Võimumehed rahvast ei hooli

Esimese vabariigi lõpul olid Eestis õpetajad, arstid jt. korralikult tasustatud. Tundsin ühte Maarjamõisa sanitari, kes saades korralikku palka, suutis ehitada Tartu Tammelinna omale maja. Aga tänapäeval?

Muide, kilo jahu ja kilo leiba maksis tollal ühepalju. Kuna pagaritööstuses polnud sellist kasumijahti nagu praegu, kattis jahule lisatud vesi kõik kulud. Tolleaegne president Konstantin Päts seisis odava leiva hinna eest.

Olen esimeses vabariigis elanud 8 aastat ja seega on mul olemas omi kogemusi. Praegune vabariik on kestnud ajaliselt enam-vähem samakaua kui esimene. Imestan rahva kannatlikkust praegust olukorda taluda. Nüüd on tulnud aeg, et aitab valedest. Eesti riik vajab majandus- ning eriti maksupoliitika osas kapitaalseid muutusi. Ettevõtte tulumaks tuleks koheselt taaskehtestada.

Vanal eesti ajal maksti hädaabitöödel vähest palka. Tänapäeval makstav pärispalk on võrdelises seoses tollal hädaabitöödel makstuga.

ASTA RENNIT-LUKSEPP Elvast, Tartumaa

[pildiallkiri]

JÄTKU LEIBA! Leib oli eesti rahvakultuuris nii oluline, et seda sõna kasutatakse kogu toidu ja elatise kohta. Mahapillatud leivatükk tuli üles võtta ja sellele suud anda. Leiba ei tohtinud panna lauale selili, see ennustanuks pereliikmele surma. Leiba ei tohtinud panna lahtilõigatud otsaga ukse poole, sest siis pidi leivajätk majast kaduma. Rukkileib on peaaegu tuhat aastat Eestimaa inimest hällist hauani saatnud.

Jaga |