Nädala juubilar Jüri Ehlvest 50

Tollest ajast ongi kõige enam meelde jäänud just “Rääkiv inimene”, mille kirjutuslaad tundus toona väga uudne. Praegu poleks sel niisugust mõju. Sisu lühikirjeldus võiks olla järgmine: haige inimene kaisutab kirepalangus ja joomauimas ühte tüdrukut, läheb kõrtsist koju ja näeb und, milles erinevad ajaloolised tegelased talle nõu annavad, kuidas plikat enda poole võita. Lenini nõuanne on sümpaatne, kuid Lenini hea energia läheb Stalini halva mõju neutraliseerimiseks. Stalin annab ka osavalt nõu, kuid kõik peavad taluma tema solvanguid ja ilget ülalpidamist. Jeesuse nõu ei kõlba, sest tema leiab, et kõrtsitüdrukust tuleks eemale hoida. Heraklesest loodetakse palju, aga antiikkultuuril puudub tummine sisu – on ainult lõhnavad mirdikesed ja valge marmor. Hommikul ärkab peategelane üles arusaamatuses ja tal diagnoositakse skisofreenia.

Ajaloolisi ja poliitilisi probleeme käsitles Ehlvest ka hiljem oma väga mahukas loomingus. Ometi oli talle tegutsemisaega antud vähem kui 20 aastat.

Nende ridade autori ainus kohtumine Jüri Ehlvestiga leidis aset Tartus, 10. septembril 1992. Tolleaegses Tartus kirjutasid paljud inimesed palju, ning oli ka kombeks üksteisele ette teatamata külla sadada. Just niisuguse äkkvisiidi tegi sel päikeselisel sügisõhtul Ehlvesti poole siinkirjutaja. Sel õhtul räägitust on meelde jäänud üks motiiv: maletajast vend Jaan ei tea midagi kirjandusest ja vend Jüri tema malest. Ometi suudavad vennad teineteist mõista poolelt sõnalt. Jüri Ehlvest mainis ka, et ta on loomingulise ühenduse “Hirohall” liige: selgus, et need sidemed tõid Jürile kasu veel peale tema surmagi. 2009. aastal andis “Hirohalli” liige Piret Viires välja kirjandusteadusliku mälestusteose “Spiraali lagunemine. Jüri Ehlvesti maailm”, kust leiab palju kasulikku materjali selle autori kohta.

15. märtsil 1967 sündinud Jüri Ehlvesti lüheldane eluaeg langes ühte perioodiga, mil eesti kirjanduse sõna muutus tasapisi teovõimetumaks ja kirjanike asemel hakkas kõnelema raha. Kui rahvusliku vabadusliikumise ajal ja enne seda ilukirjandust õhinal loeti, kadus kirjaniku kuju üheksakümnendatel tasapisi rahva vaateväljast: kirjanik polnud enam vabaduse märter, teda nimetati nüüd “kirjatsuraks”. Sellest hoolimata ei kadunud kirjastajate huvi Ehlvesti loomingu vastu ning uue sajandi algul pärjati teda ka mitmete preemiatega. Rahva silmis jäi Ehlvest endiselt elukaugeks intellektuaaliks, tema stiil aga liiga keeruliseks.

Ehlvest kasutas oma loomingus palju kõikehõlmavaid sümboleid ja jäi ühiskonnakriitiliseks. Ehlvesti žanriks jäigi lõpuni lühijutt, milles allegoorilised tegelased arutavad surma, haiguste ja elumõtte üle. Tal kadus elu jooksul käest loo puänteerimise tehnika, ootamatu lõpplahenduse kirjutamine oma lukku, mida ta valdas kirjanikutee alguses. Näiteks just mainitud “Spiraali lagunemises” palub kirjandusõpetaja õpilasest tegelasel mõtestada ilu ja inetust, tegelane aga väidab, et tema isa näeb pärast autoõnnetust välja nagu “moaab”, seega kui tegelane, kes eemaldab prügimäel keeduspiraalidelt tükke. Õpetaja näeb, et laps on ilu ja inetusega kokku puutunud väga lähedalt ega nori tema lausete kallal, mis sulavad üksteise sisse nii, et õpetajate toas viibinud mõistavad: poiss on üles kirjutanud nende juttu.

Alates “Krutsiaaniast” (1996) nägid Jüri Ehlvesti lood välja nagu erinevate teadvuste voolud – justkui arutatakse, aga kontekst on nii irooniline, et ebaselgeks jääb stoori teema. Nii leidis keegi lugeja Goodreads’i portaalis “Krutsiaania” kohta: “Lood siin raamatus olid poolenisti nagu purjus inimeste sonimine öösel kella kolme ajal korteripeol, kui kõik on end juba parajalt kapsaks joonud ja pooled inimesed on ära kukkunud.” Autorit ennastki mäletavad kolleegid-kirjanikud kui lõbusat rändavat selli, kes kandis kaasas lähkrit veini ja õlle jaoks. Alkoholil (mõnedel andmetel ka narkootikumidel) oli oma roll ka Ehlvesti surma juures New Yorgis 11. oktoobril 2006 – ta oli Eestist ajutiselt lahkunud, et oma mõtterännakutes selgust leida.

Ehlvest tahtis kirjutada ka ajaloosündmustest, ja oli seejuures väga tõsine, käsitledes seda kui missiooni. Sellised lood on ta koondanud novellikogusse “Hobune eikusagilt” (2002). Loos “Ja hommik taas” kirjutas ta, et Rüütli valimisega presidendiks valiti sujuv muganduja, pinnalpüsija iga ühiskonnakorra ajal. Rüütel ei olnud kade, ta hindas neid lugusid presidendi preemiaga. Lugu “Al-Qaida” kajastas osalt samuti toona väga aktuaalset teemat ja ilmus ka rootsi keeles. Autori tõdemus Al-Qaidast oli täpne: see koosneb inimestest, kelle jaoks ei ole selged sisend- ja väljundinimesed ning ükski rakuke ei tea ülejärgmist. Autor selgitab, et see määramatuse mõtteviis on ajaloos tulnud eri nimede all: “templaarid, Graali vennaskond, vabamüürlus, juutlus, üleilmne proletaarlus”. Loo ülejäänud osas lõpeb igasugune seos Al-Qaidaga, hoopis Ehlvesti stammkangelane Krauklis hakkab värvikalt seletama oma lapsepõlvemälestusi ja seiklusi raudteel. Lugeja kehitab õlgu: kuidas on autor suutnud need absurdid ühitada? Kui meenutada Peeter Sauteri sõnu “Jüri oskas väga hästi inimesel juhet kokku jooksutada”, saab kõik äkki selgeks.

AARNE RUBEN

Jaga |