Mõtteid Eestist ja Euroopa Liidust

Endel Kaljuve,      05. märts 2003


Juba siis, kui ühinemine Euroopa Liiduga päevakorda võeti, oleks pidanud Eesti valitsus taotlema EL-ilt tingimuste loetelu, mille täitmine on Eestile vajalik EL-i astumiseks. Samuti oleks olnud vajalik täpne informatsioon Eesti kui liikmesriigi õiguste ja kohustuste kohta. Nimetatud andmed oleks tulnud teavitada rahvale, ning pärast seda viia läbi rahvahääletus. Alles pärast rahvahääletuse jaatavat vastust oleks tulnud asuda liitumise ettevalmistamisele ja vajalike kulutuste tegemisele.
Nii aga kahjuks ei tehtud. Nüüd on liitumisele kulutatud kümneid, võib-olla sadu miljoneid ja kui liitumine hääletusel ei saa rahva heakskiitu, on see raha maha visatud.

Rahval pole usku mingitesse liitudesse. Pole ununenud 1940. aasta, mil rahva tahte vastaselt käis jõuk inimesi Moskvas Eestit Nõukogude Liiduga liitmas. Elu on õpetanud, et ükski võõras ei tule siia midagi tooma, vaid kõik tahavad saada. Arvatakse, et tulisemaid EL-iga liitumise pooldajaid ei huvita mitte Eestimaa ja rahva saatus, vaid kõrgepalgalised töökohad Brüsselis. Teatavasti on riikide liidud loodud enamasti ühise kaitse otstarbel, ühise vaenlase tagasitõrjumiseks ning nad on oma ülesanded enamasti täitnud. Riikide majanduslik heaolu ja rahva hea käekäik ei tulene aga mitte teistega liitumisest ja nende abist, vaid rahva töökusest ja ettevõtlikkusest ning olemasolevate loodusressursside ja tingimuste ärakasutamise oskusest, kusjuures väga tähtsat osa mängib riigijuhtide ausus ja võimekus.
Arvan, et kuulumine NATO-sse kindlustab Eesti riigi julgeoleku välisvaenlaste vastu ka ilma kuulumata Euroopa Liitu. Eesti rahva püsimajäämist aga ei kindlusta NATO ega Euroopa Liit. Eesti rahva püsimajäämine oleneb ainult eestlastest endist. Liitumine Euroopa Liiduga võib mõjuda tõenäoliselt negatiivselt Eesti rahva püsimajäämisele.

Oma põllumajanduskvootidega süvendab Euroopa Liit meie põllumajanduse madalseisu veelgi, laiendab lokkavaid ohakapõlde ja vähendab veise ja lambakarju. EL-i nõudmiste rakendamine piirab majanduse arengut ning suurendab töötute armeed. Paremad maad, metsad ja mererannad müüakse välismaalastele ning tööjõuline elanikkond läheb mööda Euroopat õnne otsima. Viimase kümne aasta jooksul hävimisele viidud Eesti patriotismi jäänused haihtuvad lõplikult. Võib täituda tõesti mõnede tegelaste unistus Suur-Tallinnast, kuhu koonduks kogu Eesti elu. Ülejäänud Eesti aga kujuneks Euroopa Liidu eliidile eksootiliseks jahimaaks, kus on tore käia karusid, ilveseid ja metssigu küttimas.
Räägitakse pidevalt mingist rahast, mis liitumisel justkui abina vaest Maarjamaad õnnistama hakkab. Paistab, et see raha ongi ahvatluseussikeseks õnge otsas neile, kelle jumalaks on raha.
Kui meie maad oleks tabanud rängad maavärinad ja veeuputused, oleks meil õigus tänuga vastu võtta abi teistelt rahvastelt. Midagi niisugust pole ju olnud. Raha vastuvõtmine praegusel viisil on oma maa ja rahva tuleviku arvel juudaseeklite tasku ajamine!

Arvan, et Eesti püsimajäämiseks tuleks kutsuda kokku mingi Eesti Kongressi taoline rahvaesindus, kes annaks hinnangu Eesti vabanemisjärgsele sise- ja välispoliitikale ning teostatud reformidele. Ühtlasi peaks ta moodustama nn Päästekomitee, kes hakkaks koostama abinõude plaani eesti rahva püsimajäämise kindlustamiseks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)