Eesti „peatreener“ Andrus Ansip, võta vastutus või taanda end!

Võrdleksin seda aega jalgpalliga: võistkonnal läheb hästi, lüüakse väravaid, võidetakse mänge. Eesti „peatreener“ Ansip nautis too aeg võistkonna edu täiel rinnal. Ta andis teada, kuidas majanduskasv on just tema ja „abitreenerite“ ainuõigete otsuste otsene tulemus. Ansip kõneles juhtivatel kohtadel töötavate inimeste taibukusest ja sellest, kuidas targad valikud meid kõiki edukaks teevad. Tunnistan ausalt, et see jutt tundus igati usutav.

Eesti inimesed kurvad ja pahased

Esimeste probleemide ilmnemisel hakkas Ansip veenma rahvast, et kõik saab korda. Et tegemist olevat vaid ajutiste raskustega majanduses ning et kasutusele võetud meetmed lahendavad olukorra peagi.

Paraku on paljud eesti inimesed muutunud kurvaks ja pahaseks. Mitmed majandust minust oluliselt paremini tundvad sõbrad räägivad Eesti krooni peatsest devalveerimisest. Majanduskasvu ja euro saabumise asemel majanduslangus suureneb järjest. Peagi võib mul raske olla kokku saada oma vanade sõpradega, sest suur hulk neist on lihtsalt Eestist lahkunud. Paljud neist on aga spetsialistid ja ettevõtjad, kellest oleks Eesti riigile palju kasu.

Miks oli enne kõik Eestis suhteliselt hästi, aga nüüd enamik eestlasi kurdab? Mida on „peatreener“ Ansipil selle kõige kohta öelda? Minu jaoks oli üllatav ning isegi šokeeriv saada teada, et „peatreener“ on taandanud end sisuliselt varumängijaks, jätkates samas ikkagi tegutsemist peatreeneri rollis. Tema arvates on Eesti majanduskriisis otseselt süüdi maailmamajandus ning meil endil justkui polegi võimalik midagi teha. Ansip on viidanud teistele inimestele, muudele asjaoludele, üldistele raskustele, jättes nõutu ja segaduses olija mulje.

Hea sportlane jätab oma isikliku subjektiivse mõtlemise kõrvale, alludes peatreeneri korraldustele. Eestlasena uskusin, et „peatreener“ Ansip teab täpselt, kuidas on kõige õigem Eesti riiki juhtida.

Ansip, käitu aumehena!

„Peatreener“ Ansip peaks antud olukorras jääma ausaks ja rääkima asjadest, nii nagu need on. Märgid viitasid majandusliku depressiooni saabumisele juba varem. Sel ajal tegeles „peatreener“ hoolega aga oma meeskonna maharahustamisega.

Raskete aegade saabumist Eesti majandusse võiks taas võrrelda situatsiooniga jalgpallis, kus pärast esimest poolaega ollakse vastasvõistkonnast 3:0 taga. Peatreener aga lihtsalt kõnnib rahulikult riietusruumis, patsutab mängijatele õlale ning kordab sisendavalt, et „tegelikult on kõik hästi“. Pärast 10:0 kaotust on aga peatreener muutnud ennast justkui varumängijaks, kes tuleb mängijate juurde nõutu näoga ja küsib närviliselt: „Kas tõesti meie taktika ei toimi?“

Spordis asjad nii ei käi. Kaotuse puhul kannavad mängijad küll suurt vastutust, kuid veelgi suuremat vastutust kannab peatreener. Mängija täidab ju ikkagi peatreeneri korraldusi. Mängijate rahustamine ilusate valedega, neid samal ajal sisemises teadmatuses hoides sellest, mida oleks õige teha, viibki võistkonna kaotuseni.

Seejärel jääb kaks valikut.

Esiteks, peatreener võtab vastutuse, tunnistades, et on mängijaid eksitanud.

Teiseks, peatreener taandab ennast oma ametikohalt.

Niimoodi on käitunud kõik tõsiseltvõetavad peatreenerid, kellega olen jalgpallurikarjääri jooksul kokku puutunud. Vastasel juhul ei oleks sellel treeneril enam võistkonda, mida juhtida. Sama hoiakuga jätkates jätkuksid kindlasti ka kaotused.

Korralik mees peab oma sõna pidama ja mitte jama ajama. Mehel tuleb iga tehtud teo eest vastutus võtta.

Eesti Vabariigi „peatreener“ Andrus Ansip, võta vastutus või taanda end!

ANDRES OPER, jalgpallur

Jaga |