Juunipööre, Uluots ja tagantjärele tarkus

On hästi teada, et meie viimane sõjaeelne peaminister Jüri Uluots toetas 1944. aastal sakslaste poolt Eestis läbi viidud mobilisatsiooni, sest uskus, et otsustamisel on eesti rahva elu ja surma küsimus. "Oma võitlusega, oma verega ja kogu oma olemisega eesti rahvas tõendab, et meie, eestlased, ei ole Nõukogude Liidu osa ja mingil tingimusel ei taha Nõukogude Liitu ka edaspidi kuuluda," rõhutas Uluots 1944. aasta augustis peetud raadiokõnes. "Meie Vabadussõda jätkub praegu, erinevates ja keerulisemates ajaloolistes tingimustes kui eelmine."

"Kui bolševistlikul Venel läheks korda veel kaugemale Eesti pinnale tungida, siis praeguse idas tarvitatava sõjapidamiseviisi järgi on teada, mis sünniks. Kogu Eesti maa-ala, talud ja külad, alevid ja linnad põletatakse ning rahvas hävitatakse või viiakse võõrastesse maadesse asumisele," ütles ta juba sama aasta veebruaris ringhäälingule antud intervjuus.

"Millisel viisil meie oma rahva elu tulevikus ka kujutaksime ja millist head ja ilusat Eestit me oma mõttes ja südames kannaksimegi kui oma kallimat vara, on kõige selle tulevase elava Eesti eeltingimuseks üksnes see, et kommunistlik nõukogude võim meie maale ei pääse kuni rahu saabumiseni ja selle rahu kindlustamiseni," selgitas Uluots siis võitluse vajadust.

Kui paljud aga mäletavad tänapäeval seda, mida ta ütles 1940. aasta juunis ametist lahkudes?

Uluots rahustab

"Võimalikkude eksiarvamuste kõrvaldamiseks olgu teada, et Eesti on praegu teotsemas kõiges oma põhiseaduslikus korralduses," rõhutas Uluots toona peetud raadiokõnes. "Vabariigi president, meie kõigi poolt lugupeetud ja armastatud Konstantin Päts, on varemast haigestumisest nüüd suve saabumisel täiesti tervenenud ja iga päev oma vastutusrikkaid ülesandeid täitmas. Lahkumispalve esitanud vabariigi valitsus ja tema iga liige täidavad iga päev oma kohuseid, kuni seaduslikus korras kutsutakse ametisse uus vabariigi valitsus."

"Kõik muud asutused töötavad korrapäraselt," jätkas ametist lahkuv peaminister. "Eesti rahvas aga, kogu Eesti kodanikkond, on jätkamas oma igapäevast tööd ja ülesandeid, igaüks oma alal. Eesti kodanikule omase rahuga. Kui viimastel päevadel hargnesid eelpool tähendatud sündmused, siis vabariigi valitsus oli veendunud, et Eesti rahvas suhtub kõigesse sellesse täieliku arusaamisega ja rahuga, jätkab oma tegevust harilikus korras ning tahab täita kõik vajalikuks osutuvad korraldused. See kõik on nõnda toimunud, nagu arvata võis."

Eelpool tähendatud sündmuste all pidas Uluots silmas seda, et 16. juunil esitas Nõukogude Liidu valitsus Eesti valitsusele nõudmised, mille sihiks oli "abistamise pakti täitmise kindlustamine Eesti ja Nõukogude Liidu vahel", kui kasutada tema enda toonast sõnastust. Eesti valitsus võttis need nõudmised vastu.

"Sel viisil kokkulepitud tingimuste kohaselt vabariigi valitsus kohe esitas lahkumispalve, mille vabariigi president vastu võttis, ühtlasi viivitamata astudes samme uue valitsuse kujundamiseks," seletas Uluots.

"Sama kokkuleppe tagajärjel esmaspäeval, 17. juunil, algas Nõukogude Liidu väeosade asumine mitmetesse keskustesse Eestis, kus neid seni ei olnud, ning mitmete piiripunktide kaudu saabumine Eestisse täiendavalt neile Nõukogude Liidu vägedele, kes seni juba Eestis asusid."

"Eksiarvamuste ja provokatsioonide ärahoidmiseks selle kokkuleppe kohaselt tuleb Eesti kogu tsiviilelanikkonnal oma sõjariistad ära anda Eesti sõjaväe ladudesse. Eesti võimude poolt on vastavad korraldused tehtud. Vabariigi valitsus on kindel, et iga Eesti elanik neid korraldusi täpselt täidab," lisas ta samas.

Neli aastat hiljem kutsus sama mees rahvuskaaslasi üles alluma sakslaste poolt Eestis korraldatud mobilisatsioonile, et saada relvi võitluseks.

Tagantjärele tarkus

Tänapäeval võib näida, et Uluots eksis mõlemal korral. 1940. aastal, kui aitas kaasa hääletule alistumisele, sest see ei kindlustanud rahu, vaid lihtsalt võttis Eestilt iseseisvuse ja tõi kaasa vahistamised, tapmised, küüditamised. 1944. aastal, kui toetas siin sakslaste poolt korraldatud mobilisatsiooni, sest selle tulemusel langes sõjas rohkem eesti mehi, aga nõukogude võimu ei õnnestunud Eestist eemal hoida, ja hiljem selgus, et tegelikult see siiski ei toonud endaga kaasa kogu eesti rahva hävitamist. Kuid see on tagantjärele tarkus.

1940. aastal võis ju tõepoolest näida, et rahvast aitab säästa kõige paremini see, kui Nõukogude Liidu nõudmistele järele anda. 1944. aastal võis omakorda tõesti paista, et uuesti nõukogude võimu alla langemine annaks eesti rahvale surmahoobi, ja ainus lootus on hoida siin rinnet seni, kuni sõlmitakse rahu. Kuid asjad ei läinud siis Uluotsa plaani järgi.

ANDRES LAIAPEA, vaatleja

[fotoallkiri]   VASTUOLULINE  KUJU: Eesti Vabariigi viimane sõjaeelne peaminister Jüri Uluots lasi 1940. aastal rahvalt relvad ära korjata, aga 1944. aastal toetas sakslaste korraldatud mobilisatsiooni, et relvad uuesti kätte võetaks.

Jaga |