Valitsuskoalitsioon „edendab" Eesti elu

Kas poleks kole näha iga päev teleekraanil murest murtud valitsusjuhti, kes oigab ja ägab vastutuskoorma all, külvates meid üle negatiivsete uudistega, mis mõjuksid tõesti katastroofina? Samas märgatavalt vähem meeldis mulle kuulata peaministri lõputuid heietusi maailmamajanduse kriisist ja sellest, kui hästi meil naabritega võrreldes on läinud. Kusjuures tavainimese veenmiseks pidevalt korratavad stamplaused Eestis iivet tõstvast(?!) vanemahüvitisest, hiljutisest olematust  majandusedust, solidaarsest püksirihmapingutamisest euro nimel teevad mind väga murelikuks, sest kogu see muljetavaldav demagoogiaarsenal, millele täiendavalt lisatakse veel viide „vene ohule", leiab tänu meedia ponnistustele ikka veel tänuväärseid suu ammuli kuulajaid-vaatajaid-uskujaid. 

Milles küll seisneb parempoolsete fenomen, mis on lubanud neil karistamatult ja kontrollimatult 18 pikka aastat nautida valimisedu ja sellega kaasnevat võimu? Tooksin ära kolm momenti.

"Kevade" sündroom

See tähendab, et enne läheks Issanda päike looja, kui kõik parempoolsete poolt aastate jooksul kordasaadetud "vägiteod" jõuaks üles lugeda. Ja neid on palju! Paraku aastatetagused "saavutused" vajuvad unustusehõlma, sest inimese mälu on ju kehvakene. See tähendab, et iga uus pätitemp sunnib eelnevaid kaugematesse mälusahtlitesse paigutama, kus nad tasapisi üldse ununema kipuvad. Sellepärast nende jaoks, kes naiivselt arvavad, et ma teen meie niiöelda „valgete jõudude" valitsusele liiga, kasutangi siin kordamist, mis pidi olema tarkuse ema.

Neid inimesi, kes 1991. aasta rahareformiga kaotasid kõik oma säästud (autoostuks või matusteks kogutu) peaks ju veel küllaldaselt elus olema. Samuti peaks Eestis olema palju pensionäre, kes vanaduspuhkusele jäädes avastavad, et  neil on tulnud ühe pensionistaaži aasta eest kolm aastat töötada. Veel võiks meenutada rublade smugeldamist, relvadega äritsemist, parvlaeva „Estonia" hukku, raudtee mahamüümist, tõsist soovi ka meie elektrijaamad kahtlasele varifirmale ära müüa jne.

Samas kõik see on ju ainult tühine osa „riigi edendamisega seotud saavutustest" taasiseseisvumise algusaastatel. Viimase hetke „hittideks" tõotavad saada pensionireservi kulutamine riigi jooksvate kulutuste katteks ja matusetoetuse äravõtmine. Praeguseks hetkeks peaks hiljutisest edukusest soigumine ja unelemine olema kahe jalaga kindlalt maal seisva inimese juba ära tüüdanud. No kui kaua võib enda jumalikuks ettenägelikkuseks ja suisa teeneks lugeda pangalaenudel ja vahendustegevusel põhinevat ajutist majanduskasvu? Kuna elektrienergia tarbimise kasvu pole aastate jooksul täheldatud, võib suure tõenäosusega väita, et me midagi nimetamisväärset ka ei tooda. Samas ollakse valmis aasta jooksul tegema  kolm negatiivset lisaeelarvet, ära kulutama kõik reservid ja võtma järeltulevatele põlvedele kaela suure võlakoorma. Tagasiastumisest samas ei taheta loomulikult midagi kuulda. Aastate jooksul kõrgetele riigi poolt rahastatavatele ametikohtadele (selliseid mittetulundusühinguid, sihtasutusi ja instituute on lugematu arv) edutatud sõpruskonnal on, mida kaotada.

Valimistega manipuleerimine

Kuna seda teemat eelnevalt Kesknädalas juba käsitlesin,  piirduksin seekord lühikese repliigiga. Ainult tänu nendele, kes, lähtudes „iseenese tarkusest", valimistel ei  osale, hoiab meil pikka aega riigitüüri parempoolne valitsus. Kusjuures ka Europarlamendis kehtivad seetõttu samad jõujooned.

Esimesed Europarlamendi valimised tundusid meile kaugete ja ebaolulistena. Need, kes eelmistel eurovalimistel andsid oma hääle konkreetse kandidaadi poolt, võiksid nüüd ka nautida oma tõehetke ja meenutada, kelle nad siis üldises eufoorias valisid Eestit tutvustama. 27-protsendine valimisaktiivsus viis tookord Europarlamenti kolm sotsi ning ühe isamaalase, ühe reformika ja ühe keskerakondlase. Kuna viimased kaks aastat juhtis meie riiki koosmeelevalitsus, jäi Brüsselis opositsionääri tänamatu roll ainult Siiri Oviiri kanda. Praegusel hetkel, kus majandusseis Eestis on nigel, püüavad nad loomulikult ebapopulaarsest valitsusest distantseeruda.

Samas jääb paljudele eestimaalastele arusaamatuks, miks tuleb Europarlamenti valida „tegijad", kes Eesti oludes võimul olles pole riigi juhtimisega hakkama saanud? Kahjuks on paljud meie pooldajad kurdistatud ja pimestatud meediakärast. Teadlikult süvendatakse  muljet, et niikuinii valija tahtest midagi ei sõltu  ja kõik seal „kõrgel" (eriti Riigikogus) koha sisse võtnud ongi pätid, lurjused ja kaabakad. Sellepärast valimisi ignoreeritakse ja tegeldakse valimispäeval ükskõik millega.

Tõehetk saabub muidugi hiljem - kui võidujoovastuses koalitsioon räägib rahva armastusest ja hakkab praktikas sotsiaalsüsteemi lammutama või kaudseid makse tõstma. Uskuge, see on kurb vaatepilt, kui kõike seda ülbelt motiveeritakse rahva tahte elluviimisega. Olen seda Riigikogu eelmises koosseisus isiklikult kogenud. Järgmist rongi (võimalust valimiste abil midagi muuta) tuleb oodata 4-5  aastat.

Maksudega ei mängita!

Maksundus on teema, kus inimene kergesti võib kaotada valvsuse,  hakates unelema suurest võimalikust võidust, mida valitsus kõigile tulumaksu alandades lubas. Pole ju tähtis, kuipalju! Kellele näpuotsaga - kolme leivapätsi jagu kuus -, kellele sadades kroonides ehk kümneid korda rohkem, mis lubab rahulikult üle elada kõik aktsiisitõusud, arstirohtude kallinemise, kommunaalmaksete tõusu jne. Lihtinimesele ei jõua kohale, et tema kulutab kogu oma napi sissetuleku (pensioni, miinimumpalga ja toetused) täies ulatuses ära tarbimisele. Makstes ausalt ja võrdselt koos meie eliidiga nii piima- kui ka bensiiniliitri, nii leivapätsi kui ka suitsupaki  eest, tagab ta aktsiiside ja teiste kaudsete maksude laekumise riigikassasse. Omapoolse vastumeetmena tarbib ta siiski vähem, joob salaalkoholi, käib üle piiri „kaubareisidel", otsib muid teid, kuidas ots otsaga toime tulla.

Jäetakse mulje, et kui töötuskindlustusmaksu või tulumaksu tõsta, ettevõtted või kasum maksustada, siis meie olematu majandus kukub kohe käpuli (nagu ta seal juba poleks!). Kõik need lõputud kärped aga viivad seni enam-vähem normaalselt funktsioneerinud sotsiaalsüsteemi rivist välja, vähendavad investeeringuid, sunnivad ettevõtjaid koondama, mis omakorda vähendab  tulumaksulaekumisi. Kinnine ring.

Vanemapalga kandvaks ideeks on aidata asisematel üle elada sünnitamisega seotud „rasked ajad". Ikka selleks, et edukas suudaks 1,5 aasta jooksul õigeaegselt tasuda kõik laenud ja liisingud. Hiljem pole talle seda riigi naeruväärset 300-kroonist lapsetoetust vajagi. Muidugi ei huvita seaduseandjat tõik, et suurel hulgal noortest polegi tööd. Neile ju laene ja liisinguid lihtsalt ei vormistata.

Jälgides valitsuse viimase aja meetmeid ja tööstiili, taban end üha sagedamini tõdemuselt, et valitsus pole ühemõtteliselt üldse huvitatud pensionäride, töötute, madalapalgaliste, haigete ega teist keelt kõnelevate kaasmaalaste probleemidest. Valitsuse meelest  on ilmselgelt tegemist luuseritega, kes ainult viivad meie riigi keskmisi näitajaid alla, mis omakorda ei lase meil eurot kehtestada ning tekitavad pidevalt sotsiaalseid probleeme. Ühesõnaga,  nad on reformikatele tüütuks ballastiks Euroopas esimeste hulka jõudmisel!

Võiks veel pikalt heietada reformistide „paremast plaanist", mida nad kiivalt tagataskus  hoiavad, aga sellest järgmine kord. Leian, et praegu oleks meie erakondadel tagumine aeg ühineda. Ikka selleks, et kasutada reformistide vastu nendele omast ja tuttavat taktikat - lihtsalt anda ülbikutele kinga! Liiga kauaks on üks sõpruskond jäänud meie poliitilisele maastikule domineerima. See masendab, muserdab ja marineerib (ruineerib)!

[esiletõste]  Tõehetk saabub muidugi hiljem -- kui võidujoovastuses koalitsioon räägib rahva armastusest ja hakkab praktikas sotsiaalsüsteemi lammutama või kaudseid makse tõstma.

KAAREL PÜRG

Keskerakonna asutajaliige, Jõhvi osakonna esimees

[fotoallkiri] RAHVALE LÄHEDAL: Ajal, mil valitsuskoalitsioon "edendab" Eesti elu uhkes üksinduses Toompeal, püüab Keskerakond olla inimestele võimalikult ligidal nende igapäevamuresid mõista püüdes. 

Jaga |