Jaan Õmblus: Devalveerimine andnuks majandusele uue kasvuhoo

Kuidas iseloomustate Eesti majanduse hetkeolukorda - kas oleme tõusva ja taastuva või kiratseva majandusega riik?

Kui nende kahe variandi vahel valida, siis pigem oleme kiratseva majandusega riik.  Sügavas languses olnud SKP või vahepeal täiesti ära kukkunud eksport võivad küll aeg-ajalt pisut tõusu näidata, kuid ega majandusprotsessid polegi lineaarsed.  Ei madalseisus olemine ega ka sujuv edasine kukkumine ei toimu sirgjoont mööda - ikka on võnkeid üles ja alla.  Kui aga kuristikku kukkuva majanduse puhul nimetada väikest ja ajutist tagasipõrget juba majanduseduks ja taastumiseks, siis on tegemist kas teadmiste puudusega või lihtsalt poliitilise propagandaga.

Eesti peamiseks probleemiks tõusva ja taastuva majanduse teele asumisel on sisulise majandusmootori puudumine.  Kahtlemata on meil rahvusvaheliselt edukaid ettevõtteid ja töötavaid äriplaane, kuid neid ei ole piisavalt.  Meil puudub jõud kogu rahvast majanduslikult jalule aidata ja senikaua, kui seda jõudu ei teki, pole sisuliselt meil ka tõusvat majandust.  Ükski statistiline näitaja, analüütiku joonistatud graafik või valitsuspoliitiku hüüdlause meile sisulist majandusjõudu ei tekita.

New York Timesi kolumnist Paul Krugman kirjutas möödunud aasta novembris sellest, kuidas USA võlalimiit liigub taas vastu lähenevale „seinale". Tõrksate vabariiklastega täidetud Senat peab heaks kiitma võlalimiidi tõstmise ilmselt tänavu aasta aprillis, vastasel juhul hakkab (Krugmani artiklit tsiteerides) „veri voolama". Kui tõsiseks peate USA võlaprobleemi ja milline mõju on sel maailmamajandusele?

Kahtlemata on USA võlaprobleem tõsine, kuid see on vaid kogu asja üks tahk.  Aru tuleb saada sellest, et majanduses on sageli valik mitme halva variandi vahel.  USA puhul on üks võimalus, mida täna ka kasutatakse - lasta võlal kasvada, kuid hoida võimalikult suur osa majandusest tegevuses ja inimesed tööl.  Kui võlal poleks lastud sellisel määral kasvada, siis oleks USA majandus olnud märksa kehvemas seisus, tööpuudus oleks olnud palju suurem ja muud väljavaated taastumiseks märksa nõrgemad.

Mis oleks juhtunud siis, kui USA oleks valinud teise lähenemise, s.t madalama võlataseme ning sellega kaasnevad kärped ja kokkuhoiu, näitab ju Eesti kogemus.  Meie riigieelarve kärped tõid kaasa SKP suure languse, kõrge tööpuuduse, majanduse hangumise, inimeste lahkumise riigist, pankrotid, eluasemete sundmüügid ja palju muud negatiivset, millest ülesaamine võtab pikki aastaid.  Eesti valis selle tee, mille kohta Krugman siis ütleks, et „veri hakkas voolama".

Paljudele teistele riikidele küllusliku ehk odava dollari poliitika ei meeldi, sest see soodustab USA eksporti ja piirab teiste riikide võimalust oma kaupu USA turul müüa.

Delfi kirjutas hiljuti, et Rahvusvaheline Valuutafond on koostanud raporti, milles näeb võimalusena vahetada USA dollar välja maailma reservvaluutana ning hakata looma uut ülemaailmset rahasüsteemi, koos täiesti uue maailmarahaga. Kuidas kommenteerite võimaliku uue maailmavaluuta tekke võimalust?

USA dollari väljavahetamisest on palju räägitud, kuid tõenäoliselt seda lähimate aastakümnete jooksul siiski ei juhtu.  Paljud riigid kardavad, et USA dollari sedavõrd mahukas ringlusesse laskmine toob mõne aja pärast kaasa suure inflatsiooni.  Reservvaluutana tahetakse näha stabiilset ja konservatiivset raha, millele võib igas olukorras kindel olla.  Kohati ei meeldi mõnedele riikidele ka see, et üks riik - niisiis USA - saab ainult oma majanduse huve silmas pidades otsustada selle raha saatuse üle, mis on reservvaluutaks kõigile teistele.

Samas tuleb ikkagi olla seisukohal, et ega dollarile sisulist alternatiivi täna ei ole.  Võidakse ju mõelda sellest, et koostatakse mingi paljusid komponente sisaldav maailmaraha - mingi kunstlik moodustis, kuid selleni, et turud ja riigid seda omaks võtaks ja selles oma peamisi väärtusi hoidma hakkaks, on ikka pikk tee minna.  Kui dollar peaks lõplikult „kokku kukkuma", nagu paljud ennustavad, siis võiks maailmarahal turunišš täitsa olemas olla.  Kuid täna on dollar tugev ja piisavalt hea tervise juures, et jääda.

Üle-eelmises Kesknädalas avaldasime väikese sõnumi pealkirjaga „Baltikum päästis Rootsi pangad kriisist". Seal väideti, et kui Balti riigid oleks kriisiperioodil oma rahaühikud devalveerinud, kukkunuks Rootsi pangad kokku. Kas see väide vastab tõele? Seni on ju väidetud, et Rootsi pankade tegutsemine Eestis päästis hoopis meie riigi suuremast kollapsist.

Kas Rootsi pangad just kokku oleks kukkunud, see pole kindel, kuid devalveerimisest oleks kahjusid kindlasti tekkinud.  Baltikumis oleks olnud teatud hulk selliseid laenuvõtjaid, kes peale devalveerimist poleks suutnud oma kohustusi panga ees täita.  Samas oleks pankadele jäänud tagatisvarad, devalveerimine oleks andnud majandusele uue kasvuhoo ja pikemas perspektiivis oleksid pangad devalveerimiskahjudest tõenäoliselt taastunud.  Pangad ei ole päris sinisilmsed esimest päeva turul üritajad ja oskavad erinevaid riske maandada ning tulevikustsenaariume läbi mängida.

Milliseks hindate meie suurimate ekspordipartnerite Rootsi ja Soome majanduse hetkeseisu ja väljavaateid? Rain Lõhmuse hiljutine väide, et intressitase on Soomes sünnitanud kinnisvaramulli, just erilist optimismi ei tekita.

Rootsi ja Soome on mõlemad hea ekspordikogemusega riigid ning on läbi aastate osanud leida endale kohta maailmamajanduses.  Kindlasti nad leiavad ka seekord võimaluse rohkem või vähem edukal moel ennast üldises maailmamajanduses lähiaastateks kindlustada.  Soome kinnisvaramull siin takistuseks ei saa.

Millised on Teie ettepanekud tulevasele valitsusele, et Eestist saaks 10 aasta jooksul taas normaalselt toimiva majanduse ja mööduka tööpuudusega riik?

Valitsusele soovitaks rakendada reaalselt töötavaid meetmeid, mis annavad konkreetse tulemuse ja millele võib kindel olla.  Tallinnas on välja töötatud suurepärased majandust elavdavad ja tööpuudust vähendavad lahendused, mis on ennast tõestanud praktikas ning suutnud aidata pealinnal vastu seista sügavale majanduskriisile.  Neid meetmeid on võimalik kenasti rakendada üle kogu Eesti ja seega tervet Eestit tõusule aitav efekt saavutada.

Tallinna  kallal võivad oponendid ju poliitilisest kadedusest igasuguste mõttetuste ümber nokkida, kuid Tallinnal läheb tegelikult väga hästi, ja see on fakt.  Üle terve Eesti peetakse Tallinnat kõige paremaks äritegemiskohaks ja pealinnas töö leidmist peetakse kõige tõenäolisemaks.  Kui Tallinna majanduspoliitika oleks valesuunaline, siis inimesed ja ettevõtted mitte ei kipuks Tallinna, vaid hoopis põgeneksid sealt.

Keskerakond tuleks kaasata valitsusse, sest just Keskerakonnal on kogemus pealinna majanduskaosest hoidmise ja arengu käivitamise osas.  Selleks et Tallinna abipaketi meetmed annaksid üle-eestilisel rakendusel maksimaalse tulemuse, oleks ikkagi õige, kui neid meetmeid viiksid ellu vastava kogemusega inimesed. 

Kui paremparteid painduksid tunnistama Keskerakonna majanduspoliitilist võitu Tallinnas, siis oleks Eesti tulevikule sellest väga suur abi.

Küsimused esitas INDREK VEISERIK

Jaga |