Vene klooster õitseb, orduvärk seisab varemetes

Allan Alaküla,      03. august 2005


Sõitsin puhkuse ajal imepärasel Peipsi põhjarannikul läbi Vasknarva. Suvitajate rohkuse ja kenasti üles vuntsitavate elumajade järgi otsustades on elu selles karulaanetaguses kenasti käima läinud. Massiivse ja igati korras Eesti piirivalvekordoni kiviparketiga siseõuelt säravad päikese käes vastu priskete mustade bemarite iluliistud. Asula põhjaserval käib tohutu ehitustöö vähikasvatuse rajamisel. Vene kloostri kiiskavvalged müürid ja võimas roheline raudvärav avaldavad juba eemalt muljet. Kloostri õuest on suur osa täis ehitatud uusi abihooneid, värskelt kullatud on kellatorni sibul ja kaugele paistab värske vaskpleki saanud suur sibul. Tundlikum mobiiltelefon lülitub automaatselt üle jõe asuvale Venemaa mastile.
Asula esmalt läbi sõites tabas ehmatus – kuhu on jäänud iidse ordulossi varemed! 1349.aastal sinna rajatud esimese ordulinnuse iga oli küll üürike, kuid 1427. aastal tehti algust uue linnusega, millest sai Ordufoogti residents. Tegemist oli Ordu olulise piirikindlusega vastu Vene vürstidele kuulunud vadjalaste alasid. Kindluse varemed püsivad siiski endises kohas Narva jõe kaldal, kuid selle müüri najale on üks tubli kohalik mees ehitanud oma sauna ja abihoone ning veel mingi puulobudiku, nii et tee pealt peab oskama vaadata.
Muidu Eestis juba iga ohvrikivi juurde juhatavat muinsusviita pole kusagil, kindluse hoov on täis kasvanud maitsvaid vaarikaid (nii kollaseid kui punaseid) läbisegi üle täismehe pea ulatuvate nõgestega.
Tundub, et ka Eestis palavalt armastatud Samuel Huntingtoni kirjeldatud ida- ja lääne tsivilisatsiooni piir on vaatamata Euroopa Liidu laienemisele Vasknarvast lääne poole nihkunud. Haledas seisus ordukindluse varemete kontrast Vene kloostiga võiks mõnele euromehele silma hakata. Eestlaste jaoks on ju nii orduloss kui Vene kirik ühesugused okupatsiooni sümbolid.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)