt peaks ajakirjanik kasutama vaid ausaid võtteid uudiste, piltide ja dokumentide kättesaamiseks. Artikkel koosneb väljamõeldud solvangutest EÜL aadressil ja avaldatud fotodel on sootuks vastaspoolne majaosa, millega ei EÜL ega ka meie teine hea naaber, Eesti Korteriühistute Liit, mitte kuidagi seotud ei ole. Ükski MTÜ ei saa omale majanaabreid valida. Ka EÜL on sunnitud läbi ajama väga kitsastes oludes, kus on vaid 24 ruutmeetrit köetavat pinda.

Artiklis märgitud EÜL kontaktide arv on samuti vale. EÜL saab hädasolevatelt kodanikelt pidevalt päevast-päeva telefonikõnesid, milles inimesed küsivad nõu ja paluvad abi oma probleemi lahendamiseks. On päevi, kus inimesed ootavad kohapeal järjekorras, et oma muret kurta. Paljude probleemid on EÜL abiga lahenduse saanud.

Kohtumisel sundüürnikega on selgunud, et vaid väike osa oma kodudest deporteeritud inimestest on saanud ajutise peavarju kohalikele omavalitsustele kuuluval üüripinnal. Paljud inimesed on sunnitud võtma üle jõu käivaid pangalaene omale kodu taasloomiseks. Neil on seetõttu suuri toimetulekuraskusi ja nende lapsed on sunnitud taluma viletsust, mille Riigikogu on neile kaela veeretanud.

Väga raskes olukorras on paljudes Eesti piirkondades vanurid, kellele isegi asenduspindade leidmiseks ei ole kohalikud omavalitsused mitte midagi teinud. Artikkel aga väidab, et EÜL tegeleb juba lahendatud probleemi lahendamisega ja kahe inimese veidrusega, millele ei tasu tähelepanu pöörata.

IFJ deklaratsiooni kohaselt peab ajakirjanik olema teadlik meedia kaudu võimenduvast diskrimineerimisohust ja tegema kõik võimaliku, et mitte kaasa aidata diskrimineerimisele, mis võib põhineda poliitilistel või teistsugusel arvamustel. Leian, et Eesti Päevaleht on oma artikliga rängalt eksinud ajakirjanduse eetika vastu. IFJ deklaratsioon kohustab ajakirjanikke tegema kõik võimaliku, et parandada juba avalikkuse ette jõudnud informatsiooni, kui see on osutunud ebaõigeks ja võib tekitada kahju.

Eeltoodu alusel palun avaldada minu vastulause Tuuli Jõesaare artiklile „Tallinn on andnud poliitilisele MTÜ-le vähemalt 120 000 eurot“.

FEJA RÄIM, Eesti Üürnike Liidu liige

Kesknädala toimetuselt: 3. veebruari seisuga ei ole ülaltoodud vastulause Eesti Päevalehes ilmunud ega Eesti Üürnike Liidule ühtki informatsiooni edastatud selle kättesaamise kohta.

Jaga |