Võitjate õigus

TOIVO TOOTSEN,      18. mai 2005


Seoses MRP-ga on meil enamasti räägitud ainult kolme Balti riiki puudutavast osast. See on ka loomulik – leping mõjutas meie saatust aastakümneid.
Paljud on vist isegi unustanud, et mitmed teised riigid, eriti aga meie põhjanaaber Soome, kannatas tolle kurikuulsa pakti all meist sugugi mitte vähem.

Soomegi oli selle paktiga määratud NLi mõjusfääri. Aga erinevalt Baltimaadest hakkas Soome lõrinal vastu. Meie kurtsime, et abi polnud kusagilt saada, seepärast tuli jõule alistuda, baaside lepingud vastu võtta ja ka hiljem – tõsi, hambad ristis – ülejäänud nõudmistega nõustuda.
Soomelgi polnud abi kuskilt saada. Mingisugune toetus oli võimalik ainult Saksamaalt. Liitlassuhteid Soomel Saksamaaga ei olnud, aga mõningane koostöö küll. See sai Soomelegi saatuslikuks.

Soomlastel kadus usk võitjate õiglusesse
10. veebruaril 1947. aastal kirjutasid võitjad Pariisis alla rahulepingu võidetutega. Võidetute rollis olid tollel allkirjastamisel Hitleri Saksamaa liitlane Itaalia, selle kolm vasalli – Bulgaaria, Rumeenia ja Ungari, ning "kaasasõdinud" Soome.
"Rahulepingu Soomega kirjutasid alla Nõukogude Liidu, Ukraina ja Valgevene saadikud ning pikk rodu selliste maade esindajaid, kellega Soome polnud laskugi vahetanud: Suurbritannia, Austraalia, Kanada, Uus-Meremaa, India, Lõuna-Aafrika ja Tshehhoslovakkia. Polnud vist palju soomlasi, kes oleksid teadnud, et olime sõjajalal olnud nii paljude vaenlastega," kirjutab Soome tunnustatud riigimees ja analüütik Max Jakobson oma raamatus "Pelon ja toivon aika. 20. vuosisadan tilinpäätös II" (Kartuse ja lootuse aeg. 20. sajandi lõpparve II).
Tollel veebruaripäeval purunes paljude soomlaste sinisilmne usk õigluse võitu. Eks paljud soomlasedki uskusid, et Nõukogude Liiduga tehtus vaherahu järel korraldatakse suur rahukonverents, mis toimiks kõrgema õigusemõistjana ja mis heastaks Soomele tehtud ülekohtu – annaks tagasi Viipuri ning kergendaks sõjakahjude hüvitamise taaka.
Arvati, et demokraatlikud võitjariigid loovad rahukonverentsil õiguspärase maailmakorralduse. Pariisi rahukonverents, mis algas 1946. aasta sügisel, oli soomlastele nagu külm dushsh. Ainult Ameerika Ühendriikide delegatsioon tegi ettepaneku piiride ülevaatamiseks ja kahjutasude kergendamiseks, aga kuna Ühendriigid polnud kuulutanud sõda Soome vastu, ei olnud neil ka Soome asjus sõnaõigust. Rahutingimused kooskõlastati Nõukogude Liidu ja brittidega, ja vaherahutingimustesse ei tehtud ühtegi leevendust. Vastupidi – brittide nõudmisel isegi karmistati Soome kaitsejõude puudutavaid tingimusi. Soomlastele oli see selge signaal – britid on nõus loovutama Soome NLiidu satelliidiks.
Nii lõppes siis Soomele Teine maailmasõda. Sõda, millesse Stalini Nõukogude Liit ta kiskus – toetudes MRP-le.

Teheranis ja Jaltas kinnistati MRP
Kahetsusväärne, et liitlased andsid nii Teheranis kui ka Jaltas järele suure diktaatori nõudmistele ja sisuliselt kinnitasid MRP-d – vähemalt selles osas, mis puudutas NLi mõjusfääri. Suurtel riikidel olid oma huvid – sõda kiiresti lõpetada, ja seda võimalikult väikeste kaotustega oma riigi sõjajõududele. Igati mõistetav, et paari väikeriigi huvid olid selle kõrval väiksema tähtsusega.
Eks olnud ju sama sinisilmsed nagu soomlased ka meie poisid, kes Sinimägede all Nõukogude vägesid tagasi hoidsid või hiljem metsavendadena okupantidele vastupanu osutasid: loodeti, et demokraatlikud võitnud suurriigid seavad rahukonverentsil õigluse jalule ja Eesti saab tagasi oma iseseisvuse, endistest piiridest rääkimata.
Viimastel päevadel on lõpuks ometi saamas tugevamat vastukaja ka siitpoolt tulevad nõudmised kunagise ülekohtu eest vabandust paluda ja tunnistada tookord tehtud ülekohut. Positiivselt ja jõuliselt on meid toetama hakanud Ameerika Ühendriigid, kellel oli meelekindlust ka 1940. aastal Baltimaade okupeerimist mitte tunnustada.

Kas keegi veel tunnistab ajaloolist viga?
Ootan huviga, kas ka teised ikestatud-allasurutud-ahistatud maad söandavad nende kaugete aegade asjus häält tõsta ja õiglust nõuda? Või on tõesti targem ennast mineviku vangist lahti lasta ja tulevikku vaadata, nagu soovitas meie hulgast lahkunud paavst?
Võitjatel on õigus, nii öeldakse. Võitjate suuremeelne õigus on tunnistada oma vigu. Esimesena julges Jaltas tehtud viga tunnistada superriigi president. Bush tunnistas enne Moskvasse võidupüha pidustustele sõitmist, et USA jagab osaliselt vastutust Euroopa jagamise eest Teise maailmasõja lõpul peetud Jalta kohtumisel. Bush märkis, et Jalta lepete sõlmimise ajal oli väikeriikide vabadus miski, mille võis ohvriks tuua. „Katse ohverdada stabiilsuse nimel vabadus lõhestas kontinendi ja muutis selle ebastabiilseks. Miljonite inimeste vangipõlve Kesk- ja Ida-Euroopas meenutatakse kui üht ajaloo suurimat ülekohut," lausus USA riigipea.
Kas talle tuleb järgijaid?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)