13. juuni 2018
23 (1104)
Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus Kesknädal jätab endale õiguse kommentaare tsenseerida 
Ettevaatust, inimesi digistatakse!LEMBIT KÄÄRID, 29. jaanuar 2014„Kui sa ei tea, kuhu lähed, siis miks sa veel jooksed?" See, kuskilt teatritükist kuuldud malbehäälne hüüatus kumiseb mu kõrvus alati, kui juhtun jälgima vaimustusest särisevaid debatte digitehnika plahvatuslikust arengust ning selle tohutustest võimalustest digitaliseerimise kaudu muuta inimest ja tema elu. Inimest justkui meelitataks kolima päriselust ekraanitagusesse digimaailma, digiinimestega suhtlema. Pakutud võimalus pimestab inimese. Ta ei näe enam kodu (pole aega vaadatagi) ja sõpru (pole aega teretadagi), sest ekraanitagune maailm on tema jaoks tehtud hingematvalt põnevaks. Näiteks: lõpuks ometi avanes talle võimalus teada saada tähtede arvu Linnutee galaktikas! Digireklaam on pakkumas tasulist teenust otsida elukaaslast neile, kel endil pole aega „ehal käia", elada päriselu pärisinimeste keskel. Kel pole aega lustida elumängus, joobuda eluromantikast - aidata edasi kanda Igavese Elutule tõrvikut. Kui kiiresti ja kui kaugele suudab inimene selliselt muunduda, digistatuks saada? Kas keegi teab, kus on see piir, see hetk, mil kiirendusjõud lõhub inimese, kui tema pea (aju) rebib end südamest (tunnetest) lahti ning sööstab virtuaalse eksistentsi tundetusse tühjusse, kus pole enam midagi püha, on vaid ürgaimduste pillerkaar ja teadvusetagune sund muudkui rutata - põgeneda iseenda eest? Ajul ei tasuks südant pilada. Pole ju teada, kumb neist tegelikult juhib inimest tema eluteel ja kumb asub soodsamal kursil. LEMBIT KÄÄRID, Pärnu Viimati muudetud: 29.01.2014
| 
Tagasi uudiste nimekirja |
