Meie reliikvia on Vabadus! Eesti Draamateatri lavastusest „Wabadusrist“

Lugu räägib EW-aegsest tagatoast. Kuidas 1924 loodi koorekihi klubi Centum. Aia tn 12. Seal tehti poliitikat, aeti äri, peeti balle, võeti vastu Euroopa diplomaate ja kuninglikke päid, spioneeriti. Pidu kestis 1940. aastani. Me näeme, kuidas Päts oli osav mängur poliitikamaastikul. Kuidas Laidoner suutis oma võlgadega endale kaela tõmmata poliitilise krahhi. Kuidas punased manipulaatorid eesotsas Reiga olid Eestis alati võimu juures. Kuidas suurärimees Puhk maksis kõik kinni. Kuidas Eenpalu salapolitsei struktuuri tegi. Kuidas välisministrid ja diplomaadid Pusta ja Piip Pätsu ajal Patarei vanglas olid. Kuidas vabadussõjalastest tehti jõuga fašistid ja Sirk oma otsa leidis. Tegelikult teatakse eelmisest Eesti Vabariigist ainult paraadportreesid. Me ei tea, mida tegelikult tähendas toonane vaikiv ajastu. Aga me teame, kuhu see viis. Tundub, et mustrid on taaskorduvad. Võimul ei tohi olla liiga kaua. Selles lavastuses näeme muuhulgas ka Ants Eskolat, Zeppelini, mis lendas üle Tallinna, me näeme Eesti kurikuulsat tennisematši ja kuidas Palusalu enne Berliini olümpiakulda Patareis vangivalvur oli. Jahmatavad paralleelid tänapäevaga."

Just sellise tekstiga tutvustab Eesti Draamateater 4. aprillil suures saalis esietendunud lavastust „Wabadusrist”. Armastatud Melchiori-lugude autori Indrek Hargla kirjutatud ning Hendrik Toompere jr lavastatud tükk püüab vaatajateni tuua Pätsu-aegse Eesti Vabariigi poliitilise eliidi omavahelised „tagatoa“-jutud ja tollase olustiku.

Täpsemalt, tegevus toimub vahemikus 1925–1940 ehk detsembrimässu mahasurumise järgsest stabilisatsioonist Talvesõjani. Lavastus on pälvinud palju kriitikat ja kiitust. Minu arvates on „Wabadusrist“ kahtlemata viimaste aastate üks tähelepanuväärsemaid teatritükke.

Luuletaja Veiko Märka

juhib oma arvustuses (EPL, 09.04.14) ühe esimese asjana tähelepanu sellele, et „jahmatavad paralleelid tänapäevaga“ on katse pööblit teatrisse meelitada ja näidend on tegelikkuses vägagi ajastutruu. Ühtlasi toob Märka esile, et pinge tõstmiseks on karaktereid ergastatud, ja leiab, et „Wabadusrist“ kõneleb ajastust, kus poliitikas oli rohkem entusiasmi kui tänapäeval.

Teatrikriitik Meelis Oidsalu

aga põrutab lavastuse pihta kõigist kahuritest (Postimees, 15.05.14), leides, et tegemist on tagasihoidliku teatrikunstilise ambitsiooni väljendusega, kus näitlejad puhkavad. „Näidendi peamine puudus on teemakäsitluse üheplaanilisus ja toorus: vapsluse naivistlik (sini)mustvalge heroiseerimine ja ajaloo meelevaldne mugandamine tänase poliitilise olukorra kriitika võimaldamiseks,“ kirjutab Oidsalu.

Siinkirjutaja

peab kahele eelnevale hinnangule siiski vastu vaidlema, sest kolme ja poole tunni jooksul Pätsi-aegse Eesti poliitilist tagatuba vaadates oli tajuda nii autori kui ka lavastaja teravat torget tänapäevapoliitikasse, kus rahvas vaatab erakondade poole umbusuga, sest poliitikud kas ei taha või ei oska enam inimesi kõnetada.

Näitlejatöö polnud „Wabadusristis“ kindlasti puhkus, vaid nõudis kandvatelt osatäitjatelt süvenemist poliitika olemusse ja poliitikute (skeptitsismi täis) hingeellu. Tõepoolest oli kogu etenduse käigus tunda autorite isiklikku hoiakut, mis kohati võimendatuna vaatajani jõudis. Indrek Hargla on intervjuudes ise tunnistanud (nt ERR, 27.03.14), et ta annabki näidendis edasi üht filosoofilist nägemust sellest, miks juhtus Eesti Vabariigiga tollal nii nagu juhtus. „Ka toona sai riigivõimu pattulangemine alguse sotsialistide kaasamisest valitsusse,“ ütleb Hargla, ning ilmselt ei imesta mitte keegi „Wabadusristi“ vaadanuist, miks toonast sotsiaaldemokraati August Reid kujutatakse pigem kommunistina. Küll aga meeldivad lavastuse tegijatele siiralt vapsid – ja ka seda ei häbeneta kunstiliste keerdkäikude abil vaatajateni tuua. Hargla ise leiab, et näidendi keskmes on küsimus „Kas riigil on hing?“ – ning laval areneb allegooriline käsitlus riigi pattulangemisest. Just riigi hingestatuse küsimuse esitasid etenduse jooksul endale tõenäoliselt paljud vaatajad. Ja veelgi enam võisid nad küsida, kuidas küll poliitikud langevad riigi hinge mahamängimise teele sellest isegi aru saamata.

Margus Mikomägi – kõige hingestatum arvustus

Julgen soovitada ajakirjanik Margus Mikomägi kirjutist Maalehes (10.04.2014). Ta ütleb muu hulgas järgmist: „Nüüdse lavastuse meeskond ei ole läinud seda teed, et oleks otsinud vastust küsimusele, miks läks nii nagu läks, miks üks või teine tegelane käitus just nii ja mitte teisiti, kas ta kahtles, kas kahetses... Pigem annab lavastus vaatajaile järeleaitamistunni me rahva ajaloost. Näitab seda, et ajalugu kordub farsina. Lugu vaadates tekivad pähe pildid tänastest me riigi valitsejatest, tänastest ärimeestest, kes pildil, tänastest reeturitest, tänastest maailmavaadete vahetajatest. Hendrik Toompere on mu meelest seda lugu lavale säädes olnud kirglikult julm. Ja ma jahmatan mõttest, mida ikka ja jälle olen endast viimastel aastatel eemale peletanud ‒ et võim rikubki inimesi, noori inimesi seda enam, aatemehed muutuvad pragmaatikuteks, teevad seda, mida on vaja omakasuks, unustavad maa ja rahva ja riigi.“

Dramaatilise sisuga lavastus

sobib suurepäraselt ajaloo- ja poliitikahuvilistele. Kahtlemata tasub seda vaadata ka kõigil poliitikutel, ministritest nõunikeni. „Wabadusrist“ ütleb kõigile ja jõuliselt, et kui poliitikute kaalukauss kaldub ideaalide asemel omakasu poolele, siis pole sõna „vabadus“ enam kogu rahva jaoks iseenesestmõistetav.

„Wabadusristi“ lavastuse kunstnik on Ervin Õunapuu, muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja, liikumisjuht Üüve-Lydia Toompere. Mängivad Ivo Uukkivi, Ain Lutsepp, Tõnu Oja, Jüri Tiidus, Harriet Toompere, Guido Kangur, Indrek Sammul, Uku Uusberg, Roland Laos, Raimo Pass, Marta Laan, Liisa Pulk, Liis Haab, Tiit Sukk ja Lauri Kaldoja.

[esiletõste] „Wabadusrist“ ütleb kõigile ja jõuliselt, et kui poliitikute kaalukauss kaldub ideaalide asemel omakasu poolele, siis pole sõna „vabadus“ enam kogu rahva jaoks iseenesestmõistetav.

[illustratsiooniallkiri] „Wabadusristi kavalehel on kujutatud Tiit Suka kehastatava Artur Sirgu salapärast hukkumist Luksemburgis 1937. aasta suvel. Kas selle kujundi valimisega on püütud hoiatada Eesti valitsusjuhte riigi hinge mahamüümise eest, jääb igaühe enda otsustada.

TAAVI PUKK, Keskerakonna pressiesindaja

Jaga |