Raimond Kaljulaid: Kas halvemaks saab minna? Aga paremaks?

Kui opereerida olemasolevate erakondade pinnal, siis ilmselt võib ennustada tõsiseid raskusi valimiskünnise ületamisel kahele täna Riigikogus esindatud erakonnale - Rohelistele ja Rahvaliidule.

Kujutagem ette, et järgmisse Riigikogusse jõuab vaid neli erakonda - Keskerakond, Reformierakond, IRL ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond -, ning arutlegem, mis siis saab.

Uus paremerakondade koalitsioon

Esimene võimalus: jätkab täpselt sama valitsus, enam-vähem samas koosseisus ning sama peaministri juhtimisel. Kuna tõenäoliselt IRL ja Reformierakond üle poole kohti ei saa, peavad järelikult sotsid või siis Keskerakond sellisele liidule õla alla panema. Oleks keeruline ette kujutada, kuidas keskerakondlased võiksid õla alla panna Ansipile. Sotsid muidugi võivad.

Teine võimalus on see, et jätkab paremerakondade juhitav koalitsioon, kuid ilma Ansipita. See võib olla oravate ainus võimalus valitsuses jätkata. Ja sellise pealtnäha "päris uue valitsusega" oleks lihtne liituda kõigil teistel.

Kolmas võimalus on samuti olemas. Et valitsuse moodustavad hoopis kaks juhtivat mitte-parempoolset erakonda - Keskerakond ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Kuid suure tõenäosusega on neilgi vaja kolmandat partnerit, kas siis Reformierakonna või IRL-i näol.

Reformierakonna kaasamine oleks valulisem sotsiaaldemokraatidele ja Keskerakonnale, IRL-i kaasamine valulisem IRL-ile endale.

Kui eelduseks võtta neljaparteiline parlament, siis palju rohkem kombinatsioone ette ei kujuta. Ilmselt jääks üks jõud igal juhul mängust välja, ja vähemalt kolme oleks vaja, et moodustada valitsus.

Mis see Eestile tähendaks?

Mulle tundub siiani, et Eesti tänased hädad said alguse sellest, et 2007. aastal tuli võimule ülekaalukalt parempoolne valitsus, millest tänaseks on alles jäänud vaid kõige parempoolsem kaks kolmandikku. Ansipi-Savisaare valitsus oli paljude meelest pisut liiga mõistuseabielu moodi, kuid need kaks osapoolt tasakaalustasid teineteist ideaalselt. See valitsus ei kaldunud liialt ei paremale ega vasakule.

Tasakaalustamata valitsuse tõttu mindi 2007. aasta kevadel avantüürile, mis lõppes traagiliste tagajärgedega. Pean silmas rahutusi Tallinnas ja mujal Eestis 2007. aasta aprillis.

Nende tagajärjel möödus kogu 2007. aasta mingis hüpnoosiseisundis, kus püüti tulutult lahendada lahendamatut ülesannet - saavutada kokkulepe ajaloo üle. Samal ajal püüdsid mitmed majandusinimesed anda märku, et Eestit ootavad ees suured raskused. Mida rohkem aasta lõpu poole, seda enam märke sellest kogunes, kuid neist ei tehtud välja.

Toon vaid ühe näite. President Toomas Hendrik Ilves kutsus üles looma Eesti Mälu Instituuti, mis selgitaks välja lõpliku ajaloolise tõe. Eks see näita, mis oli sel hetkel riigi olulisim prioriteet. Miks ei kutsutud üles looma näiteks "Eesti Tuleviku Instituuti"?

Kuna riik ja tema rahvas olid mõtetes vägagi hõivatud tarbimise ja ajalooga, siis ei jäänud kedagi, kes oleks piisavalt pööranud tähelepanu homsele päevale.

Selle tagajärjel magasime maha kõik võimalused midagi ennetavalt ette võtta pehmendamaks oma „majanduslikku maandumist".

Mis saab edasi?

Vastus on väga lihtne. Kui jätkab valdavalt paremkoalitsioon, eriti kui ta jätkab sama peaministri juhtimisel, siis mingeid muudatusi oodata ei ole. Kui aga muutub valitsus, siis tulevad ka muutused poliitikas.

Kuid enne peavad valijad oma sõna ütlema. Mida nemad tahavad - kas sama joont hoida või muutusi?

Nagu näitavad viimased uuringud, on teatud märke, et hoolimata sellest, et majanduses on vähe reaalset edasiminekut, mille üle rõõmu tunda, tunnevad inimesed end 2010. aastal mõnevõrra kindlamalt kui 2009. aastal.

Riigi majanduse hetkeseisu nähakse endiselt valdavalt mustades toonides, kuid tulevikku juba helgemalt. Pisut kindlamana hinnatakse enda leibkonna väljavaateid. Tulevikuootused on positiivsemad.

Sellel on erinevaid põhjusi. Jättes kõrvale poliitilised (eurokampaania jne), on selge, et enamikule inimestest, kes ei ole majanduskriisis vaesusesse sattunud, kes on säilitanud töökoha ja vähemalt valdava osa oma senistest sissetulekutest, näib, et hullem on siiski möödas, järelikult - ees on paremad ajad. 

Suuremad ühekordsed koondamislained on ettevõtetest juba üle käinud. Seega hinnatakse riski tööd kaotada väiksemaks. Inflatsioon on taandunud enam-vähem mõistlikesse piiridesse, osadel esmatarbekaupadel on hinnad alanenud, mis kompenseerib osaliselt palgalanguse jne. Paljud on suutnud koguda hoiuseid - seda kasvuaastatel ei tehtud. Tullakse toime oma laenude teenindamisega.

Esmane paanika on möödas

Pealegi pole psühholoogiliselt võimalik viibida pikaajaliselt pingeseisundis. Ka väga hirmsatesse oludesse sattumine (vangistus, äkiline haigestumine, õnnetus) toob esmalt kaasa väga kõrge stressitaseme, kuid hiljem harjutakse ja kohanetakse uue tegelikkusega, õpitakse selles toime tulema. Aegamööda unustatakse see, mis oli enne ja hakatakse n-ö edasiminekut mõõtma uuelt nulltasemelt.

Seega on suur osa valijatest tegelikult kimbatuses. Ühelt poolt ei saa valitseva olukorraga  ja ka valitsevate poliitikutega kaugeltki rahul olla (peaministri reiting on madalam kui valitsuse reiting tervikuna).

Kuid teisalt võivad muutused olukorda paremaks muuta, kuigi ei pruugi. Võivad hoopis muuta halvemaks.

Seega võib valijate seisundit iseloomustada ka kõnekäänd „parem varblane pihus, kui tuvi katusel". Isegi kui pole suurem asi varblane...

-o-

Jaga |