Nädala juubilar VLADIMIR VÕSSOTSKI 75

Ajavahemikku, mis on möödunud Võssotski surmast, mahub juba nii mõndagi. Perestroika ja hääbunud kino, töötud näitlejad ja vaikinud bardid, lahkuvad võimuätid, Gorbatšov ja Jeltsin, riigi lagastamine, oligarhid, Putini tulek... Võssotski, see hingelt Hiiglane aga oleks nagu kogu aeg meie keskel... Ja see soojendab kaledal ajal südant.

Siis oli aasta 1980, kui Võssotski siitilmast lahkus. Perestroika'st ei osanud keegi undki näha. Tavainimese elu kulges «brežnevlikult» ja homse suhtes stabiilselt, oli küll üheülbaline ja banaane polnud poes saada, ja ka lillesabas tuli vahel seista. Isegi Võssotskil, kujutage ette pilti...

Mõni ütleb vahel, et elanuks üks või teine suurvaim kauem, oleks ta nüüd veelgi targem ja ütleks meile midagi, mida me ise ei oska, ei taha, ei tohi... Aga poeedid lahkuvad vara ja nii on seatud juba iidamast-aadamast. Nagu ütles kord nooruke Lermontov: „Ei suutnud taluda poeedi süda ..."

Inimestele võib poeet laulda, nende haigele hingele leevendust tuua. Ta võib isegi karjuda, et nad ärkaksid, et oleksid leppimatumad, aga see on tühi töö - inimene oma loomult ei muutu kunagi. Sihuke kui oli tuhat aastat tagasi, on ka täna, kõigi oma vooruste ja vigadega. Ei aita finants- ega tööstusrevolutsioonid, ei oranžid ega rohelised putšid...

Oleme olnud peaaegu kolmkümmend aastat ilma Võssotskita. Samas ei ole päeva, mil ei näeks teda telerist teatri- või filmirollis, ei kuuleks tema ütlusi, mis nüüd juba lendsõnadeks saanud. Ilmuvad uued mälestusteraamatud, Võssotskist voolitakse skulptuure, tema üle vaieldakse tuliselt netifoorumides, kus igaüks on ikka tema kõige suurem fänn.

Ei vanane komissar filmist „Kohtumispaika muuta ei saa", ei igane tema „Hundid" ega „Tujukad hobud". Võssotski on siiski enneolematu fenomen maailma mastaabis.

Kõigil kontinentidel on tema tulihingelisi kuulajaid. Tuleb juurde ka neid, kes poeedi endale alles nüüd avastavad. Aga Võssotski-fänne on täis peale Venemaa juba ka Ameerika ja Aafrika, rääkimata Euroopa riikidest. Paljud neist on kogunud Võssotski kohta kõike kättesaadavat ja kõikvõimalikku oma riigis, vahetavad seda teiste omasugustega. Paljud on loonud VV-muuseume, tihti loovutades oma kodust suurema osa ja elades ise kitsukeses ruumis, olles pühendanudki Võssotskile kogu oma elu.

Näiteks Poolast pärit ajakirjanik Marlena Zimna, kes on avaldanud trükis rohkesti raamatuid, korraldab üritusi ja täiendab muuseumikogu.

Teiseks selliseks teadaolevaks fanaatikuks on Mark Cibulsky USA Ohio osariigist, psühhiaater, kes juba kaks aastakümmet elab ookeani taga. Ka temal on ilmunud raamatud Võssotskist, tal on internetis temanimeline sait ja vaidlustuba.

Ka Eestis leidub muusikuid, nende hulgas üks ooperilaulja, kes on võtnud bardi laule oma repertuaari, välja andnud diskette ja kellega ka Cibulsky on ühendust võtnud. (Neid saite ja laule saab näha-kuulda ka Google'is ja Youtube'is.)

Mis puutubki Eestisse, siis Võssotski avastamisel oleme olnud lausa pioneeriks. Tallinnas esines Võssotski juba aastal 1972. Siin hakati tema filme näitama eelmise sajandi kaheksakümnendatel aastatel - ning need üllatasid ja vapustasid. Neid vaadati aralt ja sõnatult: kuidas ta küll julgeb nii laulda, mida ütleb poliitbüroo?

Seda kõike, mis on Võssotskist kirjutatud ja filmitud, ka kommertslikult fabritseeritud pärast tema surma, pole võimalik enam hoomata. Raamatumäed, diskid, dokfilmid, ja nüüd ka kunstiline film - kuigi jah, selline mängufilm oleks võinud siiski olemata olla...

Ei vähene rahvavool Võssotski juurde, ei kasva kinni teerada Vagankovo kalmistule Moskvas. Siia tullakse Kaug-Idast, nüüd ka ookeani tagant. Noorpaarid panevad lilli. Hardalt seisavad isad ja pojad, alpinistid ja kosmonaudid. Taganka elab. Võssotski muuseum funktsioneerib: seal „töötab pojana" edukalt Nikita Võssotski.

Ja kosmoses vilgub bardi nimeline täht....

Vladimir Võssotskist ei olegi tegelikult vaja rääkida ega temast kirjutada, teda on vaja kuulata... Ja vaadata... Ja tunnetada...

ANNE RATMAN

Faktide keeles:

Eestis on ilmunud kolm Vladimir Võssotskile pühendatud raamatut:

Marina Vlady „Katkenud lend" (Прерванный полет). 1993.

Raul Ratman „Я верю в нашу общую звезду" (Ma usun meie ühisesse tähte). 1993, 1997.

Rudolf Simagin „VV haiguslugu". 1999.

Eluajal ei õnnestunud Võssotskil välja anda oma raamatut. Kuid see-eest pandi tema luuleridu kõrgetele mägedele: „Mägedest kõrgemad võivad olla vaid mäed ise..."

Pildil on Vladimir Võssotski koos Larissa Lužinaga. Muide, Lužina oli Tallinna tüdruk, keda kord vanalinnas märkas kuulus režissöör ja kutsus filmi „Seitsme tuule käes".

Kosmoses aga vilgub täheke Vladvyssotsky...

Jaga |