Siseminister tõotab Eestist teha superpolitseiriigi

Eestit valitsev võimuladvik, eesotsas Reformierakonnaga, on oma võimu kindlustamise nimel valmis kõigeks, ja e-valimised pole kaugeltki viimane vahend. Juriidiliselt väheharitud siseminister Hanno Pevkur tahab kapole volitusi juurde anda. Eesmärk on teha politseiriigist superpolitseiriik. Järelikult tahab Reformierakond seadustada kapo abil peetava "nõiajahi"?

Kapo hakkab sooritama kuritegusid?

"Kapol on kalduvus seadustest sirgelt mööda minna. Seni, kuni vastuluure ja politsei tegutsevad ühes asutuses ja neil on ühine juht, on see riigi demokraatiale ülimalt ohtlik, ja kapo tegevus on seda tõestanud. Võtame kasvõi Keskerakonna kontori läbiotsimise või maadevahetuse. Seni, kuni vastuluure ja politsei tegutsevad ühes asutuses ja neil on ühine juht, on see riigi demokraatia seisukohalt ülimalt ohtlik, ja kapo tegevus on seda tõestanud," kritiseerib oma erakonnakaaslaste toetust kapo volituste laiendamisele Riigikogu liige, õigusteaduse professor Igor Gräzin.

 Milline on superpolitseiriigi loomisest tulenev tegelik oht Eesti riigile ja rahvale? Julgeolekuasutuste seaduse eelnõu järgi tohiks kaitsepolitsei tulevikus toime panna ka kuriteotunnustega tegusid. Näiteks taotleda kohtult läbiotsimisluba alles tagantjärele ning üle kuulata alla 14-aastaseid tunnistajaid või piiratud teovõimega kahtlusaluseid ka ilma nende seadusliku esindaja juuresolekuta. Tundub, et eelöeldu kuulub esmajoones küll psühhiaatria valdkonda. Samas pole piisavalt tõhusat tsiviilkontrolli selliste suletud süsteemide töö üle, nagu kaitsepolitsei ja teabeamet.

 "Kaitsepolitsei taga seisab siseminister," selgitab Riigikogu keskerakondlasest liige Jaanus Karilaid. "Praegu kuulub siseministri koht Reformierakonnale. Me näeme, mida julgeolekuasutustega Eestis on tehtud. Need on halvanud meie demokraatiat ja opositsiooni. Kaitsepolitsei peaks pigem üle vaatama oma personali ja pädevuse. See, kes tahab kaitsepolitsei rolli ja mõjuvõimu tõsta, on selgelt Reformierakond."

 Igasuguseid probleeme saab Karilaiu arvates lahendada ka muul viisil. "Selleks ei pea võimu ja jõudu juurde andma organisatsioonile, mis on ühiskonnas niigi tugeval positsioonil," leiab ta. "Kui seda jõudu on vaja juurde anda, peame küsima: miks ja millised kuriteod on siis avastamata jäänud?"

Teisitimõtlejaid ootab tagakiusamine

Paljud opositsioonipoliitikud tunnevad muret, kas koalitsioon hakkab kasutama julgeolekuasutusi teisitimõtlejate mahasurumiseks. "Mina ei poolda sellist võimu suurendamist," leiab EKRE parlamendisaadik Uno Kaskpeit. "Soomes näiteks seadus ei lubagi sääraseid toiminguid ja kuriteomatkimist. Saksamaa parlamendisaadikud tegid ka suured silmad. Juba praegu kasutatakse ära poliitilist võimu, ja kui see seadustatakse, läheb tõesti nõiajahiks. Elu ümberringi näitab seda, et tuuled on sinnapoole."

 Väidetavalt ei ole julgeolekuasutuste õiguste laiendamine seotud terrorismiohu suurenemisega maailmas. Siseministeerium olevat seda seadusemuudatust kavandanud juba pikemat aega.

 Samal ajal saab meie ühe tunnustatuma vandeadvokaadi Leon Glikmani sõnul Eestis väidetavalt ebapädeva süüdistuse najal inimest kohtus lõputult „marineerida“ ja prokuröri pole võimalik karistada alusetu kriminaalasja alustamise eest. Inimese saab plaks! kuueks kuuks kinni panna, ja alles kahe kuu pärast saab ta vahistuse põhjendatuse kontrollimist taotleda. Need on vaid mõned näited nõukogulikust eeluurimissüsteemist, mida Glikman nimetab lausa inkvisitsiooniliseks. „Kriminaalasjades saab meil ka kaudsete tõendite alusel süüdi mõista. Aga ühel puhul on mängus vaid raha, teisel aga inimeste saatus."

 Näiteks seoses Edgar Savisaare juhtumiga selgitab Glikman, et paljud poliitikud, ametnikud ja ühiskonnategelased on rutanud kinnitama kõikumatut usku Eesti eeluurimis- ja kohtusüsteemi õiglusesse ning objektiivsusesse. Mõnigi kohtusüsteemi köögipoolt tundev inimene näeb tänases õigussüsteemis tavakodanike põhiõiguste kohatist jõhkrat jalge alla tallamist riigi poolt. Nendel, kes juba korra menetlusmasina hammasrataste vahele jäänud, on sealt keeruline võitjana välja tulla – isegi siis, kui esimese astme kohus süüdistused tühistab ja kohtualuse õigeks mõistab.

Valeri Lõõniku hoiatav näide

Glikman nimetab meie kriminaalmenetlussseadust "košmaarseks", märkides muu hulgas, et kui kohtunik tahab olla erapooletu ega asu süüdistajaga ühes paadis, riskib ta vahel ise kohtu alla sattumisega. "Näiteks tuvastas kohtunik Valeri Lõõnik – julge ja põhimõttekindla mehena – maadevahetuse kohtuotsuses, et teda ähvardati kriminaalasjaga. Aga mille eest? Ponnistuse eest tagada osapoolte jaoks võrdne menetlus," ütleb vandeadvokaat.

 Lõpetuseks ei saa märkimata jätta ka Tartu Ülikooli õigusteaduskonna dekaani, professor Jaan Ginteri seisukohta, kes juba aastaid tagasi viitas, et karistusseadustik ei näe ette mingit vastutust alusetult kriminaalmenetluse alustamise eest. Samas rikub kriminaalmenetluse alustamine ja selle kajastamine meedias ära inimeste elu, sest menetlusalusele jääb alati külge plekk, et tal „oli mingi jama“, kui ka süüasi kohtusse viimata lõpetatakse.

 Kuidas lahendada selliseid olukordi, et inimese maine saab kahjustatud, aga vastutust selle eest justnagu ei võeta?

[esiletõste] Paljud opositsioonipoliitikud tunnevad muret, kas koalitsioon hakkab kasutama julgeolekuasutusi teisitimõtlejate mahasurumiseks.

[fotoallkiri] OMADE KESKEL: Ando Leps koos Risto Kask'i, Tõnis Mölderi ja Tiit Terikuga Keskerakonna kongressil hääletamas.

ANDO LEPS, õigusteaduse doktor

Jaga |